LITMIR.BIZ

Скачать книгу

infoallikaks, tuginedes kuulujuttudele, mida rääkisid ta nõod, kes elasid endiselt Kreekas. Sara vanaisa suri mitu aastat tagasi ja Eleani läks uuesti mehele Spiros Konstantinosele, legendaarsele Konstantinoste laevandusimpeeriumi juhile. Sara üritas perekonna kohta võimalikult palju teavet kokku kraapida, kuid tal õnnestus teada saada väga vähe.

      Ilmselt kasutasid selle liikmed tubli hulga teenitud rahast privaatsuse tagamiseks.

      „Jäin hiljaks. Vabandust. Enam seda ei juhtu,” ütles Stefano magustoidukandikut kaasa krahmates. Stjuuard hilines vähemalt korra päevas – väites alati, et enam seda ei juhtu. Sara oli sellega harjunud ning kui Nikos Konstantinose poolest võis see nii olla, siis polnud ka Saral selle vastu midagi.

      „Näeb hõrgutav välja, nagu alati. Viin selle külalistele.” Mees rääkis nii kiiresti, et Saral oli mõnikord raske temast aru saada. Sara vaatas üle, et Stefanol on kõik külaliste jaoks vajalik kaasas ning asus siis meeskonna jaoks kandikut valmis panema.

      Tagasi tulles nõjatus Stefano vastu ust ja tõmbas sügavalt hinge. „Nüüd paneb siis tütar oma võlud mängu. Arvan, et selle kruiisi eesmärgiks on tagada, et kaunis Gina Fregulia ja Nikos saavad võimaluse teineteist paremini tundma õppida. Tead, tüdruku isa vihjab abielule. Ning asi ei paista sugugi sedamoodi, nagu Nikos ajaks vastu.”

      „Kuidas sina küll seda tead?” küsis Sara edasi töötades. Tummalt ärgitas ta meest jätkama. Mida rohkem ta Konstantinoste perest teab, arvas ta, seda paremini oskab ta neid kohelda.

      „See pole mingi saladus. Mees on kolmekümne nelja aastane. Viimane aeg abielluda ja pere luua, sest kes siis muidu kogu raha pärib?”

      Selle peale tõstis Sara pilgu. „Sina oled kolmkümmend viis. Oled sa abielus?”

      Stefano naeris. „Minuga on teine asi. Ma näen iga päev ilusaid naisi. Sõidan iga kruiisiga Egeuse merel. Võib-olla jäängi ühel päeval kuhugi pidama. Kuid ma ei jäta surres maha kaht varandust.”

      „Kaht?”

      „Nikos ei läinud oma isa ja vanaisa jälgedes laevandusse. Kuid ta on ikkagi oma isa ainus pärija. Ta on ka ise kuurordi ja kõigi muude äridega väikese varanduse kokku ajanud. Soovin, et mulle kuuluks veidigi sellest rahast.”

      „Kindlasti soovime seda kõik. Tegelikult teenimegi seda, kui teeme oma tööd korralikult,” kostis Sara stjuuardile naeratades vallatult.

      „Ma mõtlesin, et kui saaks seda ilma töötamata raisata. Huvitav, kuidas preili Fregulia ja bossi suhe välja kukub.”

      „Arvad, et ei kuku või?” küsis Sara huviga. Ta tahtis esitada tosinaid küsimusi, kuid ei soovinud äratada kahtlust.

      Stefano kehitas õlgu. „Niipalju kui mina olen kuulnud, armastas Nikos oma esimest pruuti. Ma ei tea küll kogu selle lahkumineku lugu, kuid mees oli tükk aega vihane nagu karu. Nende jaoks meie seast, kes elavad tavalises maailmas, on korraldatud abielud natuke iganenud, kuid hiigelvaranduste maailmas pole need sugugi ebatavalised. Arvan, et Nikos Konstantinos abiellub kuurordi huvides ja selleks, et soetada varanduste pärimiseks järglasi. Freguliad on Itaalia veiniäris kõvad tegijad. Nende varandused on kindlasti Nikose omadega võrdsed. Vähemalt ei muretse mees sellepärast, et temaga abiellutakse raha pärast. Ennustan, et see on äris sõlmitud liit.”

      „Oraakel,” märkis Sara, andes meeskonna liikmetele mõeldud magustoitudele viimast lihvi. „Mina soovin, et nad saaksid õnnelikuks.” Õnnelik Nikos tähendaks lahkemat meest, kui Sara peaks kunagi vanaema juurde pääsemiseks tema poole pöörduma.

      „Mina arvan, et Gina Fregulia on küll õnnelik, kui saab Nikose miljonitele küüned taha.”

      „Minu arust sa ütlesid, et ta on ise ka rikas.”

      „Tema isa on, see on natuke teine asi. Nikos on auhind,” vastas Stefano.

      Sara vangutas pead. Stefano rääkis personali juuresolekul nende ülemusest eesnime pidi, kuid Sara teadis, et Nikos Konstantinose juuresolekul näitab stjuuard üles lõpmatult rohkem austust. Sara vähemalt arvas, et mees teeb seda. Ta ise polnud ülemusega veel kohtunud. Ega ta mehega kohtumisest suuremat ei hoolinudki, kuni laev polnud veel maabunud perekonna saarel, Sara ise jahi pardal.

      „Kapten ei söö magustoitu. Ta läks rooli tagasi ja lasi tüürimehe vabaks. Meeskonna meelest on see kena,” ütles Stefano, võttes kätte teise, vähem kaunistatud maitsvaid kooke täis kandiku.

      „Meie toit peab olema sama ilusasti kaunistatud nagu külaliste omagi,” sõnas Sara viimasele taldrikule garneeringut asetades.

      Sara järgnes Stefanole ahtritekile, kus oli meeskonnale laud kaetud. Need, kes juba istusid, olid jätnud Sarale laua otsa koha, kuna tavaliselt ei tulnud ta nende juurde enne magustoidu söömist. Peale Stefano olid ülejäänud mehed Sara ema vanused. Ilmselt olid nad Konstantinoste jahil purjetanud juba aastaid.

      Sara lasi end aegamööda lõdvaks. Tänaseks olid tema ülesanded täidetud. Jaht kündis merd ning tänu kergele briisile oli meeldivam väljas olla. Kuumast köögist pääsedes oli see jahedaks kergenduseks. Tumenevas taevas süttisid briljantidena tähed. Sametist pimedust häirisid vaid jahi vilkuvad tuled ja salongist paistev valgustus.

      Pärast sööki kavatses Sara lamamistoolil puhata ja lihtsalt taevasse vahtida. Kuna teisi tulesid oli vähe, paistis tähti juurde tulevat. Igal ööl nägi Sara neid rohkem, kui oli Londonis eales näinud.

      Varsti jäävad nad ankrusse. Egeuse meri kõigutas igal ööl õrnalt laeva. See meeldis Sarale. Kui tema ülesanne on kord täidetud, võib-olla peaks ta siis mõnel laeval püsiva töökoha otsima.

      „Aitäh,” ütles üks meeskonnaliige tõustes. „See on hea.”

      Üksteise järel tõusid ka teised ja tänasid teda. Sara säras, kui Stefano läks kööki koristama. Stjuuard oli kõik toidud ja nõud ära viinud, jätmata lauale midagi peale Sara veeklaasi.

      Üks meestest jäi merd silmitsedes ahtrireelingu juurde istuma. Teised läksid minema, ilmselt täitma muid ülesandeid või siis heitsid varakult voodisse.

      Sara nautis natuke aega ööõhku ja läks siis kööki tagasi, et kontrollida ettevalmistusi hommikusöögiks. Kui seegi on tehtud, võib ta puhkama heita.

      Ta oli olnud ahtritekil arvatust kauem. Köök säras puhtusest. Stefano oli lõpetanud ja minema läinud. Sara oleks rõõmustanud seltsilise üle vaikses ruumis, kui ta võtab samal ajal mõttes läbi nimekirja ainetest, mida tal on vaja hommikusöögiks quiche’ide küpsetamiseks. Ta teeb pannitäie magusaid rulle ja lõikab värskeid puuvilju. Laevaköögi sahver oli suurem kui Sara korteris olnud toidukamber. Jaht oli ruumikas ja ehitatud sobivaks ka kõige nõudlikumale maitsele.

      Laulu ümisedes kõike kaks korda üle kontrollides kuulis Sara üllatusega, et tema selja taga avaneb uks. Ümber pöördunud, jäi ta hämmeldunult seisma. Polnud mingit kahtlust – laevakööki oli astunud Nikos Konstantinos.

      Kuigi siin maal paistsid kõik mehed olevat nägusad, oli Sara otsekohe rabatud. Tundes end kidakeelsena nagu lollakas koolitüdruk, suutis ta pika hetke üksnes põrnitseda, tundes, kuidas kõik meeled muutusid tähelepanelikuks, kui ta meest vaatas. Mehel olid mustad lainelised juuksed ja päevitus, mis kõneles Egeuse päikese käes veedetud tundidest. Tumedad silmad piidlesid Sarat tõsiselt. Mees paistis täitvat terve ukseava, tema pea ulatus peaaegu silluseni. Ta oli üle kuue jala pikk, laiade õlgade ja heas vormis kehaga. Valge õhtusöögipintsak, mida ta kandis, ei paistnud küll laevaga kokku klappivat, kuid sobis mehele täiuslikult. Hämmelduses soovis Sara, et tema sõbratar Stacy näeks, kuidas rikkad õhtusöögiks rõivastuvad – isegi erajahil. See mees vääriks oma hea välimuse eest krooni. Sara tundis võlutuse värinat ning üllatus raputas ta tardumusest välja. Kui ta midagi ei ütle, peab mees teda idioodiks.

      „Kas ma saan teid aidata?” küsis ta. Hetkeks tundis Sara, et teda tõmbab otsekui jõuvälja magnetiga lähemale. Napiks sekundiks pilku langetades märkas ta ähmase heameelega, et tema jalad on ikka veel

Скачать книгу