Muutuste suvi. Kolmas raamat - Debbie Macomber

Скачать книгу

kindel, et ei võtnud. Ma räägin temaga,” lubas Susannah.

      „Nii et ta ei ole teile siis selle kohta midagi öelnud, et ma väidetavalt tema asju varastan?” küsis Martha.

      „Ei.” See oli pooltõde. Nende viimase vestluse ajal oli ema öelnud, et tahab Marthast rääkida, kui Susannah sinna jõuab. Susannah oli arvanud, et majapidajanna kavatseb pensionile jääda. Tegelikult koristas Martha nüüdsel ajal maja ainult kaks korda nädalas. Aastaid kogunes temalgi.

      „Ma räägin temaga,” ütles Susannah teist korda – ehkki tal ei olnud aimugi, mida öelda.

      „Palun tehke seda, ja kui teil ei õnnestu teda veenda, et ma olen aus ja lojaalne töötaja, siis... siis peaksin ehk mujalt tööd otsima.”

      „Ärge seda tehke,” palus Susannah. „Andke mulle võimalus asja olemusse süüvida.”

      „Hästi.” Martha tundus olevat mõnevõrra maha rahunenud.

      „Ma võtan ühendust, kui sinna jõuan,” ütles Susannah.

      Pärast mõnd hüvastijätusõna lõpetas Martha kõne ja Susannah pani toru hargile tagasi.

      „Mida see kõik siis tähendas?” küsis Joe ajalehte uuesti kokku voltides.

      Susannah ohkas sügavalt ja rääkis mehele.

      „Sa ju ütlesid, et ema näib viimasel ajal kohutavalt hajameelne olevat.”

      Susannah noogutas. „Ma räägin temaga peaaegu iga päev, aga telefoni teel just palju infot ei saa.” Ta ohkas taas. „Ema räägib mulle kogu aeg samu asju, aga mina arvasin, et see on tingitud lihtsalt kõrgest vanadusest. Võib-olla on see midagi enamat.” Paljudel tema sõpradel olid seoses oma vananevate vanematega samad mured.

      „Kui õige küsiks mõnelt tema sõbralt?” Joe tuli kööki, jäi naise kõrvale seisma ja võttis tal alla tema poole vaadates õlgade ümbert kinni, pilk tõsine.

      Naine vaatas talle alistunud naeratusega otsa. „Ma helistan proua Hendersonile. Ta on aastaid ema naaber olnud.”

      Hendersonide number leitud, sirutas Susannah taas käe telefoni järele. Kui esimesed tervitused vahetatud, asus ta kiiresti oma kõne põhjuse juurde. „Ma olen oma ema pärast mures, proua Henderson. Olete te temaga hiljuti rääkinud?”

      „Ojaa,” vastas Rachel Henderson, „ta on sageli oma aias toimetamas – mitte et ta palju tehtud saab.”

      „Kuidas ta... vaimselt on?” küsis Susannah järgmiseks.

      „Noh, kui aus olla, siis ta ei ole pärast George’i kaotust just tema ise olnud,” ütles naaber mõtlikult. „Ma ei oska täpselt öelda, mis toimumas on..., aga ma kardan, et miski on Viviani juures valesti.”

      „Mida te silmas peate?” küsis Susannah. Joe läks kohvikannu juurde ja valas endale tassitäie, jälgides samal ajal naist.

      Susannah teadis. Ta oli sügaval sisimas mitmeid nädalaid teadnud, et tema emal on probleeme. Ta oli tajunud muutusi Vivianis isegi enne oma isa surma.

      „Ma saan aru, et sa räägid oma emaga palju ja ma ei taha toppida oma nina sinna, kuhu vaja pole. Al ütles, et ma peaksin oma asjadega tegelema, aga siis täna õhtul...”

      „Mis täna õhtul juhtus?” küsis Susannah, minnes korraga närvi.

      „Sa oled kindlasti teadlik sellest, et Vivian ei ole sinu isa surmaga hästi kohanenud.”

      „Olen.” Ema oli sageli nutune ja kurb, rääkides lõputult George’ist ja sellest, kui meeletult teda taga igatseb. Susannah oli sõitnud üle mägede, et teda kevadvaheajal külastada, aga oli saanud seal olla vaid neli päeva. Vivian oli tema külge klammerdunud, anunud, et ta Colville’i kauemaks jääks, aga Susannah ei saanud. Sinna ja tagasi sõitmine võttis kaks päeva ning jättis kooliks valmistumiseks ainult ühe.

      Susannah oli üritanud veenda ema Seattle’isse kolima, aga Vivian oli kangekaelselt keeldunud seda kaalumast. Ta ei tahtnud lahkuda Colville’ist, kus oli sündinud ja üles kasvanud. Kõik tema elusolevad sõbrad elasid väikeses linnakeses Spokane’ist sadakond kilomeetrit põhjapool.

      „Kas täna õhtul juhtus midagi?” kordas Susannah, soovides, et Rachel asja juurde asuks.

      „Ma tean, et see võib sind šokeerida, aga sinu ema palus, et ma aitaksin tal George’i otsida.”

      „Mida?” Susannah pilk sööstis Joe poole. „Ta arvab, et mu isa on elus?”

      „Ta väidab, et nägi teda.”

      „Oh ei,” pomises Susannah.

      „Ta uitas tänaval ja paistis segaduses olevat. Ma hakkasin muretsema ning läksin tema juurde. Siis hakkas ta rääkima kogu seda rumalust George’ist – kuidas mees ta koju tõi ja seejärel haihtus. Millal sa ema viimati nägid?”

      „Märtsis.” Susannah teadis, et peaks Colville’is sagedamini käima, aga ei olnud saanud seda viimase paari kuu jooksul teha. Briani sporditegevuse, teiste kohustuste, kaasa arvatud pedagoogikaseminar, ja seltskondlike ürituste vahel ei olnud tal olnud mitte ühtegi vaba nädalalõppu. Süütunne tundus nagu tinapomm, mis teda allapoole tiris. „Ma kavatsesin sel nädalalõpul sinna sõita. Kool on suvepuhkusel ja ma kavatsen paar nädalat ema juures veeta.”

      „See on arukas tegu,” ütles proua Henderson. „Ta on muide ka kaalus alla võtnud.”

      Ema oli kaalunud vaevu viiskümmend kilo, kui Susannah teda märtsis nägi.

      „Ma ei usu, et ta enam süüa teeb,” jätkas naaber.

      Susannah’ külaskäigu ajal oli Vivian palunud tal igal õhtul süüa teha. Susannah’l ei olnud selle vastu midagi ning riiulitel paistsid päris kindlasti korralikud varud olevat. Aga Susannah oli märganud mitmesuguseid gurmeekaupu, mida ema kunagi varem ei olnud ostnud. Nagu näiteks peened sinepid. Päikesekuivatatud tomatid pestokastmes, mida Susannah oli pastakastmes kasutanud.

      „Sa pead silmas, et ta ei söö?” küsis Susannah selgituseks.

      „Mitte eriti, nii palju, kui mina öelda oskan. Ma muudkui kutsun teda õhtusöögile, aga ta keeldub iga kord. Ja mina ei ole ainuke, kellele ta ära on öelnud. Ta näib olevat majja peitu pugenud ja tuleb haruharva välja, välja arvatud aias töötamiseks.”

      „Aga... miks?” Ema oli alati seltskondlik olnud, teiste inimestega koos olemist nautinud, korraldanud pidusid George’ile ja nende sõpradele.

      „Seda pead sa tema käest küsima.”

      „Aga telefonis ta räägib nii, nagu näeks sind päris palju,” ütles Susannah. Valetamine ei olnud tema ema komme.

      „Ojaa, me vestleme üle aia, aga ma vannun...” Proua Henderson tegi pausi. „Mõnikord ma ei ole kindel, et sinu ema teab, kes ma olen.”

      „Oh heldus.” Seda kartis Susannah kõige rohkem. Tema ema oli mälu kaotamas ja see näis olevat tingitud enamast kui uuristavast vanadusest.

      „Veel üks asi,” ütles proua Henderson taas kõheldes.

      „Ma kuulan,” ergutas Susannah.

      „Ühel päeval, kui ma teda vaatama läksin, leidsin ma ta pimeduses istumas. Tuli välja, et ta unustas elektriarve maksta. Ta tundis sellepärast piinlikkust ja ma ei usu, et talle meeldib see, et ma sulle sellest räägin, aga mul oli tunne, et sa peaksid seda teadma.”

      Susannah oigas sisemiselt. Need olid just need asjad, mille pärast ta muretses. Maksmata arved, pliit, mida ei ole välja lülitatud, unustatud söögikorrad ja kohtumised.

      „Pole vaja muretseda,” kiirustas proua Henderson lisama. „Ma aitasin tal selle korda ajada ning tema lambid põlevad taas. Nagu ma ütlesin, ta rääkis, et sa oled peagi külla tulemas ja ma mõtlesin, et räägin sinuga siis, aga see asi,

Скачать книгу