Meeletu suvi. Esimene raamat - Tracy Brogan

Скачать книгу

sissesõiduteel mulla sisse kukkuda.

      „Tehniliselt võttes olen ma viis päeva lahutatud olnud, Dody. Onu Walter suri kuus aastat tagasi, aga sina oled endiselt vallaline.”

      „Aga sina oled nüüdseks rohkem kui aasta aega üksi olnud. Ja mina tegutsen. Muide, ma kohtusin alles ükspäev ühe äärmiselt toreda mehega. Kas ma ei rääkinud? Me tutvusime lasketiirus.”

      „Lasketiirus? Mida sa lasketiirus tegid?”

      „Lasin märki, rumaluke. Inimene ei tohiks relva omada, kui ta ei oska seda kasutada.”

      Jätsin peaaegu käe pagasiluugi vahele.

      „Kasutada? Millal sa endale relva ostsid?”

      See ei olnud hea uudis. Mu tädi ei olnud piisavalt vastutustundlik isegi veepüstoli omamiseks, rääkimata siis relvast, kuhu päris kuulid sisse käivad.

      „Mõni nädal tagasi. Meil käib see skunk, tead küll.”

      „Mis skunk?”

      „See, kes meil muudkui prügikastis käib. Eelmisel nädalal pritsis ta haisu otse Lazyboyle näkku.”

      „Nii et sa kavatsed ta maha lasta?”

      „Loomulikult mitte!” Ta sirutas käe alla ja võttis kõige väiksema kohvri. „Ma lasen temast mööda, et ta minema hirmutada. Igatahes, tema nimi on Harry.”

      „Sa panid skungile nimeks Harry?”

      Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma ajaksin segast juttu. „Miks ma peaksin skungile Harry nimeks panema? See on naeruväärne. Harry on mees, kellega ma tutvusin. Ta on hambaarst. Imeilusate hammastega, tuleb öelda. Ja tema lapselaps töötab uues Starburstsis.”

      „Starburstsis?”

      „Jah, selles kohvikus.”

      „Aa, sa pead silmas Starbucksi.”

      „Justnimelt. Mulle meeldivad tohutult need Ralph Macchiod, kas sulle ka?”

      „Aitäh.”

      Mu tädipoeg ei olnud eriti palju muutunud sellest ajast, kui teda viimati nägin. Ta oli pikem, kõhnem niipalju, kui see üldse võimalik oli, aga lokkis blondide juuste ja helesiniste silmadega endiselt poisilik versioon mu tädist. Ja ta ei olnud eriti karvane. Võib-olla ei jää temast vannituppa eriti palju habemekarvu.

      „Igatahes,” lausus Dody, „Harry on itaallane. Tal on vuntsid nagu itaallastel ikka. Ja loomulikult ka relv. Aga tead, mis on kõige parem asi?” Ta kihistas plikalikult naerda. „Ta näeb välja täpselt nagu doktor Phil!”

      Tõsiselt? See oli kõige parem asi?

      „Ma kohtusin temaga ükskord, kas tead, doktor Philiga,” jätkas ta, kui Jasper ja mina mu asju majja tassisime. „Tema saate salvestusel. Ta ütles, et mu sall on väga omapärane. See, mille Walter mulle Fort Knoxist ostis, tead küll. See, mis näeb välja nagu hiigelsuur sajadollariline? Igatahes, doktor Phil oli maailma kõige võluvam mees, kuigi ta vahtis mu tisse.” Ta lõi selja sirgu. „Walter ütles küll alati, et mul on muljetavaldav partii.”

      „Jumal hoidku, ema.” Jasper krimpsutas nägu.

      „Mida? On ju.”

      „Miks sul nii kaua läks, emme?” nõudis Paige, kui ma õhtul hiljem lõpuks nende juurde randa läksin. Jasper oli mõned toolid poolringi seadnud, et saaksime vee ääres päikeseloojangut vaadata. Tema ja Dody ootasid mind seal lastega.

      „Ma panin asju ära,” laususin ma.

      Ta lõi käed puusa ja kortsutas kulmu. „Sa paned kogu aeg asju ära!”

      „Kullake, minge koos Jordaniga mulle linnusulgi otsima,” segas Dody vahele. „Siis ma meisterdan teile mõlemale unenäopüüdja.”

      Paige noogutas ja keksis minema, tõmmates Jordani endaga kaasa.

      Jasper osutas rannatoolile. „Istu. Õlut tahad?” Ta pistis käe enda kõrval liival olevasse punasesse külmakasti.

      Ma ei mäletanud, millal ma viimati õlut jõin. Glenville’i naised ei joonud õlut. Nad rüüpasid peene varrega pokaalidest hinnalist Chardonnayd. Loomulikult kulistas enamik neist ühekorraga alla terve pudeli, et võetud Prozaci alla loputada. Ja nende hulka kuulusin ka mina.

      Aga ma olin ametlikult puhkusel. Oli aeg end lõdvaks lasta ja lõõgastuda. „Muidugi, ma võtan hea meelega ühe õlle. Aitäh.”

      Niipea kui ma olin ühe tädipoja käest pudeli vastu võtnud, kõlas mu teise tädipoja selgelt äratuntav meloodiline hääl.

      „Lõpuks ometi vaba, pisike! Sa oled lõpuks ometi vaba!”

      Dody noorem poeg Fontaine kappas astmeid vahele jättes terrassitrepist alla, laimiroheline särk lahti nööbitud ja tuules laperdamas. Tema tumedad juuksed olid geeliga kunstipäraselt paika sätitud ja tal oli uhke uus kitsehabe. Ta suudles mu kõrva juures õhku. „Sa näed imeline välja, Sades. Murtud süda mõjub sulle hästi.”

      „Aitäh, Fontaine, sa näed ise ka täitsa kobe välja.”

      Mees naeratas, välgutades ebaloomulikult säravaid hambaid, ja pingutas lahjat biitsepsit. „Ma tean, eks ole? Ma olen emaga koos joogat teinud.”

      Jasper pidi oma õlle kätte lämbuma. „Seda on tülgastav vaadata.”

      Fontaine kergitas tumedat kulmu. „Sa oled lihtsalt kade, sest ma olen nii painduv.”

      „Just. Kui mul on kunagi vaja pead endale tagumikku toppida, siis ehk liitun teiega. Võta õlu.” Ta viskas pudeli Fontaine’ile, kes püüdis selle viibutusega kinni.

      „Poisid, käituge kenasti,” lausus Dody jalga välja sirutades ja jalalabaga ringe tehes. „Fontaine, kas sulle meeldivad mu uued plätud? Sain need ühe dollari poest väga hea hinnaga kätte. Need maksid üks dollar.”

      „Milline kokkusattumus,” pomises Jasper, kes oli kenade odavate jalanõude leidmise suhtes immuunne.

      „Sätendavad, mamps. Hea leid.” Fontaine räntsatas rannatoolile ja mina tegin sedasama.

      Päike kumas oranžilt, heites liivale valgust ja varje. Oli peaaegu aeg lapsed voodisse panna, aga Paige kihistas naerda, viskas sulgi õhku ja vaatas, kuidas need allapoole heljusid. Jordan sonkis rannast leitud puupulgaga kuivanud vetikakärakat. Võib-olla nad võivad seekord kauem üleval olla. Homme võime magamamineku rutiini paika panna.

      „Fontaine, räägi Sadiele oma ajakirjale antud intervjuust,” sõnas Dody. Seejärel pöördus ta minu poole. „Temaga tehti ajakirja jaoks intervjuu, Sadie. Kas pole mitte põnev? Tema uuest sisekujundajatööst ja sellest, kuidas kõik tegelevad fong ševi’ga.

      „See oli reklaamtutvustus, mamps.” Fontaine rüüpas õlut.

      „Igal juhul oli see väga meelitav.” Dody tupsutas niiskeid silmi. „Sinul on su peen sisekujundajatöö ning Jasper töötab nii kenas restoranis ja tal on ilus pruut. Teil mõlemal läheb nii hästi.” Tema hääl muutus tundeliseks. „Walter ja mina oleme teie üle nii uhked.”

      „Kas sa oled jälle isaga rääkinud?” Jasperi hääl oli irooniast kuiv nagu liiv.

      „Otseselt loomulikult mitte. Aga mu selgeltnägijast nõustaja on. Ta on väga tark.” Dody tõstis jälle jala üles ja imetles, kuidas päike tema ühedollarilise plätu sätendama pani.

      „Piisavalt tark, et sind rahast lagedaks teha ja sulle sousti ajada. Kui ta nii hästi isaga suhelda saab, küsi, kuhu ta selle hea reha pani.”

      „Teda ei saa niivõrd tühiste ja maiste

Скачать книгу