Sulnis hellitus - William Boyd

Скачать книгу

– see võib veidi kära tekitada küll …

      Hannelore vaatas kella.

      „Kui ta üldse tuleb, peaks ta iga hetk kohale jõudma – et voilà!”

      Hannelore tõusis ja puges inimeste vahelt läbi baari ning tuli mõne hetke pärast tagasi, käe kõrval lühike töntsakas tüdruk, kelle juuksed olid värvitud porgandikarva. Hannelore tutvustas teda.

      „See on Trudi.”

      Trudi istus minu vastu. Lõõmavate juuste all oli kena ümmargune nägu ning tema väsinud, paistes silmade pilk oli kummaliselt armastusväärne. Ta oli õlgade ümber tõmmanud villase salli, mis kattis ta dekoltee, ning ta võttis Hannelore pakutud napsi rõõmuga vastu. Ta rüüpas jooki ja silmitses mind uudishimulikult üle klaasiserva.

      „Sa tahad ainult pilti?” küsis ta viletsas inglise keeles. „Või nikkumine ka?”

      „Ainult pilt.”

      Ta rääkis kiiresti Hannelorega ja viimane tõlkis mulle. Selles konkreetses majas, mis tegutses poolavalikult bordellina, oli suur klubisaal. Kuid see oli saal, kuhu kõik kogunesid nagu baari ja kus tüdrukud kundedega kohtusid. Magamistoad olid ülakorrusel. Nädalavahetustel, kui rahvast oli palju, kogunesid inimesed ainult vaatama – paarid, mehed ja naised, turistid – nii et minu kohalolu oleks kerge seletada, kuid kaamera tuleks kuidagi ära peita. Kui Trudi vahele jääb, visatakse ta välja ja võib-olla karistatakse veel muud moodi – nii et talle tuli kõvasti maksta, et veenda teda mind aitama.

      „Kui palju?”

      Ta pöördus Hannelore poole, kes sosistas talle kõrva.

      „Viissada marka,” ütles Trudi.

      Ma jäin rahulikuks. Umbes 25 naela. Ehk kuu teenistus sellisele prostituudile nagu Trudi, kui ta palju töötas – ja mis veel tähtsam, see oli peaaegu kõik, mis mul oli järel Greville’i laenust. Ma tegin näo, et kõhklen – kortsutasin kulmu, pidasin aru –, kuid ma teadsin, et see on parim võimalus, mis mulle avaneb. Võib-olla oleks see olnud kergem, kui ma oleksin olnud mees, ja ma üritasin mitte mõelda ohtudele, mis võivad ähvardada üksikut naist bordellis. Kuid oli ka teine oht – mis siis, kui seal ei olegi mitte midagi šokeerivat ega kõlvatut, mida pildistada? „Suur baarisaal” ei kõlanud just kuigi liiderlikult. Kuid mõtlesin endamisi, et risk oli võtmist väärt – vähemalt oleks see autentne, ehe – ja tundsin, kuidas elevus kehas levis. Ma otsisin käekotist rahakotti.

      „Pool praegu,” sekkus Hannelore, „teine pool tollel õhtul.”

      Trudi nõustus vastumeelsust teeseldes, kuid ma nägin, kui rõõmus ta oli selle üle, et raha peo peale sai.

      „Millal me läheme?” küsisin ma.

      Laupäeva õhtu on alati kõige parem, vastas ta – siis on ikka palju rahvast, mõnikord viiskümmend inimest saalis. Ja mõnikord on see nagu pidu, ütles Trudi naerdes. „Eine kleine Orgie.” Hannelore tõlkis: väike orgia.

      „Kõlab hästi,” ütlesin ma kõigile napsi valades. Me lõime oma ettevõtmisele edu soovides klaase kokku.

      Mul hakkas raha otsa saama, nii et Hannelore loobus järgmise kuu üürist, mille talle võlgu olin. „Ma investeerin sinu andesse, kullake,” ütles ta. Ent ma kulutasin umbes kaks naela kõvale lakknahast ümbrikkotile, millel oli lillekujuline võltsteemantitega kinnis. Eemaldasin lille südamest tahulise kivi, lõikasin selle alla naha sisse väikese augu ja õmblesin koti sisemusse kaks peenikest riidest rihma, mis hoiaksid mu väikese Zeiss Contaxi korralikult õiges kohas, nii et objektiiv oleks kindlalt ja nähtamatult võltsteemantitega lille südamikus. Kinnitasin traadiga päästiku, mille seadsin paika väikese käepidemena ja mähkisin selle ümber sätendava paela. Nupule vajutades käis vaikne klõpsatus, kuid ma eeldasin, et rahvarohkes baaris ei pane seda keegi tähele. Ühes kohvikus tehtud proovipildid tulid väga hästi välja: kõige tähtsam oli koti asend, mida tuli silmaga hinnata. Mõnikord oli kadreering paigast ära – aga pilti võib alati väiksemaks teha, tuletas Hannelore meelde, ja võib-olla on isegi parem, kui fotost on näha, et see on tehtud varjatud kaameraga. Ma tajusin, et laupäeva lähenedes kasvas ka tema elevus.

      Hannelore tegi ettepaneku, et ma riietun nagu garçonne – üks paljudest Berliini lesbide alaliikidest –, tuues põhjenduseks, et ma ei taha ometi, et kliendid mind tülitaksid. Kui ma näen välja nagu garçonne, siis tekitaks minu kohalolu bordellis vähem segadust – lihtsalt üks järjekordne kummaline Berliini ööelukas jahti pidamas. Trudi ütles, et bordelli perenaist ei tohi asjasse pühendada. Maksa sissepääsutasu, soovitas ta, osta mõni pudel šampust ja ta lubab sul terve öö istuda.

      Ma lubasin Hannal – nagu ma teda nüüd kutsusin – oma välimust sättida. Kõigepealt lasin poisipea lõigata, siis leidis ta mulle ümmargused läbipaistvate klaasidega ja kilpkonnaluust raamidega prillid. Mul oli seljas pikk oliiviroheline kammlõngast jakk ja särk koos lipsuga ning püksid toppisin pehmetesse põlvini ulatuvatesse saabastesse.

      „Sa näed hea välja,” nentis Hanna mind silmitsedes. „Meheliknaiselik. Ilus Bubikopf’iga garçonne. Ära prille ära võta. Kütkestav, aga natuke hirmutav.”

      Me kohtusime Trudiga Tauentzienstrassel ühe kondiitriäri suitsuruumis. Ta küsis raha juurde – ma pidasin seda halvaks endeks –, kuid Hanna ütles, et ma peaksin talle veel sada marka andma ja ülejäänud siis, kui olin vaadanud, kuidas pildid välja tulid. Ma pean ju ikkagi võib-olla mitu korda tagasi minema. Ma andsin raha üle, jätsin hüvasti Hannaga, kes suudles mind põsele ja soovis edu, läksin Trudi järel tänavale ja siis kõrvaltänava kaudu ühte hoovi. Me läksime läbi kaarvärava teise hoovi. Ta vajutas messingplaadis uksekella, mille alla oli kirjutatud „Klubi Xanadu”. Ma mõtlesin äkitselt Xanile, oma tujukale väikevennale, ja pidasin klubi nime heaks endeks. Ma olin garçonne’iks kehastununa pabinas, kuid ühtlasi elevil. Fotograaf Amory Clay pidi kohe ümber sündima.

      Klubi Xanadu ukse avas riigiametniku palituga kõhn mees, kes vahetas Trudiga paar sõna.

      „Sa maksad talle kakskümmend marka,” ütles Trudi.

      „Muidugi.”

      Ma maksin ja me läksime üles klubi ruumidesse.

      Klubi Xanadu oli kummaline üksluisuse ja eksootika segu – mulle tundus, et Berliinis võis nii öelda kõige kohta. See korrus – seltskonnaklubi – oli suvaline tubade kogum. Kahes neist olid baarid ja kolmandas seisis madalal laval klaver. Mööbliks oli valik diivaneid, tugitoole ja siia-sinna kuhjatud tavalisi restoranilaudu ja -toole. Valgus oli hämar ja ansambli ootel mängis kõlarites džässmuusika. Seal oli juba palju rahvast ning igas vanuses ja suuruses mehi ja naisi. Mulle tundus, et oleksin võinud sama hästi olla raudteejaama ootesaalis, kuid teist korda vaadates hakkasid silma anomaaliad. Toekad keskealised hallide ülikondadega mehed lobisesid triibuliste madrusesärkidega poistega. Ühe laua ümber istus kaheksa kõhna naist, kes olid meesteks riietunud. Pierrot’ kostüümis mees tantsis tüdrukuga, kes kandis satäännegližeed. Trudi juhatas mu laua juurde, mis seisis nurgas teisel pool väikest tantsupõrandat ning ma tellisin üksnes valgeid linaseid lühikesi pükse kandva noormehe käest pudeli Sekti. Trudi läks otsima Kupplerin’i ehk perenaist.

      Ma rüüpasin sooja Sekti ja silmitsesin ruumi tähelepanelikumalt. Ilmselgelt oli siin inimesi, kes olid tulnud üksnes vaatama – nagu uudishimulikud külalised inimloomaaias – ja teisi, kes kavatsesid osaleda. Mu hulljulgus tekitas minus uue elevusetukse ja olin oma maskeeringuga rahul. Kaks teist garçonne’i läksid tantsima, otsekui kinnitamaks mulle, et ma olen nende kummalise kamba liige. Mitte keegi ei jõllitanud mind, mind jäeti omaette šampanjaklaasi ja hoolikalt lauale sätitud ümbrikkotiga. Ma keerasin seda pisut, sihtides kaht läikivate ülikondade ja lühikeste laiade lipsudega meest, kes piidlesid satäänkleitides tüdrukuid, ning vajutasin päästikule. Käes. Nad lähenesid kahele tüdrukule, vestlesid lühidalt ja kadusid siis baari kõrval asuva nahkeesriidega väljapääsu kaudu. Ma oletasin, et see viis järgmisele korrusele, kus tegeleti seksuaalsete viguritega. Ma mõtlesin, kas Trudi saaks mind kuidagi lava taha lasta.

      „Amory?”

      Trudi

Скачать книгу