LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema sõnu nii raevukalt ja kibedasti, nagu ainult arenematu nooruk võib vihata. Ja kuigi ma oleksin väga tahtnud Metuferilt Neferi kohta midagi küsida, ei alandunud ma selleni. Nõnda peitsin saladuse oma südamesse, sest vale on tõest meeldivam ja unistus kirkam kui maine puudutus. Vaatasin rohelist kivi oma sõrmes ja mulle meenusid naise silmad ja tema jahe põu ja ma oleksin nagu üha tundnud tema ihuvõide lõhna oma sõrmedel. Haarasin temast kinni ja tema pehmed huuled puudutasid üha mu huuli ja lohutasid mind, sest Amon oli end mulle juba ilmutanud ja minu usk oli kokku varisenud.

      Seetõttu kordasin endamisi, põsed õhetamas: mu õde. Ja sõna mu suus oli nagu hellitus, sest hallist muinasajast peale on see tähendanud ja jääb igavesest ajast igavesti tähendama: mu armastatu.

      3

      Kuid ma jutustan veel, kuidas Amon end mulle ilmutas.

      Neljandal ööl oli minu kord Amoni rahu valvata. Meid oli seitse noorukit: Mata, Mose, Bek, Sinufer, Nefru, Ahmose ja mina, Sinuhe, Senmuti poeg. Ka Mose ja Bek tahtsid Elu majja pääseda, nii et neid ma juba tundsin, aga teisi ma ei tundnud.

      Olin paastumisest ja pingest nõrk. Me kõik olime tõsised ja järgnesime tõsistena preestrile, olgu ta nimi unustatud, kui ta meid templi suletud ossa saatis. Amon oli oma lootsikus Lääne mägede taha purjetanud, vahimehed olid puhunud hõbepasunaid ja templi väravad olid suletud. Kuid preester, kes meid juhatas, oli söönud hea söömaaja ohvriloomade liha, puuvilju ja magusaid leibu, tema näol voolas õli ja tema põsed õhetasid veinist. Omaette naerdes kergitas preester eesriiet ja laskis meil vaadata kõige pühamasse paika. Tohutu suurest kivirahnust väljaraiutud ruumis seisis Amon, ja kalliskivid tema peakattel ja kaelusel särasid pühade lampide valgusel punastena, sinistena ja rohelistena nagu elavad silmad. Olime pidanud hommikul teda preestri juhatusel võidma ja uutesse rõivastesse riietama, sest ta vajas uusi rõivaid igal hommikul. Olin näinud teda juba varem. Olin teda näinud, kui ta kevadpidustuste ajal kuldses paadis eesõue kanti, sel ajal kui inimesed teda nähes kummuli maha heitsid. Olin teda näinud, kui ta kõige kõrgema tulvavee ajal oma seedripuust laevas pühal järvel purjetas. Kuid tollal, viletsa õpilasena, olin näinud teda ainult kaugelt ja tema punane rõivas ei olnud mulle kunagi nii vapustavat mõju avaldanud nagu praegu, lampide valguses ja kõige pühama paiga vankumatus vaikuses. Punast rõivast kannavad ainult jumalad, ja kui ma nõnda seal tema õilsat nägu vaatasin, siis oli mul tunne, otsekui lämmataks allavajuvate kivimürakate raskus mu rinda.

      „Valvake ja palvetage eesriide ees,” ütles preester, hoides eesriide hõlmast kinni, sest ta ei olnud oma jalgadele kindel. „Võib-olla ta kutsub teid, sest tal on kombeks pühitsetavatele end ilmutada, neid nimepidi nimetada ja neid kõnetada, kui nad on seda väärt.” Ta tegi kätega kähku pühad märgid, pomisedes Amoni jumalikke nimesid ning laskis kardina alla, ilma et oleks viitsinud kummardadagi ja käsi põlvedeni langetada.

      Ja ta läks ja jättis meid seitsmekesi suletud alale pimedasse eeskotta, mille põrandakivid õhkasid meie paljastele jalgadele hirmuäratavat külmust. Aga kui ta oli läinud, võttis Mose oma õlarõiva alt lambi ja Ahmose läks külmavereliselt kõige pühamasse paika ja tõi sealt Amoni püha tule, nii et saime lambi põlema.

      „Oleksime narrid, kui pimedas istuksime,” ütles Mose, ja meie enesetunne paranes, kuigi me kindlasti kõik natuke kartsime. Ahmose otsis välja leiba ja liha ning Mata ja Nefru hakkasid põrandakividel täringut heitma, saates oma viskeid nii valjude hüüetega, et templi eeskoda kajas. Pärast söömist mähkis Ahmose end oma õlarõivasse ja heitis puhkama, olles enne natuke aega kivide kõvadust kurtnud, ja Sinufer ja Nefru heitsid peagi tema kõrvale, et kolmekesi soojem magada oleks.

      Aga mina olin noor ja ei maganud, kuigi teadsin hästi, et preester oli saanud Metuferilt kruusitäie veini ning kutsunud tema ja paar kõrgemast soost pühitsetavat oma kambrisse ega tuleks meid segama. Ma ei maganud, kuigi teadsin teiste jutu järgi, et pühitsetavatel on alati kombeks salaja süüa, mängida ja magada. Mata hakkas jutustama Sahmeti, lõvipäise jumalanna templist, kus Amoni jumalikul tütrel oli kombeks end sõdurkuningatele ilmutada ja neid sülelda. See tempel oli Amoni templi taga, aga ta oli oma kuulsust kaotanud. Aastakümneid ei olnud vaarao seal käinud ja templi eesõue kiviplaatide vahele oli hakanud rohi kasvama. Kuid Mata üles, et temal ei oleks just praegu midagi seal valvamise ja jumalanna sülelemise vastu, ja Nefru loopis täringuid oma käes, haigutas ja kahetses, et ei olnud taibanud veini kaasa võtta. Seepeale heitsid nad mõlemad varsti magama ja mina olin ainus, kes üleval oli.

      Mu öö oli pikk, ja sel ajal kui teised magasid, valdas mind sügav hardus ja igatsus; nii noor, nagu ma veel olin, mõtlesin, et olin hoidnud end puhtana ja paastunud ja täitnud kõik vanad käsud, et Amon end mulle ilmutada võiks. Kordasin tema pühasid nimesid ja kuulatasin iga prõksatust, kõik meeled erksad, aga tempel oli tühi ja külm. Hommiku saabudes hakkas pühima paiga eesriie tõmbetuules lehvima, aga midagi rohkemat ei juhtunud. Kui templi eeskoda valgenema hakkas, puhusin sõnulkirjeldamatus pettumuses lambitule ära ja äratasin oma kaaslased.

      Sõdurid puhusid pasunaid, müüridel vahetusid valvurid ja eesõuest hakkas kostma vaikset kõnekõminat nagu kaugete vete kohinat tuules, nii et me teadsime, et templis on alanud päev ja töö. Lõpuks saabus suure rutuga preester ja koos temaga minu imestuseks Metufer. Mõlemast hoovas veinilehka, nad hoidsid teineteisel käe alt kinni ja preester kõlgutas käes heade kirstude võtmeid ning kordas Metuferi abiga pühasid numbreid, enne kui meid tervitas.

      „Pühitsetavad Mata, Mose, Bek, Sinufer, Nefru, Ahmose ja Sinuhe,” ütles preester. „Kas olete olnud ärkvel ja palvetanud, nagu on kästud, et pühitsemist ära teenida?”

      „Oleme ärkvel olnud ja palvetanud,” vastasime nagu ühest suust.

      „Kas on Amon, nagu tõotatud, end teile ilmutanud?” küsis preester ja röhatas, vaadates meid ekslevate silmadega. Vahetasime pilke ja kõhklesime. Lõpuks alustas Mose ebakindlalt: „Ta ilmutas end, nagu tõotatud.” Üks teise järel ütlesid mu kaaslased: „Ta ilmutas end.” Ja viimasena ütles Ahmose hardalt kindlal häälel: „Ta ilmutas end tõesti!” Ta vaatas preestrile silma sisse, aga mina ei öelnud midagi, mul oleks nagu kämmal südant pigistanud, sest see, mida mu kaaslased ütlesid, oli minu arvates jumalateotus.

      Metufer ütles jultunult: „Ka mina olen olnud ärkvel ja palvetanud, et pühitsust ära teenida, sest tuleval ööl on mul muud tegemist kui siin olla. Amon ilmutas end ka minule, nagu preester võib tunnistada, ja tema kuju oli nagu suur veinikann ja ta rääkis mulle mitmeid pühasid asju, mida mul ei sobi teile korrata, kuid tema sõnad olid lembed nagu vein minu suus, nii et tundsin janu kuulda neid üha rohkem, kuni varase hommikuni välja.”

      Siis kogus Mose julgust ja ütles: „Minule ilmutas ta end oma poja Horose kujul, ta istus nagu kotkas mu õlale ja ütles: „Ole õnnistatud, Mose, olgu õnnistatud sinu pere, olgu õnnistatud sinu töö, et ükskord istuksid sa kahe väravaga majas ja käsutaksid arvukaid teenreid. Nii ta ütles.”

      Ka teised pühitsetavad hakkasid kiiruga jutustama, mida Amon oli neile öelnud, ja nad rääkisid õhinal, mitmekesi korraga, ja preester kuulas neid naerdes ja pead noogutades. Ma ei tea, kas nad jutustasid nähtud unenägusid või valetasid. Tean ainult seda, et seisin üksi nagu orb ega öelnud midagi.

      Lõpuks pöördus preester minu poole, kortsutas oma pügatud kulme ja ütles karmilt: „Ja sina, Sinuhe, kas sina ei olegi pühitsemise vääriline? Või ei ilmutanud taevane Amon end sulle mitte mingil kujul? Kas sa ei näinud teda kas või väikese hiirena, sest ta võib end lugematutel kujudel ilmutada?”

      Kaalul oli minu pääsemine Elu majja, nii et ma kogusin julgust ja ütlesin: „Varahommikul nägin püha eesriiet liikumas, aga muud ma ei näinud ja Amon ei öelnud mulle midagi.”

      Siis puhkesid kõik naerma ja Metufer naeris nii, et tagus kätega endale vastu põlvi, ja ütles preestrile. „Ta on rumal.” Ta sikutas preestrit varrukast, mida oli niisutanud vein, ja sosistas talle midagi, kiigates mind silmanurgast.

      Preester vaatas mulle rangelt otsa ja ütles: „Kui sa ei ole kuulnud Amoni häält, ei või ma sind pühitsemisele lubada. Kuid asi annab peagi

Скачать книгу