Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis - Marianne Mikko

Скачать книгу

järgi olla seitsekümmend pluss. Vanemaealised kõndisid üksi ja kahekaupa. Mõni jalutas koeraga. Kepiga jalutajaid ma ei märganud, mõned liikusid tugiraamiga. Eesti tegi juba eriolukorra alguses selgeks, et vanad peavad püsima rangelt kodus. Rootsi sellist kindlakäelist käsku polnud andnud. Esialgu.

      Maniküüri ja pediküüri tegija Veronika pärines Serbiast. Üldse olevatki see salong suuresti serblaste koht. Nägin vaid Veronika helepruune silmi. Ta kandis maski ja küsis, kas sooviksin ka maski. Ta võiks anda. Tänasin viisakalt. Rääkisin endise juristi ja tänase ilutöötajaga kõikvõimalikel teemadel. Kirjeldasin seiklusi Rootsi iluteenindajatega. Tal oli väga hea meel, kui kiitsin teda teenuse osutamise eest. Ühiselt arvasime, et Rootsi teenindussfäär näitab hangumise märke. Et vaesed idaeurooplased on igal juhul vintskemad sellid kui svenssonid. Rootsi teenindusest on tasahilju taandunud kuldreegel, et klient on kuningas. Veelgi enam – massiliselt on levima hakanud oma õigustest teadlik teenindajatüüp.

      Veronika tegi pooleteise tunni asemel tööd kaks tundi. Pisut oli ka minu süüd selles. Eks me lobisesime nagu vanad sõbrannad. Ta pihtis mulle, miks ta oli sattunud Göteborgi. Oma armastatud mehe pärast. Sest viimane ei suutnud ennast leida Serbias ja otsustas tulla parematele jahimaadele Rootsi Kuningriiki. Aga see tähendas ju Veronikale ametikaotust ja perekonna toetuse kadumist. Mis parata, armastus on tugevam kui heal järjel perekond. Aga juristitöö, mis muutus uutes oludes pediküüri tegemiseks? Vaevalt et kauem kui kaks aastat Veronika seda tegema jääb. Kiitsin mõtte igati heaks.

      Mina kinnitasin, et tulen kindlasti tema juurde tagasi. Hind võrreldes teistes ilusalongides tehtava pediküüriga oli kolmandiku võrra odavam. Eriti lubasin ma tagasi tulla sellepärast, et Veronika usaldas mind. Serblaste salongis puudus kõrge teenustasu pärast plastikkaardi võimalus. Toimis sularaha või rootslaste hulgas populaarne nutitelefoni pangaülekanne swish. Vandusin, et lähema poole tunni vältel toimub ülekanne.

      Veronika lehvitas rõõmsalt hüvastijätuks. Uksel ütles ta, et usaldab mind täiega ja hoopis tema palub vabandust, et tunni-pooleteise asemel röövis ta minult kaks tundi. Ja muide, ma olevat täpselt sama vana kui tema ema. Ei osanudki aru saada, kas see oli kompliment. Veronika nägu jäi lõpuni maski varju.

      7. päev

      Laupäev. Magasime pikemalt kui muidu. Tegelikult on mul magama jäämisega olnud probleeme. Uni on keeldunud mind õhtute kaupa külastamast. Mitte unenägudest pole jutt, vaid unest kui sellisest. Mitu tundi vähkremist, enne kui lõpuks saan sõba silmale. Pea aegu et kartsin voodisse minemist. Ikka unetuse pärast. Unerohu võtmise ma välistasin. Tunnen igasuguste tablettide vastu keskmisest suuremat tõrksust.

      Hingasin sisse ja välja. Võtsin hoogu, et taas kord alustada suhtlust SASiga. Mul on kaks telefoninumbrit. Valisin viimase. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ühendus tekkis nende keskjaamaga. See korrutas ühte mulle tundmatut muusikajuppi nagu ka seda, et kõik operaatorid on hetkel hõivatud. Aga esimesel võimalusel nad vestlevad minuga.

      Kui oli möödunud täpselt üks tund, langetasin saalomonliku otsuse – asun selles skisofreenilises olukorras raamatut lugema. Et kuidagi mõtteid mujale juhtida. Võtsin ette kunstiraamatu ühest oma lemmikust Marc Chagallist. Mu mobiil elas oma elu ja mina oma. Aeg-ajalt vaatasin huvi pärast kella. Tacheni kirjastuse Chagalli raamat oli päris hea lugemine.

      Kui olin jõudnud suhteliselt õhukese ingliskeelse raamatuga poole peale ehk et möödunud oli peaaegu kolm tundi hetkest, mil SAS alustas minuga hüpnotiseerivat telefoniseanssi, ei pidanud mu armsa Peteri närvid enam vastu. Aitab! Täna pole see päev. Ootasin seda otsust. Närvid olid viimseni pingul minulgi. Ent mul oli ju nii äralennu kui ka SASi kehtestatud kuupäevani veel aega.

      Otsustasime linna peale minna. Meie korterist väljudes jääb paremale kahesaja meetri raadiuses kaks kino, kontserdimaja, imposantne kunstimuuseum, kaks teatrit ja linna raamatukogu. Maja all paiknevad kaks salongi. Stockholmlanna peab viimased viisteist aastat naiste juuksurisalongi ja meie välisuksest vasakul avas süürlane kaks korda väiksemal pinnal mõned aastad tagasi meeste habemeajamisäri.

      Meie sammusime vasakule. Sinnapoole, kus igat sorti kauplused püüdsid üksteise võidu potentsiaalseid poodlejaid sisse meelitada. Vaatasin huviga, kas mõni pood ka kinni on. Kogu pika Avenyni peale ainult üks. Rahvusvahelisse ketti kuuluv Nespresso teatas oma kundedele, et neil on rõõm inimesi teenindada interneti teel. Kohtumiseni olude paranemisel! Kus iganes peakorter Nespressol ka ei paikneks, töökäsk oli tulnud kindlasti välismaalt.

      Inimesi oli laupäeva kohta piisavalt palju. Võib-olla siiski pisut vähem kui tavaliselt. Raske hinnata. Tajusin, et rootslased hoidsid omavahelisel vahemaal silma peal. Keegi ei tikkunud liiga lähedale. Nägudel ma mingeid liigseid muremõtteid küll ei täheldanud. Kellelgi polnud maski.

      Märkasin siiski seda, et meie söögipoe COOPi ees puudusid kerjused. Neid lihtsalt polnud. Tuli meelde, et hommikustes raadiouudistes teatas diktor, et Rootsis on kuritegevus langenud. Koduvarguste hulk eriti. Politsei esindaja ütles, et see tuleneb naaberriikide suletud piiridest ja sellest, et inimesed istuvad rohkem kodus.

      Meie aga jätkasime oma teed. Ega mingit selget sihti polnudki. Ilm oli päikesepaisteline, aga külm. Õnneks tuul polnud teab mis terav või tugev. Göteborgi kohta olematu. Objektiivselt siiski olemas ja mitte eriti sõbralik. Möödu sime Suurest Teatrist (Stora Teatern). Kaheksa aasta vältel olen korra seal üht varietee-etendust näinud. Suurem asi kultuurielamus see küll polnud. Vähemasti mitte midagi sellist, mida aastate tagant meenutada. Mõtlesin, kui suur see saal seal olla võikski. Hetkel on ju riigis lubatud kogunemised, mis ei ületa 500 inimese piiri. Pole tähtsust, teatrisse ei kavatsenud me nagunii minna.

      Kinod olid kinni. See tuli mul meelde, kui ületasime parasjagu kanalit ja nägin Biopalatseti tulikirja. Vana ja traditsioonidega göteborglaste üks lemmikkohti oli sulgenud uksed. Tuli meelde, et meist neljakümne meetri kaugusel asuv kammerlik kodukino Bio Roy oli ka paari päeva eest uksele sulgemise teate pannud. Oot, aga seal on ju kohti maksimaalselt sada. Kui sedagi. Enamasti olen näinud Bio Roys pensionäre. Äkki sellepärast. Aga Bio Roy väike kohvik oli ikkagi lahti. Mis loogika see siis on? Ettevõtluse aitamine? Mine tea.

      Olime jõudnud teisele poole kanalit. Võib-olla sööks midagi. Kell polnud siiski veel kuus. Rootsis algab õhtu söögiaeg tund varem kui mandri-Euroopas. Tekkis mõte väisata ühte vana kohta, mis meile mõlemale oli jätnud hea mulje Göteborgi avatud restoranide nädalal. Imelik, see restonädal polnudki nii kauge minevik, aga millegipärast oli tunne, et sellest on möödas vähemalt aasta. Tegelikult ainult kuu-poolteist. Koroona näib isegi mälu tuhmistavat.

      Tegime aega parajaks südalinnas tiirutades. Silma ei hakanud midagi põrutavat. Vaatasime, kuidas kanalis vesi laisalt loksus. Teisel pool kanalit võis näha Trädgårdsföreningeni pargis inimesi aeglaselt jalutamas või pingil istumas. Kuidagi rahulik meeleolu. Mitte mingit hüsteeriat. Üsna teistmoodi kui Eesti valitsuse igapäevased manitsevad pressikonverentsid, mis nädala vältel on inimestele näpuga vibutades nende kohustusi meelde tuletanud.

      Kevadine pööripäev oli meist Peteriga möödunud nii, et me isegi ei märganud. Viirusest hoolimata pressis kevad täie jõuga peale. Puude all siin ja seal rohelapil õitsesid krookused. Kohati oli neid pargis nii palju, et jäi mulje vaat et tegemist pole mitte linnapargi, vaid aasaga kusagil looduses. Olin mõne päeva eest koju soetanud pisikese poti mingite sibulatega. Paar korda päevas kastes oli mu potist sirgunud üksteise järel metsatäis valgeid kellukaid. Minu väike silmarõõm köögis. Lõhnasid nagu mesi.

      Restoran oli diplomaatiliselt väljendudes pooltäis. Tegelikult oli suures saalis vaid kolm laudkonda ja baarileti taga neli noormeest õlut rüüpamas. Naeratav kelner tõi üheleheküljelise menüü, kust sai tellida väga piiratud hulka roogasid. Ta vabandas, et kõik on pisut limiteeritud, aga omanik on otsustanud restorani mitte kinni panna. Mina võtsin friteeritud brokolid ja Peter rootsi pitsa. Viimane tähendas kalapitsat, kust ei puudunud ka valge kala mari. Toit oli maitsev ja kelner meeldiv, aga tühi restoran jättis kõigest hoolimata kurva mulje. Lontsisime pisut segaste tunnetega koju.

      Istusime elutoas kodukinos. Meil hakkas kujunema komme igal õhtul keskenduda ühele väärtfilmile. Peter valis vaatamiseks välja „Imiteerimismängu“

Скачать книгу