LITMIR.BIZ

Скачать книгу

John Doerrvi tutvustas Scottile Billi. Esmalt ei avaldanud treener Scottile muljet. Möödus mõni kuu, kuid Scottil puudus endiselt uus tegevjuht, mistõttu nõustus ta Billiga veelkord kohtuma. Nad käisid Californias Palo Altos ümbruskonnas jalutamas ning seekord leidsid need kaks ühise keele. „Kui me esimest korda kohtusime, rääkisime ärist ja strateegiast,“ ütleb Scott. „Ent uuesti vesteldes jätsime strateegia kõrvale ning rääkisime hoopis juhtimisvõimetest ja inimestest. Ülejäänud kaks intervjueeritavat suhtusid inimeste arendamisse väga sirgjooneliselt. Värv võis olla ükskõik missugune, tingimusel, et see oli must. Kuid Billi nägemus oli filmilikult vikerkaarevärviline. Ta hindas seda, et igal inimesel on oma lugu ja taust. Ta oli arengu- ja juhtimisprobleemidele lähenemisel nii nüansirikas ja teistsugune. Otsisin võimalust arendada meie inimesi viisil, mida mina ei suutnud. Bill oskas seda suurepäraselt.“

      Aastal 1994 sai Billist Intuiti tegevjuht. Ta viis ettevõtte läbi mitu aastat kestnud kasvu ja edu ning astus 2000. aastal tagasivii. Kuigi ta seda tollal ei teadnud, oli ta alustamas oma karjääri kolmandat peatükki, naasmas täisajaga treenerikohale, kuid seekord mitte jalgpalliväljakul.

      Kui Steve Jobs 1985. aastal Apple’ist lahkuma sunniti, oli Bill Camp­bell ettevõtte juhtkonnas üks väheseid, kes selle käigu vastu võitles. Dave Kinser, kes oli tollal Apple’is Billi kolleeg, meenutab Billi ütlust: „Me peame hoidma Steve’i ettevõttes. Ta on liiga andekas, et lasta tal lihtsalt lahkuda!“ Steve mäletas seda lojaalsust. Kui ta 1997. aastal Apple’isse tagasi tuli ja tegevjuhiks sai ning enamik juhatusest tagasi astus, nimetas Steve Billi üheks uutest direktoritest.viii (Bill oli Apple’i juhatuses kuni 2014. aastani.)

      Steve’ist ja Billist said lähedased sõbrad, nad vestlesid sageli ja veetsid paljud pühapäeva pärastlõunad oma Palo Alto naabruskonnas jalutades, arutades kõiksugu teemasid. Bill oli Steve’i jaoks kõlalauaks väga erinevatel teemadel, tema coach, mentor ja sõber. Kuid Steve ei olnud Billi ainus treenitav. Tõele au andes ei olnud treener treenimisest kunagi loobunud, kuigi lahkus jalgpallist aastal 1979. Ta oli sõpradele, naabritele, kolleegidele ja oma laste koolikaaslaste vanematele alati vestluspartnerina kättesaadav; ta jagas neile kallistusi, kuulas neid ning rääkis tavaliselt mõne loo, mis aitas teisel poolel leida mõni uus vaatenurk, saada millestki aru või langetada mõni otsus.

      Seega, kui Bill taandus 2000. aastal Intuiti tegevjuhi kohalt (juhatuse esimeheks jäi ta aastani 2016) ja endale järgmist väljakutset otsis, kutsus John Doerr teda Kleiner Perkinsisse, auväärsesse riskikapitali­ettevõttesse, asuma tema portfelli kuuluvate ettevõtete coach’iks. Riskikapitalifirmadel on sageli nn residentidest ettevõtjad, kelleks tavaliselt on säravad noored tehnokraadid, ja kes töötavad firmas seni, kuni nad oma järgmist suurt ideed hauvad. Miks mitte omada residendist tippjuhti, arutles John, kedagi, kes oleks protseduuride ja strateegia alal kogenud ja aitaks firma iduettevõtetel rühkida läbi kasvuga kaasnevate tõusude ja mõõnade (või nende puudumise)? Bill nõustus ja seadis end Sand Hill Roadil sisse.

      GOOGLE’I COACH

      Ühel päeval 2001. aastal otsustas kohalik idufirma, mida juhtisid kaks enesekindlat Stanfordi kutti, tuua mängu „professionaalse“ tegevjuhi: Eric Schmidti. Eric ehitas Sun Microsystemsis üles tarkvaraharu ning tegutses Novellis tegevjuhi ja juhatuse esimehena. John Doerr sisendas Ericule, et too vajab oma coach’iks Bill Campbelli. Eric oli Billiga kohtunud, kui toonane Suni tegevjuht Scott McNealy üritas Billi värvata, ning talle avaldasid muljet Billi saavutused ja energia. Kui Bill kord Suni kontorisse ühele kohtumisele saabus, märkis ta, et oli just naasnud ühepäevaselt reisilt Jaapanisse! See avaldas Ericule tohutut muljet.

      Eric oli siiski õigustatult uhke mees ja Doerri soovitus solvas teda. Tolleks hetkeks oli Eric juba tähtis tegija: Novelli tegevjuht, endine Suni tehnoloogiajuht, tal oli arvutiteaduste magistri- ja doktorikraad California ülikoolist ning bakalaureusekraad Princetonist – kokku väga palju tiitleid. Mida võis see jämedakoeline Pennsylvania tüüp – endine jalgpallitreener! – talle õpetada?

      Selgub, et päris palju. Vähem kui aastaga näitas Ericu eneseanalüüs, kui palju ta oli oma arvamust muutnud: „Bill Campbellist on meie kõigi juhendamisel väga palju abi olnud,“ kirjutas ta. „Tagantjärele tarkusena võib öelda, et tema roll oli vajalik algusest peale. Oleksin pidanud seda struktuuri varem soodustama, ideaaljuhul alates hetkest, mil ma Google’is alustasin.“

      Viisteist aastat kohtus Bill Ericuga peaaegu iga nädal. Ja mitte ainult Ericuga: Billist sai ka Jonathani, Larry Page’i ja mitmete teiste Google’i juhtide coach. Ta osales iga nädal Ericu personalikoosolekul ning teda võis sageli näha ettevõtte Californias Mountain View’s asuvas linnakus (mis asus mugavalt kiviviske kaugusel Intuitist, kus Bill oli endiselt juhatuse esimees).

      Nende viieteistkümne aasta jooksul avaldasid Billi nõuanded sügavat mõju. Iva ei olnud selles, et ta oleks meile öelnud, mida teha – kaugel sellest. Kui Billil oli mõne toote või strateegia kohta oma arvamus, hoidis ta selle tavaliselt enda teada. Kuid ta kandis hoolt, et meeskond omavahel suhtleks, et pinged ja lahkarvamused esile tuleks ning nende üle arutletaks, nii et olulised otsused võetaks vastu ühiselt olenemata sellest, kas kõik on poolt või mitte. Võime kahtluseta öelda, et Bill Campbell mängis Google’i edus ühte olulisimat rolli. Ilma temata ei oleks ettevõte jõudnud sinna, kus see praegu on.

      Mis oleks piisav peaaegu kõigile, kuid mitte Billile. Samal ajal, kui ta töötas Steve Jobsiga Apple’is ja Google’i tippjuhtkonnaga, aitas ta ka väga paljusid teisi. Ta oli coach’iks Intuiti endisele tegevjuhile Brad Smithile. Ta oli coach’iks eBay endisele tegevjuhile John Donahoele. Ta oli coach’iks USA endisele asepresidendile Al Gore’ile. Ta oli coach’iks Twitteri endisele tegevjuhile Dick Costolole. Ta oli coach’iks Flip­boardi tegevjuhile Mike McCuele. Ta oli coach’iks Numebta tegevjuhile ­Donna Dubinskyle. Ta oli coach’iks Nextdoori tegevjuhile Nirav Toliale. Ta oli coach’iks Columbia ülikooli presidendile Lee C. Bollingerile. Ta oli coach’iks MetricStreami endisele tegevjuhile Shellye Archambeaule. Ta oli coach’iks riskikapitalifirma Andreessen Horowitz partnerile Ben Horowitzile. Ta treenis Sacred Hearti poiste ja tüdrukute lipu­jalgpalliix võistkondi. Ta oli coach’iks riskikapitalifirma Benchmark pea­partnerile Bill Gurleyle. Ta oli coach’iks NFL-i kuulsuste halli kuuluvale ­Ronnie Lottile. Ta oli coach’iks Handle Financiali tegevjuhile Danny Shaderile. Ta oli coach’iks Google’i tegevjuhile Sundar Pichaile. Ta oli coach’iks Cheg­gi tegevjuhile Dan Rosensweigile. Ta oli coach’iks samuti Homestea­dist pärit Charlie Batchile, kes oli Pittsburgh Steelersi ­meeskonna endine mängujuht. Ta oli coach’iks Altamont Capital Partnersi tegevdirektorile Jesse Rogersile. Ta oli coach’iks endisele Stanfordi ülikooli presidendile John Hennessyle. Ta oli coach’iks Facebooki äri­juhile Sheryl Sandbergile.

      MUNADEGA MEES JA BRUNO

      Ja kui saabus hetk avaldada Billile tema mälestusteenistusel austust, ei astunud keegi neist inimestest poodiumile. Tegelikult oli esimene, kes sel päeval mikrofoni juurde läks, Billi kolledžiaegse jalgpallimees­konna kaaslane Lee Black. Lee hakkas rääkima oma sõbrast „munadega mehest“, kes, nagu me kiiresti mõistsime, polnud keegi muu kui Bill.

      Columbiasse saabudes oli Bill meeskonnas kõige väiksem tüüp, kuid ta osutus rünnakute takistamisel ja blokeerimisel kõige innukamaks. Ta tõmmati aeg-ajalt maha, kuid ta tõusis uuesti üles ja tegi seda taas. Ühel päeval sõitsid nad bussiga treeningule, kui Lee ütles: „Campbell, sul on rohkem mune kui tõupullil.“ Tiimis kandsid kõik hüüdnimesid ning sellest peale sai Bill hüüdnimeks „munadega mees“. Isegi siis, kui Bill nimetati viimasel hooajal võistkonna kapteniks, polnud ta kunagi kapten, vaid alati „munadega mees“. Tõepoolest, Columbia osariigis asuvat Campbelli spordikeskust, kus asuvad jõusaalid, tudengisportlaste nõupidamisruumid ja treenerite kontorid, nimetatakse vähemalt jalgpalliklubi sees mõnikord ka „Balls Halliks“.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст

Скачать книгу