Miljardäri poja lapsehoidja - Barbara McMahon

Скачать книгу

pole veel mängima hakanud,” ütles Sam, püüdes vaikselt oma kätt mehe haardest vabastada.

      Fred vaatas uuesti ringi ja jõi oma klaasis oleva šampanja lõpuni. “Varsti hakkab.”

      “Arvan, et enne on õhtusöök. Oli kena teiega kohtuda. Pean oma lauda minema.”

      “Minu laud on kusagil siin lähedal,” ütles Fred ringi vaadates ja vääratades nii, et pidi peaaegu Sami jalust niitma.

      “Siin sa oledki. Mõtlesin, et ei leiagi sind üles.”

      Sam vaatas endast vasakule, kus smokingusse riietunud mees teda kõnetas. Mees vaatas Fredile otsa.

      “Pead ta vabaks laskma. Võtan nüüd ise üle,” ütles mees.

      “Oih, ma mõtlesin, et ta on eksinud,” sõnas Fred pisut kõikudes. Ta vaatas oma kätt, mis Sami käsivarrest kinni hoidis, ja lasi selle aeglaselt lahti. “Vajan veel üht napsu.”

      “Mulle tundub, et meie koht pole siin,” ütles Sami päästja. Soe käsi haaras naise õlavarrest ning tõmbas teda kiiresti vasakule. Laudade ning jutlevate paaride vahelt läbi juhituna leidis Sam end varsti rahvahulgast eemal.

      Ta pööras ringi ja vaatas oma päästjat hoolikamalt – ja jäi samas hingetuks. Tema süda hakkas puperdama ning hingamine lakkas. Mees oli veetlev, pikk, tumedapäine ja hingetukstegev. Temast lausa õhkus seksapiili. Sam oli sellisest nähtusest küll varem lugenud, kuid polnud seda ise kogenud. Nüüd sai ta aru, mida raamatus öelda taheti. Väikest peapööritust tundes tuli tal lõpuks meelde hingama hakata.

      Mees oli nii pikk, et Sami pea ulatus talle vaevalt õlani. Laiad õlad, mis smokingikandmisele uue tähenduse andsid, jätsid mulje, justkui oleks see rõivaese ainult toda meest silmas pidades disainitud, ning voldid särgi rinnaesisel rõhutasid tema maskuliinsust. Mehe juuksed olid lõigatud pikkusesse, mis meelitavad naist sõrmedega neist läbi tõmbama, ning tumedaid silmi ümbritsesid ripsmed, mida kadestaks iga staar. Mehel oli jõuline lõuajoon. Tema kaunid huuled kaardusid kergeks naeratuseks, mis tõi nähtavale vasakus põses peituva lohukese. Mehe pilk oli Samile kinnitunud. Oh taevake, kas ta ütles midagi?

      Sam pilgutas silmi ja vaatas kõrvale, endal süda tagumas. Heldeke, ta ei pööranud kunagi sellistele asjadele tähelepanu. Kas Tuhkatriinu kombel ballile tulemine oli suurendanud lootust kohata võluvat printsi? Sam pidi peaaegu naerma puhkema, kuid vastakad tunded panid ta pea ringi käima.

      “On teiega kõik korras?” küsis mees. Juba teist korda?

      “Ma ei oodanud küll, et ma siin ballil kellegagi tülli pean minema,” pomises Sam, vaadates uuesti suunas, kus Fred läbi rahvahulga trügis. “Kas arvate, et temaga on kõik kombes?”

      “Ilmselt küll. Aga Napsumehe puhul ei või seda kunagi teada.”

      “Napsumehe?” kordas Sam.

      “See on Fredi hüüdnimi. Räägitakse, et ta joob hommikusöögiks viskit. Ta alles jõudis siia, aga on juba maani täis. Hoidke temast eemale.”

      “Seda ma teen. Kui oleksin teda tulemas näinud, läinuksin teist teed. Tänan, et te mu päästsite.”

      “Pole tänu väärt.”

      Nende juures peatus ettekandja ja pakkus kaaviariga kaetud pisikesi küpsiseid.

      Samantha kõhkles. Ta polnud varem kunagi kaaviari maitsnud, kuid oli sõpradelt selle maitse kohta vastakaid arvamusi kuulnud.

      Tema kaaslasel kahtlusi polnud. Too võttis paar küpsist ja vaatas siis naisele otsa.

      “Te ei soovi?”

      “Maitsen ühte,” ütles Sam julgust kogudes. Kuid kuna ta hoidis ühes käes käekotti ja kutset ning teises šampanjapokaali, ei teadnud ta, kuidas küpsist võtta.

      Mees lahendas tema kimbatuse. “Kas tohin?” küsis ta. Mees pistis Samile ühe küpsise suhu ning tema sõrmed puudutasid õrnalt naise huuli. Sam ei tundnudki kaaviari maitset, sest oli kogu olemusega vaevutuntavale puudutusele keskendunud ning väristas end kergelt, kuid mitte külma tõttu. Sam vaatas üles sügavpruunidesse silmadesse ja tundis, kuidas tema jalad nõrgaks lähevad ning iga rakk justkui ärkaks uute elamuste ootuses. Oh taevake, nüüd on ta hädas.

      “Veel üks?” küsis mees uut küpsist pakkudes.

      Sam noogutas ning mees pistis talle jälle küpsise suhu. Seekord vaatas naine kõrvale ja keskendus kaaviari tugevale maitsele.

      “Mmm,” ütles ta nina kirtsutades. Ta polnud kindel, kas kaaviarist just tema lemmiktoit saab.

      Mees naeris ja võttis endale veel ühe küpsise, enne kui ettekandja järgmise peokülalise juurde liikus.

      “Saan aru, et see pole teie maitse,” ütles mees eelrooga suhu pistes.

      Sam raputas pead, pilk mehe huultel, kui too oma maiuspala näris. Võta ennast kokku!

      “Mul on hea meel, et sain seda proovida. Nüüd ma tean, et mul pole kallis maitse,” ütles ta.

      “Kas olete siin esimest korda?”

      Sam noogutas.

      Mees vaatas ringi ja küsis: “Kas teie kaaslane teab, kust teid leida?”

      “Tulin üksi. Ma arvan, et Fred – Napsumees – sai sellest aru.” Kas see kõlas veidralt? Kas Sam peaks midagi välja mõtlema, näiteks, et tema kaaslane jäi viimasel hetkel haigeks või midagi taolist?

      “Ka mina mõistsin seda. Kui olete valmis oma lauda minema, siis saadaksin teid sinna,” ütles mees leebelt.

      Sam naeratas ja tundis äkki, et täna õhtul võib nii mõndagi juhtuda. Ta rüüpas sõõmu šampanjat ja arutles, miks näeb mees välja nii, nagu oleks ta tulnud siia üksi. Võib-olla et tema kaaslane jäigi haigeks.

      “Teie abikaasa ei saanud tulla?” küsis ta lootes, et tema küsimus pole liialt läbinähtav.

      “Ma pole abielus.” Mehe hääletoon oli muutunud nukraks.

      Halb teema. Sam viipas käega poodiumi poole. “Minu laua number on kakskümmend üks. Uksehoidja ütles, et see on poodiumi lähedal.”

      Mees vaikis hetke ja vaatas Samile otsa. “Huvitav. See on ka minu laud.”

      Sam muutus valvsaks ja tõmbus hetkeks pingesse. Mees ei arvanud ju ometi, et ta meelega samasse lauda istub? Lõppude lõpuks oli ta ju Sami päästnud. Kuid tema reaktsioon oli veider. Samil oli kutse endiselt käes ning ta näitas seda mehele. Too kallutas pisut pead ja osutas, et Sam hakkaks suure ballisaali lavaesise poole kõndima.

      “Minu sõbrad hüüavad mind Maciks,” ütles mees kätt Samantha seljale toetades, kui nad õhtut nautivate naervate ja vestlevate peokülaliste rühmade hulgast läbi laveerisid.

      “Minu sõbrad kutsuvad mind Samiks, lühendina Samanthast,” pomises Sam, endal süda sees tagumas – ta polnud päris kindel, kas seda põhjustas mehe puudutus, tulvav adrenaliin või lihtsalt hirm paljastamise ees. Mitte keegi polnud siiani tema tuleku kohta vastust nõudnud. Ta peaks end turvaliselt tundma. Kuid siiski vaatas Sam ringi, et näha, kas keegi talle erilist tähelepanu pöörab. Seda ei toimunud.

      “Mac ja Sam, see kõlab nagu rokigrupi nimi või midagi taolist,” vastas mees. Vestlevatest peokülalistest möödudes kõnetas Mac neid paaril korral, kuid ei jäänud peatuma, et Sami esitleda.

      Lauad olid kaetud kaheksale. Kui Mac ja Sam kahekümne esimese laua juurde jõudsid, istus seal juba üks paarike. Kõik tutvustasid end eesnime pidi, Mac juhatas Sami tema kohale ja istus ise tema kõrvaltoolile. Ilmselgelt arvasid teised, et nad on koos ballile tulnud. Sam ootas, et Mac asja selgitab, kuid mees ei teinud teiste oletustest väljagi.

      Ajaks, mil hakati salatit serveerima, olid veel kaks inimest lauda jõudnud. Vestlus muutus üldiseks ning õhtusöögi edenedes hakkas Sami pinge järele andma. Näis, et risk on

Скачать книгу