LITMIR.BIZ

Скачать книгу

arvanud, et näeb selle korteri omanikku, ja teda niiviisi näha ajab segadusse.

      Jah. See mees on ilus.

      Kõik temas. Juuksed, käed, jalad, tagumik…

      Tõesti ilus. Ja ta vaatas Alessiale oma selgete roheliste silmadega otsa.

      Tüdrukule meenub üks süngem pilt. Mälestus kodust. Jääsinised silmad, vihane kivikõva pilk, raev, mis talle kaela sajab.

      Ei. Ära tema peale mõtle!

      Alessia võtab pea käte vahele ja hõõrub otsaesist.

       Ei. Ei. Ei.

      Ta põgenes. Ta on siin. Ta on Londonis. Tal on siin turvaline. Teda ei näe ta enam kunagi.

      Alessia kükitab maha ja paneb mustad riided pesukorvist pesumasinasse, nagu Krystyna talle näitas. Ta otsib mehe mustade teksaste taskud läbi ning võtab välja peenraha ja tavapärase kondoomi, mida mees näib kandvat kõigi pükste taskus. Tagataskust leiab ta paberitüki, kuhu on kritseldatud telefoninumber ja nimi Heather. Ta pistab selle koos peenraha ja kondoomiga oma taskusse, viskab ühe pesugeelikapsli masinasse ja paneb masina käima.

      Järgmiseks võtab ta kuivatist pesu välja ja paneb triikimislaua üles. Täna alustab ta triikimisest ja on senikaua seal ruumis peidus, kuni mees on läinud.

       Aga kui ta ei lähegi minema?

      Ja miks peaks Alessia end tema eest peitma? See mees on tema tööandja. Võib-olla peaks Alessia end tutvustama. Ta on kõigi oma tööandjatega kohtunud ja mingit probleemi pole olnud, välja arvatud proua Kingsburyga, kes käib tal kannul ja kritiseerib tema koristamismeetodeid. Alessia ohkab. Asi on selles, et kõik, kelle heaks ta töötab, on naised – välja arvatud tema, ja Alessia on meestega ettevaatlik.

      „Head aega, Krystyna!“ hüüab mees, nii et Alessia ehmub särgikraed triikides oma mõtetest. Välisuks läheb summutatud mürtsuga kinni ja kõik on vaikne. Mees on läinud. Nüüd on Alessia omaette ja toetab kergendust tundes vastu triikimislauda.

      Krystyna? Kas see mees ei tea, et tema on nüüd Krystyna asemel? Magda sõbranna Agatha korraldas talle selle töö. Kas Agatha ei öelnud mehele, et asjalood on muutunud? Alessia otsustab õhtul kontrollida, kas korteriomanikule on teatatud. Ta lõpetab teise särgi triikimise, riputab selle riidepuule ja läheb siis tagasi halli. Laualt leiab ta raha, mille mees on talle jätnud. See tähendab kindlasti, et ta ei tule tagasi.

      Alessia tuju läheb kohe paremaks. Ta jookseb tagasi majapidamisruumi, võtab värskelt triigitud särgid ja muud rõivad ning läheb magamistuppa.

      Mehe magamistuba on selles korteris ainuke, mis pole valge: siin on hallid seinad ja tume puit. Suur vaskraamis peegel ripub puust voodi kohal – see on kõige suurem voodi, mida Alessia on kunagi näinud. Voodi vastas seinal on kaks suurt mustvalget fotot naistest, kelle paljad seljad on kaamera poole. Alessia pöörab end ringi ja silmitseb hindavalt tuba. See on täiesti segamini. Kiiresti riputab ta mehe särgid garderoobi – mis on suurem kui Alessia magamistuba – ning asetab kokku volditud esemed ühele riiulile. Garderoob on segamini, aga nii on see olnud sellest ajast saadik, kui ta eelmisel nädalal koos Krystynaga siin tööd alustas. Krystyna ei teinud sellest väljagi, et garderoob on segi, ja ehkki Alessia tahaks kõik riided kokku voltida ja ära panna, on see suur tegemine. Praegu pole tal selleks aega, kui ta tahab klaverit mängida.

      Uuesti mehe toas olles tõmbab ta kardinad eest ja heidab läbi maast laeni akende pilgu Thamesile. Vihm on lakanud, aga taevas on hall ning tänav, jõgi ja puud pargis selle taga on kõik pastelsed hallid, nii teistmoodi kui kodus.

      Ei. Kodu on nüüd siin. Alessia ei tee väljagi kurbusest, mis tõuseb temas nagu laine, ja asetab esemed, mis ta mehe taskutest leidis, öölauale. Seejärel hakkab ta tuba küürima ja korda seadma.

      Viimane töö magamistoas on prügikasti tühjendamine. Alessia püüab mitte vaadata kasutatud kondoome, kui tühjendab prügikasti sisu musta prügikotti. Esimesel korral, kui ta seda tegi, oli see šokk, ja praegu on ka. Kuidas võib ühel mehel neid nii palju kuluda?

      Vuih!

      Alessia liigub läbi ülejäänud korteri, peseb, pühib tolmu ja poleerib, aga väldib seda ühte tuba, kuhu tal pole lubatud siseneda. Ta mõtleb hetkeks, mis seal suletud ukse taga on, kuid ei püüa seda avada. Krystyna tegi talle selgeks, et sinna ei tohi minna.

      Alessia lõpetab põrandate pesemise ja tal on pool tundi vaba aega. Ta paneb koristusvahendid majapidamisruumi ja viib pestud pesu kuivatisse. Ta võtab kitli seljast ja sinise rätiku peast ning topib selle teksaste tagataskusse.

      Ta tassib musta prügikoti välja ja asetab välisukse kõrvale. Lahkudes viib ta koti prügikasti, mis asub selleks ette nähtud kohas kortermaja kõrval tänaval. Ta avab murelikult ukse ja vaatab koridori. Meest pole näha. Ta saab seda teha. Esimesel korral, kui ta üksi seal koristas, polnud ta piisavalt julge. Ta kartis, et mees võib koju tulla. Aga kuna too läks minema ja ütles „head aega“, siis võtab Alessia selle riski.

      Tüdruk kiirustab mööda koridori elutuppa, istub klaveri taha ning lihtsalt naudib seda hetke. Läikivat musta klaverit valgustab muljet avaldav lühter, mis ripub selle kohal. Alessia libistab sõrmedega üle kuldse lüüra logo ja selle all olevate sõnade:

      STEINWAY & SONS

      Noodipuldil on pliiats ja seesama pooleldi lõpetatud kompositsioon, mis on seal olnud esimesest päevast peale, kui ta koos Krystynaga siia korterisse tuli. Kui Alessia lehekülgi uurib, kõlavad noodid ta peas, see on leinamuusika, kurb, üksildane ja tulvil melanhooliat, lahendamata ja lõpetamata, helesinistes ja hallides toonides. Ta püüab ühendada muusika läbivat ja korduvat tooni selle laisa, ent ilusa alasti mehega, keda ta hommikul nägi. Võib-olla on ta helilooja. Alessia heidab pilgu suurele toale, mille nurgas seisab vanaaegne laud – sellel on arvuti, süntesaator ja paar asja, mis võivad olla helimikserid. Jah, tundub, et need kuuluvad heliloojale. Ja siin on terve seinatäis vanu plaate, millelt tema peab tolmu pühkima – kindlasti kogub see mees innukalt muusikat.

      Alessia heidab need mõtted kõrvale ja silmitseb klahve. Kui kaua aega tagasi ta viimati mängis? Kas sellest on möödas nädalaid? Kuid? Äkiline terav ahastus võtab õhu ta kopsudest ja paneb hingeldama ning pisarad tulevad talle silma.

      Ei. Mitte siin. Ta ei murdu. Ta pigistab klaverit, püüab võidelda südamevalu ja koduigatsuse vastu, taibates, et sellest, kui ta viimati mängis, on möödas rohkem kui kuu. Nii palju on selle aja jooksul juhtunud.

      Alessiat tabab värin ja ta hingab sügavalt sisse, sunnib end rahunema. Ta sirutab sõrmed välja ning paitab klahve.

      Valged. Mustad.

      Juba pelgalt see puudutus rahustab teda. Ta tahab nautida seda hinnalist hetke ja kaotada end muusikasse. Õrnalt vajutab ta klahve ja kõlab akord e-minooris. See on selge, tugev ja julge ning haljendab roheliselt nagu härra silmad. Alessia süda täitub lootusega. Steinway on täiuslikult häälestatud. Soojenduseks hakkab neiu mängima lugu „Le Coucou“ – klahvid liiguvad kergelt ja sujuvalt. Sõrmed lendavad üle klahvide vivace tempos ning viimaste nädalate stress, hirm ja kurbus vaibuvad tasapisi ja vaikivad viimaks, kui Alessia kaotab end muusika värvidesse.

      Üks Trevelyanide Londoni majasid asub Cheyne Walkil, mis on minu juurest väikese jalutuskäigu kaugusel. 1771. aastal Robert Adami ehitatud Trevelyan House oli Kiti kodu sellest ajast peale, kui meie isa suri. Minul on siin palju lapsepõlvemälestusi – mõned õnnelikud, mõned mitte eriti – ja nüüd kuulub see mulle ning ma võin sellega teha, mida tahan. Noh, igatahes on see nüüd minu oma. Jälle seisan ma silmitsi oma uue reaalsusega. Raputan pead ja tõstan mantlikrae üles, sest minu ümber on lõikavalt külm, kuid see näib immitsevat mitte väljast, vaid minu seest.

       Mida kuradit peaksin ma selle majaga pihta hakkama?

      Kaks päeva

Скачать книгу