Vereteemandid - Jo Nesbo

Скачать книгу

plastmassist Philipsi televiisor, mis sobis kokku stereoga. Harry vaatas lahtisest uksest kööki ja magamistuppa. Oligi kõik. Siin oli veidralt vaikne. Köögiukse kõrval seisis mundris konstaabel, käed rinnal risti, kõigutas end kandadel ja uuris kulmu kergitades Harryt. Ta raputas kõvera muigega pead, kui Harry tahtis oma isikutunnistust haarata.

      Kõik tunnevad pärdikut, pärdik ei tunne kedagi. Ta tõmbas käega üle näo.

      „Kus on mõrvarühm?”

      „Vannitoas.” Konstaabel noogutas peaga magamistoa poole. „Lønn ja Weber.”

      „Weber? Kas nad kutsuvad juba pensionäre kohale?”

      Konstaabel kehitas õlgu. „Puhkuste aeg.”

      Harry vaatas ringi.

      „Hea küll, aga hoolitse selle eest, et trepikoda ja värav kinni pandaks. Inimesed saalivad siin majas vabalt sisse ja välja.”

      „Aga …”

      „Tead mis. Siin on aset leidnud mõrv. Okei?”

      „Ma mõistan,” ütles konstaabel kummalise häälega ning Harry sai aru, et ta oli kahe lausega endale politseijõududes uue vaenlase hankinud. Rivi oli juba pikk.

      „Kuid mulle öeldi selge sõnaga, et ma pean …” jätkas konstaabel.

      „… siin silma peal hoidma,” ütles hääl magamistoast.

      Ukseavasse ilmus Tom Waaler.

      Hoolimata mustast ülikonnast polnud tiheda musta juuksepiiri all ühtegi higipiiska. Tom Waaler oli ilus mees. Võib-olla mitte just ligitõmbaval moel, kuid selles mõttes, et tal olid korrapärased näojooned. Ta ei olnud sama pikk kui Harry, kuid kui oleks küsitud, oleksid kindlasti paljud miskipärast väitnud, et on. Võib-olla tulenes see Tom Waaleri sirgest rühist. Või sellest pingevabast enesekindlusest, mis jättis paljudele hea mulje ja tekitas turvatunde, nii et nad said end lõdvaks lasta ja tundsid end hästi. Hea mulje võis tuleneda ka füüsisest – mitte ükski pintsak ei suutnud varjata viit jõusaali- ja karatetreeningut nädalas.

      „Ja jätkama silma peal hoidmist,” ütles Waaler. „Ma saatsin just ühe mehe liftiga alla, et see, mis vaja kinni panna. Kõik on kontrolli all, Hole.”

      Viimased sõnad öeldi toonil, et neid võis tõlgendada kas nendingu või küsimusena. Harry köhatas.

      „Kus ta on?”

      „Siin.”

      Waaler manas näole mureliku ilme, kui ta kõrvale astus, et Harry mööda lasta.

      „Oled end ära löönud, Hole?”

      Magamistuba oli sisustatud lihtsalt ja romantiliselt, kuid ühtaegu stiilselt. Ühele inimesele üles tehtud voodi, kus oli ruumi kahele, asus vastu kandvat tala, millesse oli lõigatud midagi, mis meenutas südant kolmnurga kohal. Ehk mõne armukese nimemärk, mõtles Harry. Voodi kohal seinal rippus kolm raamitud pilti paljastest meestest – stiilis, mis oli erootilis-poliitiliselt korrektne ning pehme porno ja kitši vahepealne. Harryle ei jäänud toas silma ainsatki isiklikku fotot ega muud eset.

      Magamistoast pääses vannituppa. See oli nii väike, et sinna mahtusid vaevu ära kraanikauss, WC-pott, ilma kardinata dušš ning Camilla Loen. Naine lebas kahhelpõrandal, nägu ukse poole keeratud, kuid pilk vaatas üles duši poole, otsekui oleks ta oodanud veel vett.

      Ta oli valge läbimärja hommikumantli all alasti, see oli eest lahti ja kattis vee äravooluauku. Beate seisis ukseavas ja tegi pilte.

      „Kas keegi on kontrollinud, kui kaua ta juba surnud on?”

      „Krimitehniline on teel,” ütles Beate. „Kuid rigor mortis pole alanud ja ta ei ole veel täiesti külm. Ma pakun kõige rohkem paar tundi.”

      „Kas dušš mitte ei jooksnud, kui naaber ja majahoidja ta leidsid?”

      „Jooksis küll, ja mis siis?”

      „Soe vesi võis kehatemperatuuri üleval hoida ja kangestumist edasi lükata.”

      Harry vaatas kella. Veerand seitse.

      „Ma arvan, et see võis olla viie paiku.”

      See oli Waaleri hääl.

      „Miks?” küsis Harry pead pööramata.

      „Ükski märk ei viita sellele, et laipa oleks liigutatud, seega võime järeldada, et ta tapeti, kui seisis duši all. Nagu sa näed, takistab ta vee äravoolu. See tekitaski uputuse. Majahoidja, kes duši kinni keeras, ütles, et vesi ajas üle, ja ma kontrollisin selle survet. Katusekorteri kohta päris hea. Nii väikeses vannitoas kulub vaid minuteid, kui vesi juba üle lävepaku magamistuppa voolab. Ja vesi leiab tee alumiste naabriteni. Alt naine ütleb, et kell oli täpselt kakskümmend minutit viis läbi, kui nad lekke avastasid.”

      „See on kõigest tund aega tagasi,” ütles Harry. „Ja te olete pool tundi siin olnud. Tundub, nagu oleksid kõik ebatavaliselt kiiresti reageerinud.”

      „Mitte päris kõik,” ütles Waaler.

      Harry ei vastanud.

      „Ma pidasin silmas tehnilist.” Waaler naeratas. „Nad oleks pidanud juba kohal olema.”

      Beate lõpetas pildistamise ja vahetas Harryga pilke.

      Waaler puudutas naise kätt.

      „Helista, kui midagi on. Ma lähen alla kolmandale ja räägin majahoidjaga.”

      „Okei.”

      Harry ootas, kuni Waaler oli toast väljunud.

      „Kas ma võin …” küsis ta.

      Beate noogutas ja nihutas end.

      Harry kingatallad plärtsusid märjal põrandal. Veeaur oli tihenenud ruumis kõikidele pindadele ning piisad voolasid alla, jutid taga. Jäi mulje, nagu oleks peegel nutnud. Harry kükitas maha, kuid pidi seinalt tuge otsima, et mitte tasakaalu kaotada. Ta tõmbas ninaga õhku, kuid tundis vaid seebi lõhna, kuigi teadis seal lõhnavat ka millegi muu järele. Ta oli lugenud ühest raamatust, mille oli laenanud Aunelt, vägivallaosakonna psühholoogilt, et selle nimi on düsosmia. Mingeid lõhnu tema aju lihtsalt keeldus registreerimast ning raamatus seisis, et niisugust haistmismeele osalist kadu põhjustas tihti emotsionaalne trauma. Harry ei olnud päris kindel. Ta teadis vaid, et ei suuda tunda laiba lõhna.

      Camilla Loen oli noor. Umbes kahekümne seitsme ja kolmekümne eluaasta vahel, arvas Harry. Ilus. Ümar. Nahk oli sile ja päevitunud, kuid selle all võis märgata koos surmaga väga kiiresti tekkivat kahvatust. Tal olid tumedad juuksed, kuivast peast kindlasti veidi heledamad, ja laubal väike auk, mis ei paistnud kindlasti välja, kui matusebüroo töötaja sealt üle oli käinud. Muud polnud vaja teha, ainult tasandada meigiga midagi, mis meenutas parema silmakoopa paistetust.

      Harry keskendus mustale ümmargusele augule laubal. See ei olnud suurem kui auk ühekroonises. Vahel ta isegi üllatus, kui väikesed augud inimestelt elu võtsid. Kuid see võis ka petlik olla, kuna nahk tõmbus pärast jälle kokku. Harry oletas, et seegi kord oli tegu kuuliga, mis oli suurem kui auk.

      „Kahju, et ta vees on lebanud,” ütles Beate. „Muidu oleksime võib-olla leidnud talt mõrvari sõrmejäljed, mõne tekstiilikiu või DNA-d.”

      „Mhm. Laup on vähemalt veest väljas. Ja pole ilmselgelt ka duši all ligunenud.”

      „Jah?”

      „See on must. Kuulihaava ümber on kuivanud veri. Ja nahk on lasust mustaks tõmbunud. Võib-olla jutustab see väike auk meile veel kunagi midagi. Kas suurendusklaasi on?”

      Harry sirutas Camilla Loenilt pilku tõstmata käe välja, tundis Saksa optika soliidset raskust ja hakkas haava ümbrust uurima.

      „Mida sa näed?”

      Beate vaikne hääl kõlas otse ta kõrva juures. Alati ühtviisi innukas uusi teadmisi omandama.

Скачать книгу