LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kusagil puumajas, Poska uulitsas vist, rohkem ma ei tea.“

      „Tänan teid!“ oli Carola hääles korraga lootus, mis süttib vastu loogikat nende südames, kes on armsa inimese kaotanud ja kellele korraga ulatatakse õlekõrs – kasvõi pehkinud ja rabe. Kui keegi oleks öelnud kasvõi sõnakese Linda saatuse kohta, oleks proua Kukk sedasama tundnud. Kuid Carola lootus, mida ta ikka veel, kellelegi avaldamata oma hinges elus hoidis, ei pidanud kunagi tüdrukule õnne ega rahu tooma.

      „Ja ärge palun enam helistage,“ lõpetas mees kõne.

      Proua Kukk, kelle meelest plaanitud telefonikõne oli kui peoga pühitud, asetas samuti toru hargile ja naaldus tugevalt tugitooli seljatoele.

      See õudne saladus, mida ta oli lootnud koos ajaga unustusse vajuvat, oli taas ellu äratatud. Tema oli ainus, kes teadis Karli kohta tõde. See ei olnud tõde, millel ta lubaks kunagi veel Carolale haiget teha. Aga mis oli tema võimuses? Rääkida tüdrukule, et Karl on surnud ja seda Carola enda süü tõttu, ehkki kaudselt? Mitte mingil juhul!

      Ta hüppas närviliselt püsti. Nii palju kui ta Carolat tundis, oli neiu nüüd ilmselt valmis tegema kõik, et leida üles Karli kunagine kaastööline, pigistada sellelt välja kõik. Iga armunud naine käituks nii. Loomulikult, mees ei oskaks Carolale mitte midagi tarka öelda; isegi kui tüdruk tolle härra üles leiaks, suudaks too ainult rebida uusi haavu Carola niigi piinatud südamesse.

      Proua Kukk väljus kiirelt kabinetist ja ruttas fuajeesse.

      Nagu ta oli arvanudki, leidis ta eest mantlit selga tõmbava Carola. Telefonilaual lebas avatud telefoniraamat.

      „Kuhu sa nüüd vastu õhtut lähed?“ üritas ta lahkelt naeratada.

      „Ma… üks väike käik,“ ei katkestanud neiu riietumist, vältides proua Kukele silma vaatamist.

      „Kas veidi hilja pole juba…?“

      „Pole midagi, varsti olen tagasi,“ vastas Carola.

      „Sa tundud kuidagi murelik,“ ütles proua Kukk ettevaatlikult ja võimalikult soojalt. „Kas on halbu uudiseid?“

      „Oh ei. Tegelikult isegi vastupidi.“ Carola lõpetas mantli kinninööpimise ja hakkas rutuga kübarat pähe sättima, ilmselgelt soovides võimalikult kiiresti proua Kuke uuriva pilgu alt pääseda.

      „Sa ju tead, et võid mulle kõike rääkida,“ astus proua Kukk sammu lähemalt ja silitas kergelt neiu mantlihõlma. „Vahest on südame puistamine hea, laseb meil mõttes läbi elada selle, kuhu muidu tormaksime pea ees, ainult emotsioonide sunnil.“

      Carola pöördus ja naeratas, peaaegu siiralt.

      „Aga ausõna, ei ole midagi puistata!“ ütles ta.

      Proua Kukk jälgis nõutult, kuidas uks neiu järel kinni langes.

      Carola kadus kiirelt vaevu hämarduvasse sügisõhtusse, mis millegipärast meenutas kevadet – vast seetõttu, et midagi pikka ja pimedat oli seljataga ning õhus oli tunda uue algust.

      Ka Carola õhetas millegi uue ja lootusrikka ootuses, lugedes minuteid, mil buss linna poole vuras. Ta väljus Kadriorus ning võttis suuna Poska tänavale. Siin olid enamasti üsna vanad puumajad – millisest pidi ta alustama? Telefoniraamat oli teda alt vedanud – ühtegi Järvelti-nimelist ta selle tänava elanike hulgast polnud leidnud. Kuid mis tähtsust sellel on? Ta käib läbi kõik trepikojad, helistab vajadusel iga ukse taga ja küsitleb kümneid, kasvõi sadu inimesi. Keegi ikka teab midagi, keegi aitab teda.

      Juba paremat kätt kolmanda maja ees tõusis tal süda kurku: väikese, nelja korteriga lobudiku välisukse kõrval olevalt kellanupult leidis ta otsitava nime. Kellegi käsi oli nuppude kõrvale seinale kriidiga kritseldanud: „Ei tööta“. Maja oli kehvas seisukorras. Ehkki samasse kõrvaltänavale olid kerkinud moodsad kivimajad ja kiviviske kaugusel uhkeldasid hekkide ja ilupuude taga villad, oli siin veel pesuehtne agul oma viltuste seinte ja maha koorunud värviga puitaedadega, mille taga klähvisid koerad. Kui groteskne, mõtles ta: villade peremehed ja moodsate korterelamute elanikud on ilmselt Siberis; aga vaesuse kaitse all virelevad inimesed on ikka veel juurtega oma kehva mulla külge klammerdunud.

      Ta katsus välisust. See oli lahti ning Carola astus kassikuse ja hallituse järele lõhnavasse koridori, mida valgustas võidunud traadi otsas rippuv hõõglamp. Viledad seinad ei suutnud summutada kusagil ahastavalt karjuva imiku nuttu. Trepi käsipuu logises.

      Korter kolm – teisel korrusel. Aeglaselt astus Carola trepist üles, hirm korraga kõri nöörimas. Aga kui see inimene ei elagi enam siin – mobiliseeriti Venemaale või on sakslased ta juba püssi alla pannud? Ta taipas, et lapse kisa kostabki korteri number kolm ukse tagant ja see andis talle veidi julgust. Ta koputas.

      Kostsid lohisevad sammud ja uks pandi seestpoolt ketti, enne kui see rusikalaiuselt avanes. Oli tunda sisseajava köögipliidi vingu. Talle vaatas otsa umbusklik naine – noor, ilmselt kena, aga selline, kes on löönud käega kõigile oma unistustele. Ta ei öelnud sõnagi, vaid mõõtis saabujat pealaest jalatallani.

      Carola häbenes veidi, et ta oli selga pannud parima sügismantli ja elegantse kübara. Oli ta tõesti lootnud, et Karl on ennast kogu selle aja oma sõbra juures varjanud, näeb teda nüüd erakordselt ilusana? Ilmselt mitte, aga missioonile oma armastust otsima ei minda räbalates.

      „Tervist, proua,“ ütles Carola. „Kas siin elab härra Järvelt?“

      Noore naise näole ilmus sapine muie, nagu kõlaksid seltskondlikud tiitlid siin katuse all mõnitamisena.

      „Ah et härra Järvelt?“ ütles ta mürgise irvega, lõi aga seejärel ukse kinni. Carola kuulis, kuidas kett haagist lahti võeti. Taamalt lähenesid raskemad sammud.

      „Mingi preilna ilmus sind otsima,“ kuuldus naise summutatud hääl. „Küsi, mis temasugusel siia asja on!“

      Mehelt kõlas tige mühatus ning hetke pärast avanes uks.

      Umbes kolmekümnene mees vaatas Carolat pika viivu tummalt, siis aga naaldus õlaga vastu uksepiita ja ristas käed rinnal, justnagu oleks ta seda külaskäiku oodanud ja plaaniks seda nüüd trotsida. Tema tagant paistis mahakooruva tapeediga vilets köök, kastrul pliidil podisemas.

      „Teie olete härra Henn Järvelt?“ proovis Carola naeratada.

      Mees luristas ninaga, kulm kortsus.

      „Mina.“

      Carola ohkas õnnelikult ja erutust maha surudes.

      „Vabandage, te ei tunne mind, aga…“

      „No küll juba tunnen,“ katkestas mees teda ootamatult. „Ega selliseid peeni daamikesi ei satu siia agulisse iga päev.“

      Nüüd mõõtis tema Carolat mornil pilgul.

      „Teie olete Falkenberg, kas pole?“

      „Jah, täpselt nii,“ vastas Carola.

      „Mhm,“ tegi mees. „Te vist kunagi helistasite garaaži, rääkisite Karliga pikalt.“

      „Jah, väga võimalik,“ noogutas Carola. Kuuldes Karli nime, läbistas teda ekstaatilise joovastuse sööst. Mõnikord oli talle hakanud tunduma, et Karl on ainult tema enda palavikulise fantaasia vili, keda pole kunagi olemas olnud.

      Mees vangutas mõtlikult pead, kulm kipras.

      „Ma tean, et Karlil oli teiega… et ta tundis teid. Töötas teie juures.“

      Carola noogutas veelgi ootusrikkamalt.

      „Siis te teate ka, miks ma tulin.“

      Mees kehitas õlgu.

      „Eks ilmselt Karli pärast.“

      „Jah!“ hüüatas Carola ja surus käed rinnale. „Teie ju olete tema sõber? Kas te palun oskate mulle temast midagi rääkida?“

      Sõna „sõber“ kuuldes muigas mees kibedalt.

Скачать книгу