LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Dunny.“

      Dunellen viipas Flynnile, et see tooks Eddiele Genesee õlle ja rukkiviski. Seejärel ta istus, olles näiliselt hajameelne, kuid tegelikult oli ta tähelepanu suunatud portatiivsele raadiole, mis oli tal alati kõikjal kaasas (see mahtus kohvrisse) ja mängis valjusti. Dunellen jälgis ratsavõistlusi, poksimatše, pallimänge – kõiki sündmusi, mille puhul sai kihlvedusid korraldada. Kuid tema eriline armastus kuulus poksile. Ta toetas kaht poissi juunioride kergekaaluklassis.

      „Kas sa andsid pruudile mu tervitused edasi?“ küsis Dunellen, samal ajal kui Lonergan, sidemetega mees, kes oli tema ringkonnas uus, pealt kuulas.

      „Seda oli liiga raske teha,“ vastas Eddie. „Ma ootan, kuni vana-aastaõhtu mööda saab.“

      Dunellen mühatas heakskiitvalt. „Libedalt ja lihtsalt, ei midagi vähemat.“

      Selle konkreetse saadetise saaja oli osariigi senaator. Plaani järgi oleks üleandmine pidanud toimuma Saint Patricku katedraalist väljudes selsamal päeval. Pruudi isa oli Dare Dooling, pankur, kardinal Hayesile lähedalseisev isik. Laulatuse oli läbi viinud kardinal ise.

      „Mulle see küll raske ei tundunud,“ vaidles Lonergan vastu. „Seadusesilm oli muidugi kohal, aga see oli meie seadus.“

      „Olid sa seal?“ küsis Eddie hämmeldunult. Talle ei meeldinud Lonergan; selle mehe pikad hambad muutsid ta ilme irvitavaks.

      „Minu ema oli pruudi lapsehoidja,“ lausus Lonergan uhkelt. „Kuule, ma ei näinud sind seal, Kerrigan.“

      „See on meie Eddie.“ Dunellen itsitas. „Sa näed teda ainult siis, kui tema seda tahab.“ Ta pööras pilgu Eddiele, ning Eddie tundis oma vana sõbraga peaaegu lämmatavat lähedust, mis oli määratult rohkem perekondlik kui miski, mida ta eales oli tundnud Brianne’i vastu. Eddie oli päästnud Dunelleni elu, koos ühe teise varjupaiga poisi eluga – kiskunud nad röökivate ja oksendavatena välja Rockaway hoovusest. Seda tõsiasja ei mainitud kunagi, kuid alati oli see kuidagi õhus.

      „Järgmine kord vaatan hoolsamalt,“ lausus Lonergan hapult. „Ma teen sulle dringi välja.“

      „Kuraditki sa teed,“ möirgas Dunellen, ning tema äkiline raev äratas põgusat huvi kahes löömamehes, kes teda kõikjal saatsid. Dunellen hoidis neid nösuninalisi mehemürakaid eemal; nood õõnestasid onulikku muljet, mida ta jätta soovis. „Sa ei tunne Eddie Kerrigani väljaspool seda baari – mõikad? Mis kuradi moodi see välja näeb, kui ta joob kokku tähtsate ja mõjuvõimsatega, ja järgmisel hetkel lobiseb sinutaolise krantsiga? Pole sinu asi, kus Eddie käib, kurat võtaks; lõpeta oma nosu toppimine sinna, kuhu sul asja pole.“

      „Andestust, boss,“ pomises Lonergan ning sügav puna hõõgus ta põskedel. Eddie tundis temast immitsemas kadedust ning oleks tahtnud naerma puhkeda. Lonergan kadestab teda! Muidugi käis Eddie hästi riides (tänu Agnesele) ning Dunellen kuulas teda, kuid ta ei kuulunud sugugi kõrgemasse ešeloni. „Kotimees“ tähendas just seda, nagu see kõlaski: sell, kes toimetas kohale koti, mis sisaldas midagi (raha loomulikult, kuid polnud tema asi seda teada), ja asi käis selliste meeste vahel, kes õigupoolest poleks pidanud omavahel suhtlema. Ideaalset kotimeest ei saanud seostada kummagi poolega, ta oli neutraalse riietuse ja käitumisega ja võimeline hoidma need vahetused vabana altkäemaksu maigust, mis neil harilikult kippus olema. Eddie Kerrigan oli just selline mees. Ta näis end kõikjal mugavalt tundvat – võiduajamistel, tantsusaalides, teatrites, Püha Nime Ühingu koosviibimistel. Tal oli meeldiv nägu, neutraalne ameerika aktsent ning palju kogemusi liikumises eri ühiskonnakihtide vahel. Eddie oskas muuta üleandmise juhuslikuks mõttevälgatuseks – Kuule, ma oleksin peaaegu unustanud, meie ühiselt sõbralt – Oh, tänan.

      Eddie meelehärmiks pidas Dunellen teda alampalgal: kakskümmend dollarit nädalas, kui tal vedas, mis – kombineerituna Agnese tükitööga – võimaldas neil vaevu hoiduda ainsate väärtesemete pantimisest, mida nad veel pandiks andnud polnud: tema uur, mida ta kavatses kanda kuni hauani; raadio ning Prantsuse kell, mille Brianne oli neile pulmadeks kinkinud. Sadamatöölise amet polnud iial ahvatlevam tundunud.

      „Kas midagi on karantiinis?“ küsis Eddie, pidades silmas laevu, mille sihtkohaks oli üks kolmest Dunelleni kontrolli all olevast sadamakaist.

      „Võib-olla päev või kaks, Havannast.“

      „Ühele sinu omadest?“

      „Meie omadest,“ lausus Dunellen. „Meie, Eddie. Mis, kas sul on laenu vaja?“

      „Mitte temalt.“ Nat, too laenuhai, kes nooli loopis, võttis kakskümmend viis protsenti nädalas.

      „Eddie, Eddie,“ pilkas Dunellen. „Ma maksan sulle nädala eest.“

      Eddie oli kavatsenud pärast ühte drinki lahkuda. Nüüd, kui Lonergan oli talle väljakutse esitanud, tundus talle mõistlik jääda kohale kauemaks kui tema. See tähendas joomist koos Dunelleniga, kes oli kolm korda suurema ümbermõõduga kui Eddie ja kel oli puujalg. Eddie silmitses ust, soovides, et Maggie, Dunelleni õelast nõiamoorist naine, tariks tolle baarist minema, justkui oleks Dunellen laadija, kes oma palka laiaks lööb, ja mitte liidu kohaliku haru president, kellest oli peatselt saamas linnanõunik. Kuid Maggiet ei ilmunud ning lõpuks leidis Eddie end koos Dunelleni ja veel mõne selliga lõugamas Black Velvet Bandi sõnu ning kõik nad pühkisid pisaraid. Tüki aja pärast hakkas Lonergan minema.

      „Ta ei meeldi sulle,“ sõnas Dunellen, niipea kui Lonergan oli lahkunud – ta oleks seda öelnud ka Lonerganile, kui lahkuja olnuks Eddie.

      „Tal pole häda midagi.“

      „Kas ta on sinu arust aus?“

      „Ma arvan, et ta mängib puhast mängu.“

      „Sul on selle peale hea nina,“ ütles Dunellen. „Sa oleksid pidanud võmmiks hakkama.“

      Eddie kehitas õlgu, veeretades kahe sõrme vahel sigaretti.

      „Sa mõtled nagu võmm.“

      „Ma oleksin ebaaus,“ lausus Eddie. „Mis võmm see selline oleks?“

      Dunellen läkitas oma peas laiutavate mõttemägede vahelt talle terava pilgu. „Kas ebaausus pole mitte vaataja silmades?“

      „Küllap on.“

      „Nad ei saa võmme koondada, isegi mitte suure depressiooni ajal.“

      „Mingi iva selles ju on.“

      Tundus, et Dunellen hakkab ära kustuma. Tema hajevil olek lasi mõnel mehel suhtuda temasse liiga kerglaselt või tema juuresolekul liialt vabalt käituda – mis oli viga. Ta oli nagu üks neist mürgistest kaladest, millest Eddie oli kuulnud: need muutsid end kivisarnaseks, et oma saaki ära petta. Eddie oli juba peaaegu tõusmas, et lahkuda, kui Dunellen tema poole pöördus, tampides Eddiet oma niiske, anuva pilguga. „Tancredo,“ oigas ta. „Makaroniõgijast tõprale meeldivad matšid.“ Dunelleni kinnisidee, itaallaste paitamine, võinuks Eddiele maksma minna vähemalt pool tundi. „Kuidas su poistel läheb?“ küsis ta, lootes Dunelleni teisele teemale juhtida. Tema poksijate mainimise peale sulas Dunelleni nägu nagu külmutatud praad tule paistel. „Ilusti,“ vastas Dunellen, ning Eddie jahmatuseks andis ta baarmenile märku, et too tooks veel ühe ringi. „Nad on kiired, nad on terased, nad kuulavad sind. Sa peaksid nägema, kuidas nad liiguvad, Ed.“

      Dunellen oli lastetu, mis oli peaaegu veider keskkonnas, kus keskmisel mehel oli neli kuni kümme järeltulijat. Küsimuses, kas Maggie riiakus oli nende viljatu liidu põhjus või tagajärg, läksid arvamused lahku. Üks asi oli aga kindel: kui Dunellen oleks poputanud oma poegi samuti nagu oma kergekeskkaalu poksijaid (neid oli alati kaks), siis oleks teda avalikult välja naerdud. Nende matšide ajal ta lömitas ja tõmbles nagu vanapiiga, kes jälgib, kuidas tema sülekoer on vastamisi dobermanniga. Roheline päikesevari, mida ta poksiringis kandis, ei suutnud varjata pisaratulva, mis valgus tema väikestest julmadest silmadest.

      „Tancredo on neile käpa peale pannud,“ lausus ta

Скачать книгу