LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui temaga koos), aga Napolis kogetu ja selle meenutamine lükkas teda Ralfist iga kord, kui nad kohtusid, jälle kaugemale. Kusjuures mitte midagi otseselt halba Itaalias ju ei juhtunud, peale selle, et nad seal vahelduvvoolu taktis nääklesid ja et ta pidi seal mängima tema Barbie-nukku, kui mees oli sundinud teda Napoli brändipoodides hirmkalleid riideid selga panema ja vaatas siis kitsukeses proovikabiinis iharuse värinais pealt, kuidas ta liibuvaid teksapükse jalga ajas (talle tegelikult meeldis meest sel moel õrritada ja, mis seal salata, meeldis seegi, kui tema siredaid sääri imetleti).

      Päris ära viskas tal siis, kui hoolitsev Ralf ostis talle mustad tanksaapad, mis igal teisel Itaalia tüdrukul jalas olid, kuid mida tema jälestas ja millega ta kordagi tänavale ei ilmunud, vaid pildus need moeröögatused Napoli hotelli kolmanda korruse aknast silma pilgutamata alla (vaat sulle alandlikku Tuhkatriinut!), misjärel Ralf ehmatas ennast kangeks, visises midagi („Sa võisid praegu inimese ära tappa …“) ja sööstis ust paugutades toast välja. Kätlin arvas, et ta lõõtsutab kohe tagasi, mustad saapad näpus, aga mees jäi ära keskööni, tuli talle une pealt peale (ta ise ei viitsinud õieti ärgatagi), et siis kell pool seitse hommikul – kellavärgi täpsusega kell pool seitse eranditult igal hommikul (ja see vist käiski talle kõige enam närvidele) – minna jooksma mereäärsele promenaadile, kus sel kellaajal liikusid üksnes räpased prükkarid ja daamid koerakestega. Talle oleks meeldinud, kui Ralf oleks vähemalt hambapastatuubi korgi kinni keeranud pärast seda, kui ta oli oma üla- ja alalõuast üle käinud sellise mürinaga, nagu toimetaksid tal suus autopesula harjad. Ja pidžaamapüksid võinuks ta ka põrandalt üles korjata, aga seda aega mees ei leidnud, sest varahommikune sörkjooks oli tema päevaplaani kohustuslik komponent. Võhm ja lihasmass ennekõike. Kiiksuga atleedi tüüp.

      Tanksaabaste teemat nad rohkem ei näppinud ja nii ei saanudki ta teada, kas keegi õnnetuke seisis Napoli tänaval valel ajal vales kohas ja sai Kätlini süül peapõrutuse või mitte. Tõenäoselt mitte, sest itaallased oleksid kohe lõugama kukkunud – mitte ainult pihtasaanu, vaid kogu Lõuna-Itaalia. Neil on seal kombeks igal võimalusel röökida: jalgpalli vaadates, pesu kuivama riputades (kujutage ette: nad riputavad oma aluspesu üle tänava seatud pesunööridele!), pastat sisse ajades (üks suupool on rääkimiseks alati vaba).

      Võib vaid ette kujutada, et ka maa seest välja kaevatud Pompei linna elanikud (Ralf saatis ta selleks ajaks, kui ise mingi kinnisvaraprojektiga tegeles, Pompeisse ekskursioonile) jäid Vesuuvist pursanud tule ja tuhapilvede alla seetõttu, et karjusid üksteise peale ega kuulnud, kuidas tuul kohutava surma nende kohale kandis. Ja need kodanikud, kes parasjagu lõbutsesid Pompei kahekümne neljas bordellis (bordelli kiviseintel säilinud freskodel on võimalike pooside rikkalik menüü), ei kuulnud ega näinud mitte midagi seetõttu, et pidasid valjenevat kõminat ja maa-aluseid tõukeid saabuva superorgasmi märgiks, millega pompeilased olid harjunud. Giidi arvates langes Pompei jumalate meelepaha alla just oma liiderliku, põhjatutesse orgiatesse uppuva eluviisi tõttu ning juhtus see, mis juhtus.

      „Kõik?“ küsis Ralf pärast seda, kui Kätlin oli oma traktaadi lõpetanud. Nad istusid ühes suvalises Piazza Nazionale äärses tänavarestoranis. Ei söönud pitsat ega pastat, vaid koukisid meriahvena selgroo küljest lahti lumivalgeid, suussulavaid kalatükke.

      „Kui tahad, ma võin jätkata.“

      Ta torutas veidi solvunult huuli.

      „Näha, et veetsid oma päeva harivalt,“ ütles Ralf. „Tore on.“

      „Igatahes.“

      „Muljetavaldav tõesti – kakskümmend neli bordelli.“

      „Kõik need majad olid avalikud. Tänavanurkadel olid isegi viidad.“

      „Avalikud majad peavadki avalikud olema,“ arvas Ralf.

      „Ma mõtlesin, et kui see kõik oli nii enesestmõistetav, et kas siis tolle aja meestel oma naisi ei olnudki?“

      „Äkki nende meeste naised töötasid ise bordellides?“ pakkus Ralf lustakalt.

      „Need naised, prostituudid, olid orjad.“

      „Muidugi, muidugi olid nad orjad, ma tean,“ ütles Ralf ja määris ahjusoojale saiale võid peale.

      Kätlin pani veiniklaasi suule. Ralf pani ette klaase kokku lüüa.

      „Meie terviseks!“

      Nad rüüpasid lonksu.

      „Ralf, kas sa tahaksid, et mina oleksin ka ori?“ küsis ta tõsiselt.

      „Seksiori? Minu seksiori?“

      „Et sa võid minuga teha, mida tahad?“

      „Aga ma ei taha teha sinuga seda, mida tahan,“ lausus Ralf sama tõsiselt.

      „Ma ei saa aru.“

      „Ma ei taha olla enda ori. Kui sinust saaks minu ori, siis ma muutuksin iseenda orjaks. Oma ihade orjaks. See hukutab. Igas asjas peab olema mõõdutunnet.“

      „Sa kardad oma ihasid?“

      „Ei karda.“

      „Sa kardad mind?“ päris Kätlin.

      „Ma usun, et isegi need Pompei vabad meeskodanikud pidid orje kartma, et nad neid ära ei kägistaks või kõri läbi ei lõikaks. Orjal ei ole midagi kaotada.“

      „Peale elu.“

      „Mis elu see selline on …“

      „Aga võib-olla orjad naudivad orjust?“

      „Sinusugune küll mitte,“ ütles Ralf. „Sinusugusest ei saa kunagi orja. Ja sellisena sa meeldidki mulle.“

      „Veel rohkem meeldiksin sulle, kui ma oleksin su ori.“

      „Palun ära hakka jälle otsast peale!“ hurjutas Ralf.

      Ta ei tulnud Ralfiga Napolisse kaasa seksi pärast. Üksteist minutit mõnu, okei, kaks korda üksteist minutit, ja pärast lohised terve elu küsitava väärtusega mehe lõa otsas – no, thanks! Ajaloo- ja kultuuriprogramm polnud ka tema eesmärk. Poode pidi jooksmine ammugi mitte. Miks ta siis tuli? Aga miks ta poleks pidanud? Tasuta trip ju. Oli lootus näha sinist taevast ja kuulda merekohinat. Mees oli vaba (ei pidanud siplema abielupüünises ega kärgpere stressipesas) ja tema oli vaba. Ta võis uskuda Ralfi juttu (sarvede mahajooksmise eluperiood olevat mehel läbi ja nüüd otsivat ta endale kena ja korralikku elukaaslast) ja võis ka mitte uskuda (ei tea kui palju tšikke on sääraste mesiste meelituste saatel tema sängist läbi käinud?). Tal ei ole tema ees kohustusi. Ta ei ole talle võlgu. Ta ei ole tema eskorttüdruk. Teda ei saa ära osta. Miks ta peaks üldse pead vaevama igale oma sammule mõistliku põhjenduse otsimisega?

      Kätlin oli leidnud Ralfi (või vastupidi, mees tema) interneti pimekohtingute saidilt ja see, et nad olid osutunud teineteise saakloomadeks, oli kõige ebameeldivam asjaolu nende suhtes. Vähemalt tema jaoks, sest kuidas ta ka ei püüdnud jätta muljet, et ta ei otsinud meest (veendes iseennast, et see oli kõigest kihelev uudishimu, esmakordne virtuaalne seiklus tutvumisportaalis), tõsiasi oli see, et nad said kokku salaparoolide ja libakontode kardina taga, seal, kus luusivad arengupeetusega tropid, soss-seppadest tühikargajad, kiimakuked ja deprekas naised, kelle püksikumm on märgadest unenägudest välja veninud. Ja nüüd siis nemad, kaks suht normaalset inimest, sealsamas näotute profiilide keskel oma tulevikuatra seadmas, elu lotovõitu püüdlemas! Hah, kui õõvastav …

      Napoli tegi asjad veel segasemaks. Muutis ta rahutuks. Ta peab Napolist välja puhkama. Ralfist puhkama. Selle mehe õige koht on ootelehel.

      Mitmed temavanused naised, keda ta teab, on endale sponsori võtnud. Ta on sellele mõelnud. Mis sest häbeneda? Kui tuleb tahtmine, kutsud kohale. Nagu takso. Mitu taksot on veel parem. Erinevad marsruudid, erinevad taksod. Mõni sobib sõiduks kaugemale – sinna, kus pole igapäevamuresid ja varjamise vajadust ning kus mõlemad osapooled võivad võtta maksimumi nii voodis kui baaris või kus iganes, teineteisele haiget tegemata. Haiget ei saa siis, kui tunded ei tule mängu. Päris tundetu ei tohiks ka olla, aga kohe, kui

Скачать книгу