LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et lõikavat tuult eemale peletada ja vaatas alla naise poole, kes õnnetult paaditekil kössitas. Ta nägi välja nagu märg kassipoeg, ent see fakt ei suutnud varjata tema kõrgeid põsesarnu, kergelt ülespoole hoidvat nöbinina ega tema šokolaadpruune eksootiliselt viltusi silmi.

      Ühesõnaga – naine oli võrratult ilus.

      Mehel polnud aimugi, kas naine oli Tiberiuse vang või paha peale läinud kaasvandenõulane, kuid tema välimus viitas pigem viimasele, sest mees oli näinud toimikus fotosid selle värdja eelmistest naistest ja see naine siin sobis kahtlemata selle tüübiga.

      Siiski polnud põhjust hakata kohe „paha politseiniku” stiilis ülekuulamistehnikat kasutama. Praegu oli targem lasta endal naise päästjana paista ja mängida kaasa, ükskõik mis naisel ka mõttes mõlkus. John teadis, et Tiberiuse ja tema inimeste jaoks oli kõik üks suur mäng. Käik ja vastukäik. Elusuurune malematš, mida mängiti mandrisuurusel malelaual, nuppude asemel elus inimesed ja kaalul rahvuslik julgeolek.

      Veel polnud kindel, kas tegemist oli etturi või kuninganna või hoopis kellegi vahepealsega, niisiis sirutas ta käe välja ja aitas naise püsti. „Tule. Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, aga mina vajan kohvi, kuiva rätikut ja vahetusriideid.”

      Naine jälgis teda üksisilmi, pruunid silmad kontrastina kahvatus näos. Ta käsi värises, kui ta selle mehe poole sirutas, pannes tolle mõtlema, et tegemist on kas neetult hea näitlejaga, kes oli saadetud tema teele takistuseks või oli ta tõesti elu eest põgeneda püüdnud. Vahest oli naine Tiberiusega topeltmängu mänginud, mõtiskles John või oli too naisest tüdinud ega tahtnud, et lahtised otsad saarelt suurele maale tagasi pääseksid.

      Need mõtted hajusid tema peas kiiresti, sest samal hetkel, kui tema ja naise käed kohtusid ja ta naise jalule aitas, purskas too nutma.

      „Oh, põrgut,” ütles John. „Palun ära nuta.” Ta ei kannatanud pisaraid.

      Aga selle asemel, et lõpetada, varjas naine näo teise käega ja hakkas veelgi tugevamalt nuuksuma, tema õlad – tegelikult küll kogu ta keha – rappusid nutuga ühes rütmis… või sellega, mis paistis olevat nutt.

      Tuletades endale meelde, et ta peaks hädas preilikese illusiooniga kaasa mängima, kortsutas John kulmu ja pani käe lohutust väljendades jäigalt ümber tema. Ta patsutas naise õlga. „Sa oled nüüd kindlas kohas. See on läbi.”

      Naine pöördus tema poole, põimis käsivarred ümber mehe vöökoha ja hoidis tema ümbert kõvasti kinni, justkui ei kavatseks enam kunagi lahti lasta. „Tänan sind,” sosistas ta mehe õla vastas ja hoolimata külmast tundus naise nahk tema vastas soojem. „Tänan sind.”

      Mees tundis, otsekui oleks ta elektrilöögi saanud ning selline reaktsioon oli nii ootamatu, et pani tal sõna otseses mõttes hinge kinni. Ta läks seest üleni soojaks ja ta süda tegi tümpadi-tümp, mis pani häirekellad valjult hüüdma.

      Neetud, see naine tundis oma tööd. Õnneks oli mehel tulnud sedasorti asjadega ennegi kokku puutuda ja ta oli pidanud säärase õppetunni eest kallist hinda maksma.

      Pealegi, ega nad teda sellepärast Jäämeheks kutsunud, et ta oleks soe ja ebamäärane tüüp olnud, otse vastupidi.

      „Kõik on hästi,” ütles John, püüdes end ettevaatlikult naise haardest vabastada, et seda mitte maadlusmatšiks muuta. Ta kahetses põgusalt, et ei olnud seekord endaga kaasa võtnud Grace Mearsit või snaiper Michael Pelottit, kes olid mõlemad temast paremad ohvreid ja tunnistajaid – ja kahtlusaluseid – lohutama ning suutsid lasta sel loomulikuna paista. Põrgusse, peaaegu kõik tema meeskonnaliikmed ületasid teda sedasorti asjades.

      Mees vaatas rannavalvurite poole. „Kas kumbki teist ei saaks mind selle asjaga siin aidata?”

      Dick ja Doug Renfrew, paadimehed, kelle ta öiseks jälituseks laenanud oli, raputasid ühes rütmis pead. „Ei, juhul kui sa ei taha siia passima jääda ja oodata, kuni kopter tagasi tuleb,” ütles Doug. Tema oli vendadest see jutukam.

      „Hea mõte,” sõnas John, vaadates üles hallikasmusta taeva poole. „Sa peaksid meid kõiki siit võimalikult kiiresti minema viima.”

      Arvestades seda, et Tiberiuse helikopter oli rannavalvepaadi plahvatuskohale lähenedes udusse tagasi pöördunud ja ta oli kuulnud ka teisi mootorpaate tagasi saarele pöörduvat, võisid nad iga hetk ikkagi tagasi tulla, et sündmuskohale pilku heita.

      Tiberius ja tema mehed olid tõenäoliselt arvanud, et Valiant on kogu meeskonnaga väljas ja ründevalmis, aga tegelikult oli rannavalvekaatril kahest mehest koosnev väikseim võimalik meeskond ja nendega oli kaasas veel FBI vanemagent – John –, kes oli tegutsenud vaid eelaimuse sunnil, mis ei olnud isegi piisavalt tugev olnud, et kogu ülejäänud meeskond kaasa võtta.

      Mehe sisetunne ütles, et Tiberius valmistub millekski suureks, millekski, mida juhitakse tema erasaarelt New Englandi kalda lähedalt. Sellele tundele põhinedes oli ta lasknud teha endale paar vastuteenet ja läinud ebaametlikule uurimisretkele George’s panga viljakatesse kihtidesse.

      Hea uudis oli see, et ta oli midagi leidnud. Aga halb uudis oli see, et ta polnud päris kindel, mis see on, mille ta leidnud oli.

      Tiberius on piisavalt taibukas – ning piisavalt kõveraid teid armastav – ,et olles näinud oma jälgimissüsteemidest Valianti ja selle päritolu vastuvõtukoodi abil identifitseerinud, võis ta olla saatnud tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ühe oma inimese, et lasta see näiliselt kinni võtta. See oleks täpselt tema moodi saata FBI-le peibutuslind, et tähelepanu põhieesmärgilt kõrvale juhtida.

      Küsimus oli selles: kas ta oli seda teinud?

      John vaatas naist, kes oli rahunemas, kuigi toetus endiselt tema vastu, nagu leiaks ta kontaktist mehega samavõrra lohutust, kui tema end sellest häirituna tundis.

      „Tule nüüd,” lausus ta seletamatult karmil häälel. „Lähme laseme sul üles soojeneda, preili…” Ta lasi lausel vaibuda.

      „Sydney,” ütles naine ta rinna vastas. „Lihtsalt Sydney.” Mis võis tähendada kas seda, et naise arvates peaksid nad pärast kõike seda, mis nad just läbi olid elanud, jääma eesnimede tasemele või seda, et ta ei kavatsenud mehele vabatahtlikult rohkem infot anda ega lasta tal teada saada, kes ta tegelikult on.

      Mees ei tundnud ei tema nime ega nägu põhjalikust toimikust, mille Grace ja Jimmy Oliverra – tema meeskonna kaks arvutiasjatundjat – olid Tiberiuse ja tema tegevuse kohta kokku kogunud, aga see ei tähendanud, et ta ei oleks võinud samasse maailma kuuluda. See tähendas lihtsalt seda, et ta polnud veel fotograafile „hernesupp” öelnud ja oma fotot FBI albumisse saanud.

      „Olgu, lihtsalt Sydney,” ütles ta kaasa mängides. „Püüame su nüüd kajutisse saada, selle tuule käest ära.” Ta vabastas end naise käte vahelt ja juhatas ta üle vihmast libeda teki laevatrepi juurde, mis viis alumisele korrusele ahtrasse kambüüsi ja puhkeruumi.

      Naine tuikus kergelt, kui torm valjenes ja lainetus vastu paadipõhja tugevnes. Aga üldiselt tundus ta olevat tasakaalu tagasi saanud ega paistnud sedamoodi, nagu võiks ta jälle kokku variseda. Kas asi oli tõesti nii või oli see osa mängust?

      John ei teadnud seda, aga ta kavatses selle niipea kui võimalik välja uurida.

      „Mine otse edasi,” ütles mees, kui Sydney lühikeses koridoris peatus. „Tualett on paremat kätt. Seal ei ole dušši, aga kui sa tahad neist märgadest riietest lahti saada ja ennast ära kuivatada, otsin ma sulle midagi kuiva selga. Kraanikausi all on esmaabikomplekt. Kui sa riided vahetatud saad, ootan ma sind kambüüsis. Ma teen meile kohvi.” Küsitluse kõrvale.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив

Скачать книгу