Tavalised mehed - Christoper R. Browning

Скачать книгу

suurematesse Poola linnadesse loodi Schutzpolizei jaoskond. Selle peaülesanne oli kontrollida Poola valvepolitsei tegevust. Peale nende oli kõigi piirkondade keskmise suurusega linnades kokku kolm- kuni nelikümmend väikest maapolitsei posti. Nii Schutzpolizei kui ka Gendarmerie üksused andsid nagu pataljoniülemadki aru korrapolitsei piirkonnaülemale, KdO-le. 1942. aasta lõpuks olid korrapolitsei jõud kindralkubermangus tõusnud 15 186 meheni. Korrapolitseile alluvas Poola politseis oli 14 297 meest.13

      Üks käsuliin viis politseipataljonide ja väiksemate üksuste võrgustiku juurest üles – piirkonna KdO kaudu pealinn Krakówis resideeriva kindralkubermangu korrapolitsei ülemani (Befehlshaber der Ordnungspolizei ehk BdO) ja sealt Daluege peavalitsusse Berliinis. See käsuliin oli normikohane asjades, mis puudutasid üksnes kohalikke korrapolitsei üksusi. Kuid oli ka teine käsuahel, mis toimis kõigi nende tegevuste ja operatsioonide puhul, kus korrapolitsei tegutses koos julgeolekupolitsei ja teiste SS-i üksustega. Heinrich Himmler oli kindralkubermangu oma isikliku esindajana ametisse nimetanud kõrgema SS- ja politseijuhi (HSSPF) Friedrich-Wilhelm Krügeri, kelle eriülesanne oli koordineerida kõiki tegevusi, milles osales rohkem kui üks Himmleri laiutava SS- ja politseiimpeeriumi teenistus. Kubermangu kõigis piirkondades tegutses SS- ja politseijuht (SSPF), kellel olid piirkonna tasandil kõik needsamad kohustused ja volitused kui Krügeril kindralkubermangu tasandil. Lublini piirkonnas, kus 1942.–1943. aastal paiknes 101. RPP, tegutses SSPF ametipostil Himmleri semu, jõhker ja halastamatu Odilo Globočnik, kes oli siia toodud Austriast parteijuhi kohalt, kus ta oli vahele jäänud korruptsiooniga. Seega võisid Lublini piirkonna korrapolitsei üksused saada käske kas Daluegelt ja Berliini peavalitsuselt läbi BdO (Krakówis) ja KdO (Lublinis) või Himmlerilt HSSPF (s.t Krügeri) ja piirkonna SSPF (Globočniku) kaudu. Kuna Poola juutide mõrvamise programmi olid kaasatud kõik SS-i ja politsei harud, siis oli korrapolitsei osalemisel „lõpplahenduse“ täideviimises esmatähtis just teisena nimetatud käsuahel.

      3.

       KORRAPOLITSEI JA „LÕPPLAHENDUS“: VENEMAA 1941

      Esmakordselt ei osalenud korrapolitsei „lõpplahenduse“ juures – see tähendab natside korraldatud Euroopa juutide massilises mõrvamises – siiski mitte Poolas, vaid Venemaal 1941. aasta suvel ja sügisel. Valmistudes sissetungiks Venemaale ja „hävitussõjaks“, mida Hitler seal kavandas, formeeriti ja õpetati 1941. aasta suvel välja neli mobiilset SS-eriüksust, mida tuntakse Einsatzgruppe’dena. Nende tuumik võeti Heydrichi julgeolekupolitseist (Gestapost ja Kripost), samuti luuresüsteemist (julgeolekuteenistusest ehk SD-st). Neid täiendati väikeste Relva-SS-i üksustega (see oli Himmleri SS-i sõjaline haru). Lisaks anti kolmele Einsatzgruppe’le neljast juurde üks kompanii 9. politseipataljonist.14 Seega oli eriüksustesse suunatud 3000 mehe hulgas umbes 500 korrapolitseinikku.

      Einsatzgruppe’d kujutasid endast Venemaal poliitilisi ja rassilisi massimõrvu toime pannud Saksa üksuste vahedat teravikku. Juuli alguses saadeti Venemaale kindralkubermangu julgeolekupolitsei liikmetest moodustatud viies ad hoc eriüksus. Enamik neist jäi püsiva julgeolekuüksusena pidama Ida-Poola aladele, mida 1939–1941 okupeeris Nõukogude Liit, algsed neli Einsatzgruppe’t aga liikusid edenevate Saksa armeede järel sügavale Venemaale.

      Venemaa okupeerimise jaoks oli Himmler määranud ametisse kolm kõrgemat SS- ja politseijuhti – põhja-, kesk- ja lõunapiirkonna jaoks. Nende meeste töö oli kooskõlastada kõik SS-i operatsioonid okupeeritud Venemaal. 1941. aasta juuli keskel, eufoorilistel päevadel, mil lõplik võit tundus Saksa sõjaväe esialgse vapustava edu taustal olevat käeulatuses, käskis Hitler tõhustada rahustusmeetmeid edasiliikuva armee tagalas. 16. juulil kuulutas ta, et Saksamaa ei lahku iial äsja idas omandatud aladelt: lahkumise asemel rajatakse seal „Eedeni aed“, mille saavutamiseks rakendatakse kõiki vajalikke meetmeid. Väga hea, et Stalin andis käsu alustada partisanisõda, ütles Hitler: „See annab meile võimaluse hävitada kõik, kes on meie vastu vaenulikud. Mõistagi tuleb kogu see hiiglaslik territoorium rahustada nii kiiresti kui võimalik; parim vahend selle saavutamiseks on maha lasta igaüks, kes meie peale vähegi viltu vaatab.“15

      Himmler reageeris peremehe õhutusele aega raiskamata. Juba nädala pärast oli ta tugevdanud nii keskpiirkonna HSSPF-i Erich von dem Bach-Zelewski kui ka lõunapiirkonna HSSPF-i Friedrich Jeckelni jõude ühe SS-brigaadiga kummalegi, lisades sellega SS-i mõrvakampaaniasse üle 11 000 mehe.16 Kolme Venemaa HSSPF-i vahel jaotati veel vähemalt üksteist politseipataljoni – üheksa neist kandis numbreid üle 300 ja koosnes seega äsja värvatud noortest vabatahtlikest –, mis lisas juba eelnevalt Einsatzgruppe’desse määratud 500 korrapolitseinikule veel 5500.17 Juuli lõpust kuni augusti keskpaigani sõitis Himmler isiklikult idarindel ringi ja kannustas oma mehi Vene juute tapma.

      Kuid tegelikult õnnistas korrapolitsei oma verise karjääri Venemaal sisse juba enne juuli lõpus toimunud suurt jõudude koondamist. See juhtus peaaegu poolenisti juutidest koosneva elanikkonnaga Białystokis. Venemaale sissetungimise ehk operatsioon Barbarossa eelõhtul kohtus 309. politseipataljoni ülem major Weis oma kompaniiülematega. Nagu kõigis teistes Venemaale saadetavates sõjaväe- või politseiüksustes, nii oli temalgi edasi anda mitu käsku, mida võis meestele avaldada üksnes suuliselt. Esiteks kurikuulus Komissarbefehl ehk komissaride seadus, mille kohaselt ei tohtinud ühtki Punaarmee kommunistlikku funktsionääri ega tsiviiladministratsiooni liiget, keda kahtlustati saksavastasuses, lugeda sõjavangiks, vaid nad tuli hukata.18 Teine käsk oli „Barbarossa dekreet“, millega Saksa sõdurite teod Vene tsiviilisikute suhtes sõjakohtute kompetentsist ära võeti ja tervete külade kollektiivne karistamine otsesõnu heaks kiideti.19 Sisuliselt oli tegemist loaga tulistada Vene tsiviilisikuid. Kuid major Weis ei olnud veel lõpetanud. Sõda, ütles ta, käib juutide ja enamlaste vastu, ning ta tahtis, et oleks üheselt selge: pataljon peab juutidega käituma halastamatult. Tema arusaamist mööda tähendasid füüreri korraldused seda, et kõik juudid, hoolimata soost ja vanusest, tuleb hävitada.20

      Olles Białystokki 27. juunil sisse marssinud, käskis major Weis oma pataljonil juudi linnaosa läbi kammida ja meessoost juudid kinni võtta, kuid ei täpsustanud, mida nendega teha. See oli ilmselt jäetud kompaniiülemate otsustada, keda oli sissetungi eelsel kohtumisel teatud viisil mõtlema õpetatud. Operatsioon algas pogrommina: peksmine, alandused, habemete põletamine ja suvaline tulistamine, mille käigus politseinikud juudid turuplatsile ja sünagoogi juurde kokku ajasid. Kui juudi kogukonna liidrid 221. julgestusdiviisi staapi kindral Pflugbeili ette tulid, põlvili laskusid ja sõjaväelt kaitset palusid, tõmbas üks 309. politseipataljoni meestest püksiluku lahti ja kusi nende peale, kindral aga pööras selja.

      Pogromm kasvas kiiresti üle süstemaatilisemaks massimõrvaks. Turuplatsile koondatud juudid viidi parki, pandi müüri äärde seisma ja lasti maha. Tapatalgu kestis pimedani. Sünagoogis, kuhu oli aetud vähemalt 700 juuti, valati sissepääsudesse bensiini. Siis visati hoonesse granaat, mis süütas tulekahju. Politseinikud lasid maha kõik, kes põgeneda üritasid. Tuli levis ka lähedalasuvatesse hoonetesse, kus juudid end varjasid, ja nemadki põlesid elusalt sisse. Järgmisel päeval veeti ühishauda kolmkümmend vankritäit laipu. Hinnanguliselt tapeti 2000 kuni 2200 juuti. Kui kindral Pflugbeil saatis käskjala major Weisi käest tulekahju kohta küsima, oli major purjus. Hiljem esitasid Weis ja tema ohvitserid Pflugbeilile juhtunu kohta valeliku ettekande.21

      Kui esimene korrapolitsei korda saadetud juutide massimõrv Białystokis 27. juunil oli üksiku komandöri töö, kes oletas ja aimas õigesti füüreri soove, siis järgmine toimus juuli keskel juba selgelt ja süsteemselt SS-i kõige kõrgema ešeloni, nimelt Erich von dem Bach-Zelewski, Kurt Daluege ja Heinrich Himmleri mahitusel. 309. politseipataljon saadeti edasi itta, selle asemel saabusid Białystokki 316. ja 322. pataljon. 322. politseipataljoni ametlik igapäevane kroonika ehk sõjapäevik (Kriegstagebuch) on koos väheste teiste säilinud korrapolitsei materjalidega Nõukogude arhiividest läände jõudnud. Need võimaldavad meil jälgida järgnevaid sündmusi Białystokis.

      322. politseipataljoni invasioonieelne meeleolu ei olnud kindlasti nii õel kui 309. pataljoni oma, kuid kahtlemata ei jäänud seegi puutumata ideoloogilisest ajupesust. Kindralmajor Retzlaff

Скачать книгу