LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et see valvelause, mis kõlbab igati, kui sa sõidad mugavas vagunis ühest linnast teise või sisened klaasuksest hotelli vestibüüli, et mõne kuulsusega kokku saada, ei kõlba näiteks Stehlikiga juhtunu puhul kuhugi.

      Kogu kant näis haigusest nakatunud. Inimesed olid apaatsed, vaikivad. Isegi lapsed ei naernud.

      Kord küsis ta Mellerilt, miks farmerid siit ära ei sõida. Too selgitas, et kõik, mis farmeritel on – see on nende maa. Nüüd aga ei ole seda võimalik müüa. Otarkide tõttu on selle väärtus kadunud.

      Betley küsis:

      „Aga miks teie ära ei sõida?”

      Metsavaht jäi mõttesse. Ta hammustas huult, vaikis ja vastas lõpuks:

      „Minust on vähemalt midagi kasu. Otarkid kardavad mind. Mul ei ole siin midagi. Ei peret ega maja. Mind ei saa kuidagi mõjutada. Minuga saab ainult kakelda. Aga see on ohtlik.”

      „Tähendab, otarkid austavad teid?”

      Meller tõstis hämmingus pilgu.

      „Otarkid...? Ei, mis te nüüd! Austust tundma pole nad ka võimelised. Nad pole ju inimesed. Ainult kardavad. Ja õige kah. Ma ju tapan neid.”

      Teatud riski peale otarkid siiski läksid. Nii metsavaht kui ajakirjanik tundsid seda. Oli tunne, et nende ümber tõmmatakse tasapisi rõngast koomale. Kolmel korral tulistati neid. Üks lask tehti mahajäetud maja aknast, kaks otse metsast. Iga kord leidsid nad pärast ebaõnnestunud lasku värskeid jälgi. Ja üldse sattus otarkide jälgi ette iga päevaga aina rohkem ja rohkem...

      Nad tegid jahionnis väikeses kividest laotud koldes tule üles ja valmistasid õhtusöögi. Metsavaht süütas piibu ja jäi nukralt enda ette vaatama.

      Hobused pandi köide onni avatud ukse ette.

      Ajakirjanik silmitses metsavahti. Iga päevaga, mis nad koos veetsid, kasvas tema austus selle inimese vastu. Meller oli harimata, kogu ta elu oli möödunud metsades, ta ei lugenud peaaegu midagi ja kunstist oli temaga üle kahe minuti võimatu vestelda. Ja sellele vaatamata tundis ajakirjanik, et ta ei tahaks endale paremat sõpra. Metsavahi arutlused olid alati kained ja iseseisvad; kui tal midagi öelda ei olnud, oli ta vait. Alul näis ta ajakirjanikule kuidagi närviline ja ärritavalt nõrk, aga nüüd mõistis Betley, et see oli ammune kibestumine selle suure mahajäetud kandi elanike pärast, keda teadlaste armust oli tabanud häda.

      Viimased kaks päeva tundis Meller end haigena. Teda vaevas soopalavik. Kõrgest palavikust oli ta nägu punaselaiguline.

      Tuli hõõgus koldes ja metsavaht küsis ootamatult:

      „Öelge, on ta noor?”

      „Kes?”

      „See teadlane. Fiedler.”

      „Noor,” vastas ajakirjanik. „Aastat kolmkümmend. Mitte rohkem. Mis siis?”

      „See’p see halb ongi, et noor,” sõnas metsavaht.

      „Miks?”

      Meller vaikis.

      „See on see andekate häda, neid võetakse kohe ja pannakse kinnisesse keskkonda. Ja siis kantseldatakse neid. Aga elust ei tea nad üldse midagi. Selle pärast nad inimestele kaasa ei tunnegi.” Ta ohkas. „Esmalt on tarvis inimene olla. Ja alles siis teadlane.”

      Ta tõusis.

      „Aeg on pikali visata. Tuleb kordamööda magada. Muidu tapavad otarkid me hobused ära.”

      Ajakirjanikule jäi esimene valvekord.

      Hobused krõmpsutasid väikese mulluse heinasaokese kõrval heinu.

      Ta istus hüti lävele ja pani püssi põlvedele.

      Pimedus tihenes ruttu ja kattis kõik. Siis harjusid ta silmad tasapisi. Tõusis kuu. Taevas oli selge ja tähti täis. Kusagil ülal lendas hõigeldes parv väikesi linnukesi, kes pidid sügisel erinevalt suurematest suguvendadest öösiti rändama.

      Betley tõusis ja tegi ringi ümber onni. Mets ümbritses onniga välu tiheda rõngana ja see oli ohtlik. Ajakirjanik kontrollis, kas relv on vinnastatud.

      Ta hakkas mälus läbi sorteerima viimaste päevade sündmusi, vestlusi ja nägusid ning mõtles, kuidas ta räägib otarkidest, kui tagasi toimetusse jõuab. Siis taipas ta, et mõte tagasipöördumisest on tegelikult kogu selle aja ta teadvuses istunud ja andnud hoopis teise värvingu kõigele, millega tal on tulnud kokku puutuda. Isegi siis, kui nad kihutasid tüdruku võtnud otarki kannul, ei unustanud tema, Betley, et kui jube siin ka ei oleks, võib tema naasta ja sellest kõigest pääseda.

      Mina küll, lausus ta endale. Aga Meller? Aga ülejäänud?

      Kuid see mõte oli liiga karm, et seda praegu lõpuni mõelda.

      Ta võttis onni varjus istet ja hakkas otarkidest mõtlema. Talle meenus ühe artikli pealkiri: „Mõistus ilma headuseta”. See sarnanes sellele, mida metsavaht rääkis. Tema jaoks ei olnud otarkid inimesed, sest neil puudus „kaastunne”. Mõistus ilma headuseta. Aga kas see on üldse võimalik? Kas mõistus saab üldse ilma headuseta eksisteerida? Mis on esmane? Kas see headus pole mitte ise mõistuse tagajärg? Või on vastupidi...? Juba on välja selgitatud, et otarkid on inimestest võimekamad loogilises mõtlemises, et nad mõistavad paremini abstraktsioone ja tinglikkust, neil on parem mälu. Juba levisid kuuldused, et mõningaid esimese partii otarke hoitakse kaitseministeeriumis mingite eriülesannete lahendamiseks. Aga ka „mõtlevaid masinaid” kasutatakse ju erinevate eriülesannete lahendamiseks. Mis siin siis vahet on?

      Talle meenus, kuidas üks farmer teatas talle ja Mellerile, et nägi hiljuti peaaegu karvutut otarki, ja metsavaht vastas selle peale, et otarkid muutuvad viimasel ajal üha rohkem inimeste sarnaseks. Kas nad vallutavad tõepoolest maailma? Kas tõesti on headuseta mõistus tugevam inimlikust mõistusest?

      Aga see ei juhtu veel niipea, ütles ta endale. Isegi kui see üldse juhtub. Igal juhul mina jõuan oma elu ära elada ja äragi surra.

      Siis aga vapustas teda uus mõte: lapsed! Millises maailmas neil tuleb elada – otarkide maailmas või küberneetiliste robotite maailmas, mis pole samuti inimlikud ja mis on mõnede väitel samuti inimestest targemad?

      Ta ette ilmus äkki ta pojakene ja sõnas:

       „Kuule, issi. Meie oleme ju meie, eks ju? Ja nemad on nemad. Aga nemad mõtlevad ju enda kohta ka – meie?”

      Kuidagi liiga vara küpsete, mõtles Betley. Mina seitsmeaastaselt sääraseid küsimusi ei esitanud.

      Kusagil selja taga raksatas oks. Poiss kadus.

      Ajakirjanik vaatas ärevalt ringi ja kuulatas. Ei, kõik on korras.

      Nahkhiir laperdas üle välu.

      Betley ajas end sirgu. Talle tuli mõte, et metsavaht varjab tema eest midagi. Ta ei ole näiteks ikka veel öelnud, kes oli see ratsanik, kes neist esimesel päeval mahajäetud teel möödus.

      Ta toetas selja uuesti vastu seina. Veel kord ilmus ta ette poeg ja jälle küsimusega:

       „Issi, aga kust kõik tuleb?Puud, majad, õhk, inimesed? Kust see kõik pärit on?”

      Ta hakkas poisile maailma evolutsiooni selgitama, siis torkas miski teravalt südames ja Betley ärkas.

      Kuu oli loojunud. Aga taevas oli juba heledamaks tõmbunud.

      Hobuseid välul ei olnud. Õigemini ei olnud ühte, teine aga lamas rohul ja selle ümber tungles kolm hallikat varju. Üks ajas end sirgu ja ajakirjanik nägi tohutut otarki jämeda raske pea, irevil hammaste ja suurte, hämaruses läikivate silmadega.

      Siis kostis kusagilt lähikonnast sosin:

      „Ta magab.”

      „Ei, juba on ärkvel.”

      „Mine tema juurde.”

      „Ta

Скачать книгу