LITMIR.BIZ

Скачать книгу

august: 320. pataljon lasi Minkovitsõs maha 2200 juuti.

      1. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 88 juuti; 320. pataljon 380 juuti.

      2. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 45 juuti.

      4. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 4144 juuti.

      6. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 144 juuti.

      11. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1548 juuti.

      12. september: lõunapiirkonna politseirügement lasi maha 1255 juuti.

      5. oktoober: 304. politseipataljon lasi maha 305 juuti.

      Saksa Liitvabariigis sõja järel toimunud kohtulik uurimine, mis võrsus neist andmekildudest, tõi päevavalgele veel uusi andmeid 45. ja 314. politseipataljoni mõrtsukaliku teekonna kohta 1941. aasta sügisel läbi NSV Liidu alade. 24. juulil, kui 45. politseipataljon oli jõudnud Ukraina linna Šepetivkasse, kutsuti pataljoniülem major Besser lõunapiirkonna politseirügemendi ülema kolonelleitnant Franzi juurde. Franz teatas Besserile, et Himmleri käsul tuleb kõik Vene juudid hävitada ja tema 45. pataljon peab selles kaasa lööma. Mõne päevaga mõrvas pataljon mitusada alles jäänud Šepetivka juuti, sealhulgas naisi ja lapsi. Augustis järgnesid kolmekohaliste arvudega hukkamised veel mitmes Ukraina linnas. Septembris panustas pataljon valvurite, konvoeerijate ja hukkajatena tuhandete juutide mõrvamisse Berdõtšivis ja Vinnõtsjas. Pataljoni brutaalsus saavutas kõrgpunkti 29. ja 30. septembril Kiievis, kui politseinikud taas valvurite, konvoeerijate ja hukkajatena osalesid 33 000 juudi tapmises Babõn Jari orus. Väiksemaid hukkamisi viis pataljon täide aasta lõpuni (Horol, Krementšuk, Poltaava).³⁸ Ka 314. politseipataljon alustas 22. juulil võrdlemisi väikestest kolmekohaliste arvudega hukkamistest. Seejärel tapeti koos 45. politseipataljoniga 1941. aasta septembris Vinnõtsja ümbruses juba mitu tuhat juuti ja lasti 10.–14. oktoobril Dnipropetrovskis maha 7000 kuni 8000. Viimane uurimise käigus tuvastatud mahalaskmine toimus 1942. aasta jaanuari lõpus Harkivis. ³⁹

      Lõuna-Venemaa kohta säilinud dokumendid annavad üldise ülevaate, kui laialdane ja pidev oli korrapolitsei üksuste osavõtt juutide mahalaskmisest, kuid puudu jääb detailidest; Põhja-Venemaad puudutava materjaliga on aga täpselt vastupidi. Siin puudub meil ülevaade, kuid olemas on ebatavaliselt värvikas kirjeldus 1941. aasta juuli algul Kaunase piirkonda paigutatud 11. politseipataljoni operatsioonist, kus pataljoni 3. kompanii sai ülesandeks valvata Kaunase getot.⁴⁰ Oktoobri keskel saadeti 11. pataljoni ülem koos kahe oma kompanii ja kahe Leedu abipolitsei kompaniiga Minskisse. 707. julgestusdiviisi operatiivülem andis politseinikele esimese ülesande (mille nad hiljem väitsid olevat esimese vaid kahest sellisest aktsioonist): Minskist idas asuva Smaljavitšõ küla kõigi juutide hävitamine väidetavalt heidutuseks ja hoiatuseks tsiviilelanikele, et need ei aitaks partisane. Pataljoniülem kuulutas hiljem, et ta protestis selle vastu, kuid operatiivülem ja diviisiülem vastasid vaid, et Saksa politseinikud peavad tagama julgestuse ning leedulased toimetama mahalaskmise. Smaljavitšõ juutide massimõrv toimus täpipealt käsu kohaselt.

      Oktoobri lõpus andis sõjavägi kahele korrapolitsei ja kahele Leedu kompaniile käsu likvideerida Minskist lõuna pool asuva Slutski juudid, kes moodustasid umbes 12 000 elanikkonnast kolmandiku. Taas õigustati seda heidutusega Saksa vägede kaitseks. Slutskis 27. oktoobril toimunu kirjelduse leiame sealse Saksa tsiviiladministratsiooni juhi aruandest oma ülemusele Wilhelm Kubele Minskis.

       Slutsk, 30. oktoober 1941

      Slutski piirkonnakomissarilt

      Ülemkomissarile Minskis

      Teema: juudiaktsioon

      Vastavalt oma telefoniraportile 27. oktoobril 1941 lisan kirjalikult järgmist:

      27. oktoobri hommikul umbes kell 8 ilmus Kaunasest (Leedus) minu juurde 11. politseipataljoni ülemleitnant. Ta tutvustas ennast kui julgeoleku[sic!]politsei pataljoniülema adjutanti. Ülemleitnant teatas, et politseipataljon on saanud ülesande teostada Slutski linnas kahe päevaga kõigi juutide likvideerimine. Pataljoniülem oli teel nelja kompaniiga, kaks neist Leedu abiüksused, ja operatsioon pidi algama otsekohe. Seepeale ma vastasin ülemleitnandile, et pean operatsiooni igal juhul kõigepealt pataljoniülemaga läbi arutama. Umbes poolteise tunni pärast jõudis politseipataljon Slutskisse. Nagu ma nõudnud olin, toimus vahetult pärast nende saabumist vestlus pataljoniülemaga. Kõigepealt seletasin pataljoniülemale, et vaevalt on võimalik aktsiooni teostada ilma eelneva ettevalmistuseta, sest kõik [juudid] on tööle saadetud ja tekiks kohutav segadus. Ta peaks andma vähemalt ühe päeva aega. Siis ma palusingi tal aktsioon päeva võrra edasi lükata. Ta keeldus sellegipoolest, märkides, et peab operatsioonid teostama kõigis ümberkaudsetes linnades ja Slutski jaoks on tal vaid kaks päeva. Nende kahe päeva järel peab Slutsk olema täiesti juudivaba. Ma protesteerisin selle vastu teravalt, rõhutades, et juutide likvideerimine ei saa toimuda organiseerimatult. Enamik veel linna jäänud juute on oskustöölised ja nende perekonnad. Ilma juudi oskustöölisteta ei saa lihtsalt hakkama, sest nad on majanduselu käigushoidmisel asendamatud. Seejärel osutasin tõsiasjale, et valgevene oskustöölisi ei ole nii-öelda üldse saada, mistõttu kõigi elutähtsate ettevõtete töö oleks kõigi juutide likvideerimise korral hoobilt halvatud. Meie arutelu lõpuks ma märkisin, et asendamatutel oskustöölistel ja spetsialistidel on käepärast ka vastav tõend ja et neid juute ei tohiks töökodadest ära viia. Seejärel leppisime kokku, et veel linna jäänud juudid, eriti oskustööliste perekonnad, kelle likvideerimist ma samuti ei soovinud, tuleks tuua kõigepealt getosse sorteerimisele. Selle töö jaoks tuleks määrata kaks minu ametnikku. Pataljoniülem minu arvamusele vastu ei vaielnud, niisiis lootsin heas usus, et aktsioon teostatakse vastavalt räägitule.

      Mitu tundi pärast operatsiooni algust hakkasid ilmnema ülimalt suured raskused. Nägin, et pataljoniülem ei pea meie kokkuleppest üldse kinni. Vastupidi sellele võeti tehastest ja töökodadest kinni kõik juudid ilma eranditeta ja saadeti minema. Igatahes üks osa liikus läbi geto, kus ma paljud kinni pidasin ja välja tõin, kuid enamik laaditi otse veoautodele ja saadeti pikema jututa linnast välja likvideerimisele. Varsti pärast lõunat hakkas kõikjalt tulema kaebusi, et töökojad ei saa enam tegutseda, sest kõik juudi oskustöölised on ära viidud. Kuna pataljoniülem oli sõitnud Baranavitšõsse, võtsin pärast pikka otsimist ühendust tema asetäitjaga, ühe kapteniga, ja nõudsin, et operatsioon kohe lõpetataks, sest see ei kulgenud minu juhiste kohaselt ja juba tekitatud majanduslikku kahju ei olnud enam võimalik heastada. Kapten imestas väga minu seisukoha üle ja selgitas, et tema on saanud oma ülemalt korralduse puhastada linn juutidest ilma ühegi erandita, nii nagu nad on teinud teistes linnades. Puhastus on toime pandud poliitilistel motiividel ja mitte kuskil ei ole majanduslikud tegurid siiani mingit tähendust omanud. Minu energilise vahelesegamise peale ta siiski katkestas operatsiooni õhtu eel.

      Mis veel sellesse aktsiooni puutub, siis pean oma suurimaks kahetsuseks kõige lõpuks rõhutama, et see küündis sadismini. Aktsiooni käigus pakkus linn kohutavat vaatepilti. Saksa politseinikud, aga iseäranis veel Leedu omad, käsutasid juute ja ka valgevenelasi kirjeldamatu jõhkrusega nende elukohtadest välja ning ajasid kokku. Linnas kostis kõikjalt laskmist ja teatud tänavatel kuhjusid mahalastud juutide laibad. Valgevenelastel oli ülimalt raske ahelikust välja murda. Lisaks asjaolule, et juute, kelle hulgas oli ka oskustöölisi, koheldi valgevenelaste silme all kirjeldamatult toorelt, peksti ka viimaseid kumminuiade ja kaigastega. Siin ei saa rääkida enam juudiaktsioonist, see nägi rohkem revolutsiooni moodi välja. Mina ja mu ametnikud olime päev otsa hetkegi puhkamata selle kõige keskel, et päästa veel, mis päästa annab. Mul tuli korduvalt sõna otseses mõttes revolvriga ähvardades ajada töökodadest välja nii Saksa kui ka Leedu politseinikke. Andsin oma sandarmitele sama ülesande, kuid hirmsa tulistamise tõttu pidid nad sageli tänavatelt lahkuma, et neid endid maha ei lastaks. Kogu vaatepilt oli koledam kui kole. Pärastlõunal seisis tänavail palju vankreid, hobune ees, aga ilma hobusemeheta, nii et pidin linnavalitsusele tegema ülesandeks viivitamatult rakendite eest hoolt kanda. Hiljem selgus, et tegemist oli juutide vankritega, mille sõjavägi oli määranud laskemoona transpordiks. Juudid olid lihtsalt vankritelt maha võetud ja minema

Скачать книгу