LITMIR.BIZ

      Greville viis mu sööma Antoniosse, Brompton Roadil asuvasse Itaalia restorani, mis meile mõlemale meeldis. Tellisime vitello al limone ja pudeli Valpolicellat.

      „Ma kasutasin oma mõjuvõimu,” kandis Greville ette. „Illustrated ja Modern Messenger annavad sulle tööd, aga see peab olema rangelt anonüümne.”

      „See mu mainele küll eriti kasuks ei tule.”

      „Vähemalt toob see raha sisse. Bruno läheb nädalaks tagasi Pariisi. Sa võid senikaua minu juures töötada.”

      „Jupike siit ja jupike sealt,” ütlesin ma. „Mul tõstetakse üüri. Ja me peame võib-olla Beckburrow maha müüma.”

      „Sa võid alati minu juurde tagasi kolida, kullake, kui sa vaid ei ürita mind uuesti ära võrgutada.”

      „Haa-haa. Noh, aitäh. Võib-olla ma peangi. Aga ma teen vähikäiku, kas sa siis ei mõista? Kuidas ma peaksin nii elus edasi jõudma? Kuidas ma peaksin isegi tagasihoidlikku elatist teenima? See on võimatu.”

      Greville valas meie klaasid ääreni täis ning noogutas mõtlikult.

      „Sa pead muutma seda, kuidas maailm sind näeb.”

      „Ah jaa. Muidugi,” ütlesin ma ehk pisut liiga sarkastiliselt. „Kerge.”

      Ta oli endiselt mõttes ega pannud seda tähele. „Sa pead saama … kurikuulsaks. Veelgi parem – häbiväärseks.”

      „Teen veel selliseid fotosid nagu Veronica Presserist.”

      „Ei-ei. Midagi palju pöörasemat. Sul on vaja skandaali.”

      „Skandaali? Kuidas ma skandaali tekitan?”

      Ta naeratas. Ta oli selle mõttega rahul, ma nägin seda.

      „Mina sinu asemel läheksin Berliini, kullake.”

      Ma seisin ja vaatasin kaste, mille olin pööningult alla tassinud. Viis pappkasti, mis olid täis väiksemaid karpe ja vanu manillaümbrikke, kümnete kaupa. Pildid, negatiivid, Kodachrome’i slaidid – fotojäädvustused minu elust, kõik, mida mul oli õnnestunud alles hoida. Osa karpe olid niisked ja hallitanud, teised olid iidse tolmukorra all. Kas asi on seda väärt? küsisin endalt. Kas tasub üldse proovida sorteerida seda hunnikut mulle jäänud ajal, kui palju seda ka poleks? Võtsin kätte paar juhuslikku karpi ja nägin ühte, mille kaanele oli kritseldatud aadress: 32b Jägerstrasse, Berliin 2. Ma kergitasin kaant. Karp oli tühi.

      2. Berliin

      „See paistab äärmiselt viisakas,” tähendasin Rainerile. „Väga peen.”

      Rainer vaatas kella.

      „Me peame keskööni ootama.” Ta naeratas, paljastades väikesed, täiuslikult valged hambad. „Siis läheb lõbu lahti.”

      Istusime ühes lauas Iguana klubi tagaosas, kusagil Põhja-Berliinis. Olime tulnud üle Oranienburgerstrasse ja ma olin näinud Stettini jaama poole osutavat teeviita, aga muidu ei osanud ma endiselt veel hästi orienteeruda selles linnas, mis oli suuruselt kolmas maailmas, nagu berliinlased mulle pidevalt meelde tuletasid. Ma rüüpasin jooki ja ootasin kesköö saabumist. Samal ajal mängis poolringikujulisel laval väike džässbänd lugu „It Happened in Monterey”. Riigipiirist lõuna pool, mõtlesin ma, seal ma tahangi olla, kusagil kahtlases ja väga-väga diskreetses paigas. Mõned paarikesed tantsisid, kuid mulle tundus, et erilise innuta, otsekui oleksid kliendid oodanud mingit märguannet, et nad alles saaksid tõeliselt lõbutsema hakata. Peaaegu kõik mehed olid õhturiietuses.

      Rainer pakkus mulle sigaretti ja süütas selle. Tema täisnimi oli Rainer Nagel ja ta oli Greville’i vana sõber. Ma mõtlesin, kuidas nad olid tuttavaks saanud – ja kui hästi –, kuid Rainer ei paljastanud midagi. Ta oli väike, turske, kandilise näoga mees – nägus nagu üks heas vormis ja lihaseline mees ikka –, aga tal oli ärev sabistav maneer, nagu üritaks ta pidevalt oma energiat vaos hoida; ta patsutas sageli taskuid, raputas sigareti otsast tuhka, näppis lipsusõlme. Ma küsisin, mis tööd ta teeb, ja ta vastas: „Ah, natuke seda ja teist. Ostan natuke, müün natuke.” Ta rääkis suurepärast inglise keelt ja oli peaaegu liiga viisakas.

      Nüüd nipsutas ta kelneri tähelepanu püüdmiseks sõrmi ja kui mees meie juurde tuli, sosistas Rainer talle kõrva – tundus, et oma minuti jagu. Mul oli seljas must sametkraega kreppkleit ja ümber samuti must karusnahkne sall. Ma olin kinnitanud juuksed musta, ultramariinsinise sulega vildist klošškübara alla, püüdes näha välja ühtaegu šikk ja pealetükkimatu. Kui Rainer oli mulle hotelli järele tulnud – Silesia võõrastemajja Prenzelstrassel Alexanderplatzi lähedal –, oli ta öelnud: „Sa näed väga moekas välja, Amory” sellise võluva ebasiirusega, mis oli mind peaaegu naerma ajanud. Ma mõtlesin, kas Rainer oli „lilla” nagu Greville, üks paljudest Schwul’idest, keda võis kõikjal linnas märgata, kui vaid tähelepanelikult vaadata. Ma miskipärast ei uskunud seda, kuid samas ei saanud ma ka oma sisetunnet usaldada, arvestades seda, kui haledalt see oli mind vedanud alt Greville’i puhul.

      Keskööl tegi bänd lühikese pausi ja ma märkasin, et hulk mehi ja naisi suundus tualettidesse, kuhu peasaalist pääses baari kõrvalt algavast koridorist, mille kohal oli elektriline silt „Klosett”.

Скачать книгу