Скачать книгу

Terve õhtu valdas mind ja Peterit ülev meeleolu.

      Õhtul hiljem vaatasin Rootsi televisioonist peaminister Stefan Löfveni esinemist. Polnud teda kogu selle Göteborgis oldud nädala jooksul uudistes näinud. Peaminister oli tõsises meeleolus, sedasama rõhutas ka tema tume ülikond. Mõte, mida valitsusjuht kaaskodanikele edastas, oli lihtne: oleme täiskasvanud ühiskond. Hoiame sellel keerulisel ajal üksteist. Suhteliselt lühike telepöördumine kriipsutas alla ühtsust ja solidaarsust. Viimane väljenduvat Löfveni meelest naabri eest poes käimises, lõunaajal restoranipidajalt söögikarbi ostmises või telefonikõnes oma vanavanematega. Nii lihtne see mõte oligi. Ei näpuga vibutamist ega ka keelamist-käskimist. Silmad ühekõrgusel oma rahvaga. Väga teistmoodi kui Eestis.

      9. päev

      Algas minu teine nädal Rootsi-aega. Vaatasin arvuti teel ERRi keskpäevast „Aktuaalset kaamerat“. Tundsin, kuidas tunni vältel teatud närvilisus võttis võimust. Midagi oli teleülekande toonis valesti. Ei pidanuks, aga nii ma tundsin. Minister Aab ütles, et isikukaitsevahendite probleem saab Eesti tootja kaasabil nädala lõpuks lahendatud. Lugesin välja, et maskidega on jama. Enamasti on nii, et kui poliitik tundlikul teemal enesekindlalt midagi teatab, siis tuleb välja lugeda, et probleem on kordi hullem kui inimestele teada antakse. Kui palju siis vajaminevast poolest miljonist maskist ja 25 000 kaitsekindast suudetakse nädala lõpuks toota?

      Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Karmen Joller oli laua taga istuvatest inimestest kõige asjalikum. Tema teade kuulata praegusel hetkel ennekõike eksperte, eriti epidemiolooge, kõlas usutavalt. Ise olin ka jõudnud järeldusele, mida kõik need graafikud lõppude lõpuks annavad. Võib minna nii ja võib minna teisiti. Lõputu modelleerimine ja spekuleerimine hakkas vähehaaval häirima. Arsti kindel retsept „hoia distantsi, pese sagedasti käsi ja ära turni mänguväljakul“ leidis minus kuulaja.

      Samal ajal levis muudes telekanalites teisi uudiseid. Näiteks tituleeris Donald Trump end „sõjaaja presidendiks“, korrates taas koroonaviiruse kontekstis Hiina viiruse terminit. Give me a break, Trump! Ma tunnen, et see termin ärritab mind tõeliselt. Muidugi sai pandeemia alguse Hiinast, aga mis siis. Praegusel hetkel endale poliitilisi plusspunkte koguda on vastikult läbinähtav tegevus. Teisalt – Joe Biden, auu-auu, kus sa oled. Keda pole, seda pole, ehkki demokraatide presidendikandidaat peaks just nüüd igasuguseid huvitavaid lahendusi pakkuma. Pildil on aga hoopis New Yorgi kuberner Cuomo. Poliitringkondades sahistati, et just Cuomo oleks hea vastas-kandidaat Trumpile. Tagantjärele tarkus. Jääb Biden, kui just ime ei juhtu, siis Sanders.

      Mind pani tõsiselt mõtlema fakt, et Gaza sektoris tuvastati 2 koroonaviirusesse nakatunud inimest. Kuivõrd olen selles kurikuulsas sektoris eurosaadikuna aastatuhande alguses käinud, siis kujutasin elavalt ette, mis võib juhtuma hakata. Üks Euroopa tihedamini asustatud punkte võib lähiajal sattuda tohutusse kriisi. Olematu suurusega maalapil elab kaks miljonit inimest kobaras koos. Kaugemale ei jaksanud mõttetegevust arendada. Hirm tuli peale.

      Peter tuli koju. Mina panin ette, et me lihtsalt peame välja minema. Jalutama või tegema ükskõik mida, aga neli seina mõjuvad ruineerivalt. Peter uuris, kuidas Eesti seis on. Teadsin raporteerida pärast päevast AKd, et 352 nakatunut, 15 inimest haiglas, 4 intensiivravis, 2 kriitilises seisus. Õnneks veel mitte ühtegi surma. Teadsime mõlemad, et see on vaid päevade küsimus, kui see esimese eestlase surma teade tuleb.

      Saatsin Martinile sõnumi. Et ammu pole näha-kuulda, kuidas ta tervis on. Ega vastus liiga kiiresti ei tulnud, kui lõpuks tuli, kujunes sellest väikesest teatest armas lugemine. Meie Martin kirjutas, et ta tunneb nüüd end täiesti tervena. Eriti südamesse läks see, kui noormees märkas mind tänada tema hoolitsemise eest haiguse ajal. Ilmselt nägi poiss sõnumi vormimisega parasjagu vaeva. Martin on ju pigem kuulaja kui rääkija tüüp. Eneseväljendusega on tal nagu noormeestel reeglina probleeme. Kallistus teate lõpus tõi klombi kurku.

      Välja me siis läksime. Uitasime sihitult. Parke või rohelappe on meie kandis ridamisi. Läksime Vasa kiriku suunas, siis aga pöörasime alla kanali poole. Läksime üle kanali. Tiirutasime Saluhalleni ehk Göteborgi toreda turu ümbruses. Tuleb tunnistada tõsiasja, et meie moodi jalutajaid oli kanali ümbruses rohkesti. Ilm oli ju harukordselt ilus. Päike paistis, tuul ei puhunud. Elu näis peaaegu et lill.

      Tunnike niimoodi ringi uidanud, hakkasime sättima kodu poole. Meie maja Avenynil koos Engelbrektsgatani, Arkivgatani ja Geijersgatani kortermajadega on omavahel 90 aastat tagasi kokku ehitatud. Niimoodi ühes kimbus omavad need viiekordsed art déco stiilis ehitised keset linna vaikse rohelise siseõue. Sinna pääsevad ainult majaelanikud. Pea kõikide nende majade alumisel korrusel paiknevad mingid ärid, mis annavad korteriühistutele silmanähtavalt hea sissetuleku. Südalinna üürihind pole kusagil maailmas madal. Ei ole seda ka Göteborgis.

      Vaikselt kodu poole lehvides vaatasin vilksamisi Bon’i aknast sisse. Üldiselt polnud meil kummalgi restoran Bon’i suhtes sooje tundeid. Et Engelbrektsgatanil asuva Bon’iga jagasime sisehoovi, siis tuli meil sageli taluda nende restorani tühjade pudelite prügikonteinerisse loopimisest tekkivat klirinat. Mida rohkem külastajaid, seda rohkem klirisesid pudelid. Ehk et nende suurem sissetulek tähendas suuremat pauku meie närvikavas.

      Täheldasin, et linnarahva hulgas popp Bon oli tühjemast tühjem. Läbi akna nägin vaid kahte laudkonda istumas. Ja kui siis märkasime erakordselt head pakkumist klaasile šampanjale koos austritega, ei mõtelnud me kaks korda. Meid võttis vastu käreda häälega turd siilipeaga naine, kes väljendas ülevoolavat tänulikkust meie visiidi üle. Unustasime korraks tühjadest pudelitest tekkiva lärmi meie sisehoovis.

      Meeldiv oli tunda teenindajate sooja suhtumist. Naeratades väitis meiega tegelev naine, et tulevikku on raske ennustada ja et nende saatus on külastajate kätes. Teenindaja oli tõeline proff. Kui kliendil tekib tunne, et ta on kuningas, siis lähevad rahakotirauad kerge vaevaga valla. Joovastava joogi lõppedes olime iseendiga väga rahul, tõesti, miks mitte aidata teise meiega nii ehk teisiti seotud korteriühistu restorani majan duslikku seisu turgutada.

      Paari minuti pärast koju jõudes tegin suure salati. Et meeleolu oli helge, siis panin Peterile südamele, et ainus film, mida ma täna tõesti sooviks vaadata, on „Tootsie“. Dustin Hoffmani vaatan ma alati meelsasti. Kuna polnud „Tootsie’t“ aastaid näinud, siis avastasin, et peale kõike muud oli ju Hoffmani Dorothy pesuehtne feminist. Seda ma ei mäletanudki. Nii et hästi mängitud roll ja õnneliku lõpuga lugu oli täpselt see, mida hing vajas. Olukorras, kus viiendik maakera elanikest peab arvestama liikumispiirangutega, ei saagi muud teha kui naerda, sest homme on veel hullem.

      10. päev

      Otsustavalt marssisime Peteriga kodust vahelduseks üle tee Göteborgi linna keskraamatukokku. Mul on seal kohviku taga oma väljakujunenud koht. Kõige lähemal ajalehtede sektsioonile. Üks leht esindab ka Eestit. Nädal vana Postimees. Arusaamatu, miks võtab naaberriigist päevalehe jõudmine raamatukogu riiulisse nii pikalt aega. Tegemist polnud mitte mingi koroonaaja ilminguga, vaid see ongi reegel. Viimased seitse aastat kindlasti.

      Lappasin Postimehe läbi. Midagi uut ma sealt ei leidnud. Ma kujutasin kõike kirjutatut veel vägagi elavalt ette. Elasin ju lehes kajastatud uudistega samas inforuumis. Enam mitte. Nüüd oli Eesti uudiste ahmimiseks jäänud ainult internet. Või üksik kõne või SMS. Mõtlesin endamisi, kust eestlane oma uudised ammutab. ERR andis teada, et nemad on kõige usaldusväärsem kanal. Aga tegelikult?

      Mingil hetkel riputasin Facebooki Princetoni Ülikooli professori ühe artikli New York Timesist. Selle mõte oli, et kui me üksteist ei aita, siis sureme. Mingi lausejupp oli seal ka sellest, et heategevus on igati tore, aga kui valitsus käitub valesti, siis heategevus kui selline antud olukorras ei aita. Keegi preili reageeris valuliselt. Et praegu peab tegutsema, küll valitsust jõuab hiljem sõimata. Väitis, et tema on tundide kaupa Amazonis toitu pakkinud, aga mida mina olen teinud.

      Vastasin, et sellisele küsimusele pole ma kohustatud vastama. Nii üks kui teine FB-sõber mu ajajoonel tuli minuga kaasa, et sõimamine ja mõtestamine on kaks erinevat asja. Mõtlemine ei välista tegutsemist, aga ka tegutsemine peab olema mõistuspärane ja koordineeritud. Õhinapõhisus ei pruugi tähendada lõppkokkuvõttes parimat tulemust. Minu meelest

Скачать книгу