LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kasukat nühkinud vastu musta seelikut, mille ta magamistoa toolikorjule oli rippuma jätnud, nägi kotte Hanna silmade all, riidekuhilat, mille ta oli tahtnud juba kuu aega mõni maja edasi paiknevasse keemilisse puhastusse viia, pragu koridori tapeedis, kohutavat teismelise mädapaiset Jake’i lõual, liiga kauaks kaussi jäetud kassitoidu lehka ja prügikasti, mida keegi ei paistnud kavatsevat tühjendada, vaid mille sisu tema pere laisad lapikud käed aina allapoole pressisid.

      Nii oli ta kord hinnanud oma täiuslikku elu: kui paha haisu ja täitmata kohustuste, tühiste probleemide ja maksmata arvete hunnikut.

      Ja siis ühel hommikul oli tema tüdruk, tema kuldne tüdruk, tema viimatisündinu, tema titake, tema hingesugulane, ta au ja uhkus kodust lahkunud, et enam mitte kunagi naasta.

      Ja kuidas oli ta end neil esimestel loetud piinarikkalt lahti rulluvatel tundidel tundnud? Mis oli täitnud ta mõtteid, ta südant, mis oli võtnud üle kõigi nende tühiste probleemide koha? Ehmatus. Meeleheide. Lein. Õud. Agoonia. Keevaline rahutus. Südamevalu. Hirm. Kõik need sõnad, mis on nii üdini melodramaatilised, aga ometi nii ebapiisavad.

      „Küllap ta on Theo pool,“ oli Paul öelnud. „Helista õige poisi emale?“

      Laurel oli juba taibanud, et Theo juures tütar pole. Ta viimased sõnad olid olnud: „Olen lõunaks kodus tagasi. Kas lasanjet on veel järel?“

      „Ühele jagub.“

      „Ära lase Hannal seda ära süüa! Ega Jake’il! Luba mulle!“

      „Ma luban.“

      Ja siis oli välisuks klõpsatanud, müra kahanes järsult, kuna koju jäi üks inimene vähem, nõudepesumasin oli vaja täis panna, üks kõne teha, Paulile voodi äärde köhatee viia, sest tollel oli külmetus, mis varem oli Laurelile tundunud ühe tüütuma asjana üldse.

      „Paul on haige.“

      Kui paljudele ta seda paaril möödunud päeval oli öelnud? Tüdinud ohe, silmade pööritamine. „Paul on haige.“ Mu koorem. Mu elu. Haletsege mind.

      Aga ta oli ikkagi Theo emale helistanud.

      „Ei,“ vastas Becky Goodman, „ei, kahju küll. Theo on terve päeva kodus olnud ja Ellie pole üldse ühendust võtnud. Öelge julgelt, kui saan kuidagi abiks olla …?“

      Kui pärastlõunast sai õhtupoolik ning ta oli ükshaaval läbi helistanud kõik Ellie’ sõbrad, külastanud raamatukogu, kus talle näidati turvakaamera salvestust – Ellie polnud sel päeval raamatukokku jõudnud –, kui päike oli hakanud loojuma ja maja vajunud jahedasse pimedusse, mida lõhestasid aeg-ajalt valged välgusähvatused, nagu oleks pea kohal möllanud vaikne elektritorm, andis ta viimaks järele südames närivale hirmule, mis temas terve päeva paisunud oli, ning helistas politseisse.

      Tol õhtul oli ta esimest korda Pauli vihanud: mees oli hommikumantlis, paljajalu, haises voodi ja tati järele, vedas ninaga, vedas ninaga, vedas ninaga ja nuuskas siis, ninasõõrmed vastikult lurisemas, avatud suuga hingamine oli tal nii raske, et kõlas naise ülitundlikele kõrvadele nagu mõne koletise surmaheitlus.

      „Pane riidesse,“ nähvas ta. „Palun.“

      Mees oli sõnatult soostunud nagu läbinahutatud laps, ja tulnud mõni minut hiljem trepist alla, seljas suvepuhkusele kohased lühikesed püksid ja erksavärviline T-särk. Kui vale. Vale-vale-vale.

      „Ja nuuska nina ära,“ kamandas Laurel. „Korralikult. Nii et nina tühi on.“

      Mees täitis taas vaikselt ta korralduse. Ta oli meest põlgusega jälginud, jälginud, kuidas too pabertaskuräti nutsakuks kägardas ja haledalt läbi köögi lonkis, et see prügikasti visata.

      Ja siis tuli politsei. Ja siis algas see.

      See, mis ei lõppenudki.

      Puhuti oli Laurel mõelnud, et kui Paul poleks sellel päeval haige olnud, kui ta oleks naise kõne peale töölt koju kiirustanud, viisakad riided kortsus, ise üleni tarmu ja pakilisust täis, kui ta oleks istunud naise kõrval valvel, naise käsi peos, kui ta poleks suu kaudu hinganud ega ninaga tatti vedanud ega kohutav välja näinud, kas siis oleks kõik läinud teisiti? Kas nad oleksid sellest koos läbi tulnud? Või oleks juhtunud midagi muud, mis oleks pannud ta meest vihkama?

      Politsei oli lahkunud kell pool üheksa õhtul. Hanna oli peagi pärast seda köögiuksele ilmunud.

      „Ema,“ oli ta vabandavalt öelnud, „mul on kõht tühi.“

      „Vabandust,“ kohmas Laurel ja heitis pilgu köögikellale. „Issake, jah, sa oled kindlasti nälga suremas.“ Ta ajas end raskelt jalule ja uuris koos tütrega juhmilt külmkapi sisu.

      „Seda võib?“ küsis Hanna ja tõmbas välja Tupperware’i karbi viimase lasanjetükiga.

      „Ei.“ Laurel krabas karbi tagasi – liiga jõuliselt. Hanna pilgutas tema poole taipamatult silmi.

      „Miks mitte?“

      „Lihtsalt ei tohi, ja kõik,“ ütles ema seekord leebemalt.

      Ta valmistas tütrele ube röstsaial, võttis istet ja jälgis, kuidas Hanna sööb. Hanna. Ta keskmine laps. See raskesti kasvatatav. See väsitav. See, kellega ei tahaks üksikule saarele sattuda. Ja üks kohutav mõte vilksas ta peast läbi, nii kiiresti, et ta ei pannud seda õieti tähelegi.

      Hoopis sina peaksid kadunud olema ja Ellie peaks praegu ube sööma.

      Ta pani peopesa õrnalt Hanna põsele ja lahkus siis köögist.

      Kolm

      Siis

      Esimene asi, mis Elliega poleks pidanud juhtuma, oli saada halb hinne matemaatikas. Kui ta oleks rohkem vaeva näinud, targem olnud, kui ta poleks kontrolltöö päeval olnud nii väsinud, pea laiali otsas, ega oleks keskendumise asemel haigutanud, ja kui ta oleks „B+“ asemel saanud „A“, poleks midagi sellist juhtunud. Kui aga veelgi kaugemale minna, aega enne nurjunud mata kontrolltööd, siis kui ta poleks armunud Theosse, vaid mõnda poissi, kes oleks matemaatikas niru, poissi, kes poleks hoolinud matemaatikast ega kontrolltööde hinnetest, poissi, kellel puudunuks ambitsioonid, või veelgi parem – kui ta poleks üldse ühessegi poissi armunud –, siis poleks ta tundnud, et peab olema vähemalt sama tubli või tublimgi, oleks oma „B+“-iga rahul olnud ega oleks tollel õhtul koju jõudes mangunud ema, et too palkaks matemaatika koduõpetaja.

      Nii et siis see juhtuski. Esimene jõnks ajajoonel. Täpselt siis, umbes kella poole viie paiku ühe jaanuarikuise kolmapäeva pärastlõunal.

      Ta oli pahasena koju jõudnud. Ta oli sageli pahasena koju jõudnud. Mitte et ta oleks seda kavandanud. See lihtsalt juhtus. Kohe, kui ta ema silmas või ta häält kuulis, tundis ta lihtsalt seletamatut ärritust, ja kõik asjad, mida ta polnud terve päeva jooksul saanud koolis teha või öelda – sest koolis peeti teda Kenaks Tüdrukuks, ja kui sa selle tiitli juba välja oled teeninud, siis ei maksa seda ohtu seada –, pahisesid temast ühtäkki välja.

      „Mu mata õps on nõme,“ teatas ta, kukutades koolikoti koridoripingile. „Lihtsalt nii nõme. Ma vihkan teda.“ Ta ei vihanud oma mata õpsi. Ta oli lihtsalt enda peale pahane, et oli töö halvasti sooritanud. Aga seda ei suutnud ta välja öelda.

      Ema vastas köögivalamu juurest: „Mis juhtus, kullake?“

      „Ma just ütlesin ju!“ Ei öelnud, aga vahet polnud. „Mu mata õps on nii vilets. Kukun kindlasti riigieksamil läbi. Mul on koduõpetajat vaja. Nagu täiega.“ Ta lipsas kööki ja potsatas dramaatiliselt toolile kössi.

      „Me ei saa endale koduõpetajat lubada,“ vastas ema. „Aga hakka õige pärast kooli matemaatikaringis käima.“

      Siis käis järgmine jõnks. Kui ta poleks olnud selline ärahellitatud jõmpsikas, kui ta poleks eeldanud, et ema viibutab võlukepikest ja lahendab tema eest kõik probleemid ära, kui tal olnuks halli aimugi, mis seisus ta vanemate rahaasjad on, kui ta oleks hoolinud

Скачать книгу