LITMIR.BIZ

Скачать книгу

– otark?”

      Metsavaht noogutas.

      „Täitsa värsked,” sosistas ajakirjanik.

      „Öised jäljed,” sõnas Meller. „Näete, niisked. Ta on juba enne vihma majas olnud.”

      „Majas?” Betley tundis, kuidas külm jutt üle selja libises, nagu oleks millegi metalsega tõmmatud. „Majas sees?”

      Metsavaht ei vastanud, viipas peaga kraavi suunas ja nad tegid vaikides läbi sama tagasitee.

      Küüni juures ootas Meller, kuni Betley hinge tõmbab.

      „Seda ma eile arvasingi. Juba siis, kui me õhtul kohale jõudsime ja Stehlik hakkas teesklema, et tal on kuulmisega kehvasti. Ta üritas meid lihtsalt valjemalt rääkima panna, et otark kõike kuuleks. Otark aga istus kõrvaltoas.”

      Ajakirjanik tundis, et ta hääl muutub kähedaks.

      „Mida te räägite? Tuleb välja, et siin löövad inimesed otarkidega kampa? Teiste inimeste vastu ju!”

      „Tasem,” ütles metsavaht. „Mis tähendab „löövad kampa”? Stehlik ei saanud validagi. Otark tuli ja jäi siia. Seda tuleb tihti ette. Tuleb otark ja heidab näiteks ülestehtud voodile magamistoas. Või siis ajab lihtsalt inimesed majast välja ja võtab maja päevaks-paariks endale.”

      „Aga inimesed? Kannatavadki lihtsalt niisama? Miks nad neid ei tulista?”

      „Kuidas sa tulistad, kui metsas on teised otarkid? Aga farmeril on lapsed, ja loomad, kes käivad aasal karjas, ja maja, mille saab põlema panna... Aga peamine on lapsed. Nad võivad ju lapse ära võtta. Kes siis põngerjaid valvata jõuab? Pealegi võtsid nad siin kõigilt relvad ära. Juba päris alguses. Esimesel aastal.”

      „Ja inimesed andsid?”

      „Kuhu sa pääsed? Kes ei andnud, hiljem kahetses...”

      Ta ei rääkinud lõpuni ja jäi äkki umbes viieteistkümne sammu kaugusel olevat pajuvõsa vahtima.

      Edasi juhtus kõik paari-kolme sekundi jooksul.

      Meller viskas püssi palgesse ja tõmbas kuke vinna. Samal ajal kerkis põõsa kohale pruun mass, välgatasid suured, tigedad ja hirmunud silmad ning kõlas hääl:

      „Hei, ärge tulistage! Ärge tulistage!”

      Ajakirjanik haaras instinktiivselt Melleril õlast. Lajatas lask, aga kuul tabas vaid oksa. Pruun mass vajus pooleks, veeres kerana mööda metsaalust ja kadus puude vahele. Mõne hetke kostis põõsaste raginat, siis jäi kõik vaikseks.

      „Mida kuradit!” Metsavaht oli marus. „Miks te seda tegite?”

      Ajakirjanik sosistas kahvatudes:

      „Ta rääkis nagu inimene... Ta palus mitte tulistada.”

      Metsavaht vahtis teda sekundi, siis asendus raev ta pilgus väsinud ükskõiksusega. Ta langetas relva.

      „Jah, ilmselt... Esimesel korral avaldab see muljet.”

      Nende selja tagant kostis sahinat. Nad pöördusid.

      Farmeri naine ütles:

      „Lähme majja. Ma katsin juba laua ära.”

      Söögi ajal tegid kõik näo, et midagi ei juhtunud.

      Pärast sööki aitas farmer hobuseid saduldada. Lahkuti vaikides.

      Kui nad liikuma hakkasid, küsis Meller:

      „Mis plaan teil õigupoolest on? Ma ei saanudki täpselt aru. Mulle öeldi, et ma pean teile siin mägedes teejuhiks olema ja kõik.”

      „Milline plaan...? Vaat niimoodi sõitagi mööda mägesid. Kohata inimesi – mida rohkem, seda uhkem. Tutvuda otarkidega, kui õnnestub. Ühesõnaga – tunnetada õhkkonda.”

      „Seal farmis juba tunnetasite?”

      Betley kehitas õlgu.

      Metsavaht pidurdas äkki hobust.

      „Tasem...”

      Ta kuulatas.

      „Meile joostakse järele... Farmis on midagi juhtunud.”

      Betley ei jõudnud veel metsavahi jutust jahmudagi, kui tagantpoolt kostis hõige:

      „Hei, Meller, hei!”

      Nad pöörasid hobused ümber, nende poole jooksis hingeldades farmer. Ta pidi peaaegu maha varisema ning haaras Melleri sadula nupust.

      „Otark võttis Tina. Tassis Põdrajäärakusse.”

      Ta ahmis õhku ning ta laubalt kukkusid higipiisad.

      Metsavaht haaras ühe ropsuga farmeri sadulasse. Ta täkk sööstis paigalt ja pori lendas kapjade alt kõrgele.

      Betley poleks eales uskunud, et suudab sellise tempoga hobuse seljas kihutada. Augud, langenud puutüved, põõsad, kraavid vilksatasid ta alt mööda, sulades mingiteks mosaiikseteks lintideks. Oks lõi tal kusagil mütsi peast, aga ta isegi ei märganud seda.

      Muide, ega temast enam midagi sõltunudki. Ta hobune üritas raevukas konkurentsis täkust mitte maha jääda. Betley haaras tal kaela ümbert. Talle näis igal hetkel, et kohe saab ta surma.

      Nad ratsutasid läbi metsa, üle avara lagendiku, mäenõlva, möödusid farmeri naisest ja laskusid suurde jäärakusse.

      Siin hüppas metsavaht sadulast ja jooksis, farmer kannul, mööda kitsast rada metsatukka, kus kasvasid hõredalt noored männid.

      Ka ajakirjanik jättis hobuse, visates ohjad talle kaelale, ja sööstis Mellerile järele. Ta jooksis metsavahi kannul ja ta mõistus märkis automaatselt, millise imelise muutuse too läbi oli teinud. Melleri varasemast ebalusest ja apaatiast ei olnud enam märkigi. Ta liigutused olid kerged ja keskendunud, sekundikski mõtlemata muutis ta suunda, hüppas üle aukude, sukeldus madalate okste alla. Ta liikus nii, nagu oleks otarki jälg rasvase kriidiga ta ette märgitud.

      Mõnda aega suutis Betley ta tempot hoida, siis aga hakkas maha jääma. Ta süda hüppas rinnus, hing oli kinni ja kõris kõrvetas. Ta aeglustas sammu, uitas mõned minutid üksi ja kuulis siis eestpoolt hääli.

      Jääraku kõige kitsamas kohas seisis metsavaht, relv laskevalmis, tiheda sarapuuvõsa ees. Ka tüdruku isa oli siin.

      Metsavaht sõnas sõnu rõhutades:

      „Lase ta lahti. Muidu ma tapan su.”

      Ta sõnad olid suunatud padrikusse.

      Vastuseks kostis urinat, mis segunes lapse nutuga.

      Metsavaht kordas:

      „Muidu ma tapan su. Ma annan elu, et sind üles leida ja tappa. Sa tunned mind.”

      Uuesti kostis urinat, seejärel aga küsis hääl, kuid mitte inimlik, vaid nagu grammofonilt, mis venitades kõik sõnad üheks sulatab:

      „Aga siis sa mind ei tapa?”

      „Ei,” vastas Meller. „Siis jääd ellu.”

      Padrikus vaikiti. Kostis ainult nuuksumist.

      Siis oli kuulda okste raginat, põõsastikus vilksatas midagi valget. Võsast astus välja kõhetu tüdruk. Üks käsi oli tal verine ja ta hoidis seda teise käega.

      Nuuksudes astus ta pead pööramata kolmest mehest mööda ja lentsis vankudes kodu poole.

      Kõik kolm saatsid teda pilguga.

      Musta habemega farmer vaatas Mellerit ja Betleyd. Tema pärani silmis oli midagi nii lõikavat, et ajakirjanik ei pidanud vastu ja langetas pea.

      „Nõndaps,” sõnas farmer.

      Ööseks jäid nad väiksesse tühja jahionni metsas. Järve ja saareni, kus kunagi oli laboratoorium, jäi vaid mõni tund teed, aga Meller

Скачать книгу