LITMIR.BIZ

      Lisa Jewell

      Ja siis oli ta läinud

      Inglise keelest Nele Mikk

      Originaal:

      Lisa Jewell

      Then She Was Gone

      Atria Books

      Toimetanud Marju Lina

      Kaane kujundanud Maria Sundberg

      Kaanefoto: Adobe Stock / Elena Rostunova / Evannovostro

      Copyright © Lisa Jewell 2017

      Autoriõigus tõlkele: Nele Mikk ja OÜ Eesti Raamat, 2020

      Kõik õigused kaitstud.

      ISBN 978-9949-091-28-7

      ISBN 978-9949-091-29-4 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti Raamat

      E-raamat OÜ Flagella

      Märkus tegelase Sara-Jade Virtue nime kohta

      Nime Sara-Jade Virtue andis mulle tegelik Sara-Jade Virtue, kes võitis eelmisel aastal oksjoni nimega „Get In Character“, millega kogutakse raha Suurbritannia heategevusorganisatsioonile CLIC Sargent. Juhtumisi on Sara-Jade üks ägedamaid, kaastundlikumaid ja mõjukamaid inimesi, kes praegu Briti kirjastusilmas tegutseb, ja ma olen väga uhke, et tohtisin tema nime kasutada.

      CLIC Sargenti missioon on muuta seda, mis kaasneb vähi­diagnoosi saamisega noores eas. Ühing leiab, et vähki põdevatel lastel ja noortel on õigus võimalikult heale ravile, hoolele ja toele kogu raviperioodi vältel ja pärast seda. Ja et nad väärivad võimalust elada vähiravi järel täisväärtuslikku elu.

       http://www.clicsargent.org.uk/

      Proloog

      Need kuud, tema kadumisele eelnenud kuud olid maailma parimad kuud. Tõesti. Lihtsalt erakordsed. Iga hetk tundus kui kingitus, mis teatas: siin ma olen, järjekordne täiuslik hetk – kas suudad uskuda, kui tore ma olen? Iga hommik oli üks ripsmetuši ja elevuse virvarr, kiirenev pulss, kui ta lähenes kooliväravatele, õilmitsev rõõm, kui ta poissi silmas. Kool polnud enam puur: see oli täis tema armuloo saginat, see oli eredalt valgustatud võttepaik.

      Ellie Mack ei suutnud uskuda, et Theo Goodman võiks tahta temaga kohtama minna. Theo Goodman oli üheteistkümnendas klassis nägususelt teine poiss. Lisaks oli ta olnud kaheksanda, üheksanda ja kümnenda klassi kõige nägusam poiss. Aga mitte seitsmenda. Seitsmendas klassis polnud ükski poiss vaatamist väärt. Siis olid nad kõik pisikesed punnis silmadega tited, kes kandsid tohutu suuri jalanõusid ja lohvakaid spordijakke.

      Theo Goodmanil polnud veel oma tüdrukut olnud ja kõik kahtlustasid, et ta on homo. Oli ta ju poisi kohta kuidagi liiga kenake ja kõhn. Ja põhimõtteliselt lihtsalt väga tore. Ellie oli juba aastaid temaga käimisest unistanud, olgu ta kasvõi homo. Ta oleks rõõmustanud kasvõi Theoga sõbrustamise üle. Poisi noor ilus ema saatis ta iga päev kooli. Naisel oli spordikott käes ja juuksed hobusesabas, ning tavaliselt tilpnes neil kannul ka väike valge koer, keda Theo tavatses sülle võtta ja põsele musitada, enne kui ta tolle õrnalt tagasi kõnniteele asetas, emale musi tegi ja väravast sisse lonkis. Tal polnud vahet, kes seda nägema juhtus. Tal polnud piinlik ei oma puudritupsust koerakese ega ema pärast. Ta oli enesekindel. Siis, ühel heal päeval kohe pärast eelmise aasta suvevaheaega, oli ta Elliet kõnetanud. Lambist. See oli lõunapausi ajal midagi seoses ühe või teise kodutööga, ning Ellie, kes ei teadnud mitte millestki eriti midagi, taipas otsekohe, et Theo pole mingi homo ja räägib temaga sellepärast, et ta poisile meeldib. See oli ilmselge. Ja siis, nagu nipsust, olidki nad paar valmis.

      Ta oli eeldanud, et see käib kuidagi keerulisemalt.

      Aga üks vale liigutus, üks tilluke jõnks ajajoonel – ja kõik oli läbi. Mitte ainult nende armulugu, vaid üldse kõik. Noorus. Elu. Ellie Mack. Kõik läinud. Igaveseks läinud. Kui ta saaks aega tagasi kerida, selle keerud sirgu ajada ja kerida teistpidi uuesti kokku, nagu lõngakera, näeks ta lõngas sõlmi – ohumärke. Tagasi vaadates oli kõik etteaimatav. Aga siis, kui ta veel mitte millestki mitte midagi ei teadnud, ei näinud ta midagi ette. Ta astus ise pärani silmi oma õnnetusele vastu.

      Üks

      Laurel sisenes oma võtmega tütre korterisse. See oli isegi sel suhteliselt eredal päeval pime ja sünge. Tänavapoolset akent varjas vastik sinivihmapuhmas, samas kui tagumist akent varjutas täielikult majatagune metsanurk.

      Tuju ajel ostetud – vaat mis see oli. Hanna oli just esimest korda preemiat saanud ja tahtnud selle millessegi käegakatsutavasse investeerida, enne kui see õhku haihtub. Need, kellelt ta korteri oli ostnud, olid selle sisustanud ilusate asjadega, aga Hannal polnud aega mööblipoodides kolada, ja nüüd nägi see välja, nagu oleks ta abielu lahutanud ja varatuna väiksemasse kohta kolinud. Tõsiasi, et teda ei häirinud sugugi, et ema käib tema äraolekul korterit koristamas, oli veel üks tõend sellest, et korter polnud tema jaoks enamat kui mõni peen hotellituba.

      Laurel tuiskas läbi Hanna räpase koridori harjumusest otse kööki, kus ta kraanikausi alt koristustarbed välja koukis. Tundus, et eelmisel ööl polnud Hanna kodus viibinud. Kraanikausis ei vedelenud hommikuhelbekaussi, tööpinnal polnud piimapritsmeid, aknalauale polnud suurendava meigipeegli kõrvale jäetud vedelema pooleldi avatud ripsmetušši. Laurelil jooksis jäine värin mööda selgroogu alla. Hanna tuli alati koju. Kuhu tal veel minna? Laurel läks oma käekoti juurde, tõmbas telefoni välja ja valis värisevi sõrmi Hanna numbri, võpatades, kui kõne suunati kõneposti, nagu ikka, kui Hanna tööl oli. Telefon pudenes ta käte vahelt põranda poole, kus maandus õnneks kingale ega läinudki katki.

      „Kurat,“ prahvatas ta poolihääli, korjas telefoni üles ja jäi seda nõutult jõllitama. „Kurat.“

      Tal polnud kellelegi helistada, polnud kelleltki küsida: kas sa Hannat oled näinud? Kas sa tead, kus ta on? Tema elus asjad nii ei käi. Tal pole kusagil mingeid sidemeid. Kõik hoiavad omaette nagu laiali pillutatud saarekesed.

      On võimalik, mõtles ta, et Hanna oli tutvunud mõne mehega, kuigi vaevalt. Hannal polnud ühtegi kavaleri olnud. Mitte ühtegi, mitte kunagi. Keegi oli kord lagedale tulnud teooriaga, et Hanna ei taha kellegagi käima hakata süütundest, kuna ta väike õde ei saa kunagi kellegagi käima hakata. Sama teooria paistis kehtivat ka ta trööstitu korteri ja olematu seltsielu kohta.

      Laurel teadis, et ta ühtaegu reageerib üle ega reageeri ka. Kui oled lapsevanem, kelle laps on ühel heal hommikul kotitäie raamatutega kodust välja astunud, et minna veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel asuvasse raamatukokku, ega ole enam kunagi koju tagasi tulnud, siis pole sellist asja nagu ülereageerimine olemas. Fakt, et ta seisab oma täiskasvanud tütre köögis ja kujutab ette, kuidas too vedeleb surnult kusagil kraavis, kuna ta ei jätnud hommikuhelveste kaussi kraanikaussi, on täiesti mõistuspärane ja loogiline, kui arvesse võtta seda, mida ta on läbi elanud.

      Ta tippis Hanna töökoha nime otsingumootorisse ja vajutas telefoninumbri lingile. Sekretär suunas ta Hanna osakonna numbrile ja Laurel hoidis hinge kinni.

      „Hanna Mack kuuleb.“

      Seal see oli – tütre hääl, ilmetu ja napisõnaline.

      Laurel ei öelnud midagi, puudutas vaid ekraanil OFF-nuppu ja pani mobiili tagasi käekotti. Ta tõmbas Hanna nõudepesumasina luugi lahti ja hakkas seda tühjendama.

      Kaks

      Milline oli Laureli elu olnud kümme aastat tagasi, kui tal oli kahe lapse asemel kolm? Kas ta ärkas igal hommikul elu­rõõmust rõkates? Ei ärganud. Laurel oli alati olnud inimene, kelle klaas on pooltühi. Ta leidis palju nurisemisväärset isegi kõige meeldivamas stsenaariumis ja suutis hea uudise üle rõõmustada vaid silmapilgu, enne kui mõni järjekordne mure ta tähelepanu hõivas. Nii ärkaski ta igal hommikul

Скачать книгу