LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keerlevat maailma paigal hoida, ja tõmbas keha pingule. Ta saab sellega hakkama.

      Ruumi teisest otsast kostis nõrk nuukse. “P-palun.”

      Memm.

      Cheyenne hakkas rabelema. Ta ei kavatsenud minna vaikselt. Vanaema vajas teda. Perekond vajas teda.

      Raskus tema peal liikus.

      Niiske riidetükk kattis ta nina ja magus lõhn nüristas meeli.

      “Võta ülejäänud kraam. Me oleme graafikust maas.”

      “Mis vana naisega saab?”

      “Tee ots peale.”

      “Palun, ärge tehke seda,” Cheyenne anus läbi riidetüki, keha meeltest veidralt lahus. Ta tundis end uuesti teadvusetusse vajumas, jättes memme nende meelevalda.

      See ei saa nii minna. Ta polnud lõpetanud. Tal oli veel liiga palju teha. Liiga palju saladusi jäi maha.

      “Ütle hüvasti.” Käsk oli pehme, emotsioonitu, lõplik.

      Cheyenne’i silmanurgast pääses valla pisar ja libises mööda tema põske alla. “Laske memmel minna. Ma anun…”

      Ta ei saanud ka ise aru mõminast, mis tema huulilt vallandus. Keegi veeretas ta kõhuli. Naise meeled püüdsid sundida tema keha tegutsema, kuid ta ei suutnud võidelda, ei suutnud liigutada. Ei suutnud aidata vanaema. Ega ka iseennast.

      Tema käed tõmmati jõnksuga selja taha ja randmed seoti tugeva plastpaelaga kinni.

      Ta ei saanud midagi teha.

      Vähemalt üks inimene teadis, et ta on hädas.

      Jumal, palun tee nii, et Thayne jõuaks ruttu siia. Päästa memm.

      Selle viimase palvega langes Cheyenne painajalikku pimedusse.

      Augustikuine loojuv päike kõrvetas läbi tuuleklaasi Thayne’i otsmikku. Ta haaras roolirattast ja ümber nurga keerates jäid autost maha rehvijäljed. Sireen huilgas hoiatavalt, kui ta valgusfoori punase tule ja stoppmärgi alt läbi sõitis. Thayne poleks saanud veel vähem hoolida peatänava poodide ees lobisenud inimestest, kes ammuli sui vahtima jäid. Ta kuulis oma peas ainult Cheyenne’i karjatust.

      Aeglaselt sõitev Buick keeras tema ette tänavale. Thayne manööverdas oma maasturi sellest äkiliselt mööda, vajutamata hetkekski piduripedaali.

      Ed vajus tagaistmel viltu. “Kas sa püüad meid tappa?” karjus ta laliseval häälel.

      Thayne ei vaevunud vastama.

      Peaaegu kohal, Cheyenne. Ma luban.

      Ta tõmbas tagasi kahesuunalise tee paremale poolele. Singing Riveri ühest otsast teise võis ju olla vähem kui kaks miili, aga Thayne’ile tundus, nagu ta oleks sõitnud juba läbi kogu Wyomingi osariigi.

      Ta möödus tühjast šerifijaoskonnast. Ei mingeid puhkusi enam mitte kellelegi. Mitte kunagi. Õe kliiniku ees surus mees piduripedaali põhja ja sööstis maasturist välja, Glock käes.

      Tema taustajõud olid teel – kaugelt kostis sireen, muutudes iga sekundiga valjemaks. Ta ei saanud ootama jääda. Ta jooksis kahest astmest üles ja lõi Cheyenne’i kliiniku ukse lahti.

      Kliinik nägi välja, nagu oleks sealt pühvlikari läbi trampinud. Mehe pilk tabas vereniret vastuvõtulaua serval ja sööstis siis ooteruumi seina ääres kokku vajunud kössis naisekujule, kelle silmad olid kinni ja otsmikul laiutas verine haav.

      “Memm!” Thayne tormas edasi ja vajus vanaema kõrvale põlvili. Ta surus sõrmed naise kaelale, otsides pulssi, mingitki elumärki.

      Alguses ei tundnud ta midagi. Mehe sisemus tõmbus külmaks. Ta liigutas sõrmi mööda vana naise paberõhukest nahka ja hoidis hinge kinni. Üks sekund, teine. Viimaks tundis ta vanaema kõri juures väikest tuksatust.

      Kliiniku uks avanes kolksuga. Thayne keeras põlvedel ringi ja tõstis relva.

      Norma Baker peatus poolelt sammult, tema tavaliselt elegantselt seatud hõbedased juuksed olid täiesti segamini. Naine tõstis käed.

      “Mine välja, Norma,” sisistas Thayne. “Kohe.”

      Üsna üllatav, aga pensionile jäänud šerifijaoskonna dispetšer ei hakanud temaga vaidlema nagu tavaliselt. Ta pöördus ja kiirustas sama teed välja, kust oli sisenenud. Thayne võttis vanaema kätele ja järgnes Normale ning asetas memme kõnniteele.

      Norma kõrgus nende kohal. Naise tärgeldatud ja pressitud püksid meenutasid aega, kui ta töötas Thayne’i vanaisa ja seejärel isa juures.

      “Kutsu kiirabi. Ma pean Cheyenne’i üles leidma.” Thayne viskas naisele oma telefoni.

      “Ole ettevaatlik,” ütles Norma, silitades mehe vanaema nägu. “Isegi haigena muretseb ta teie pärast, lapsed.”

      Thayne jooksis kliinikusse, aktiveerides oma raadiosaatja. “Pendergrass, kus sa oled?”

      Raadiosaatja ragises. “Jõudsin just Mainile,” vastas šerifiabi.

      “Kallaletung ja sissemurdmine kliinikus. Hoia silmad lahti. Kui näed kedagi linnast välja suundumas, pea ta kinni.”

      Relv laskevalmis, astus Thayne üle ukseläve ja püsis vaikselt, kuigi tema esimene instinkt oli õde hüüda. Ta oli Kandahari tänavatel hea kooli saanud. Suure lärmiga sisenemine võis kergelt lõppeda surmaga.

      Ta astus üle põrandal oleva loigu. Liiga palju verd.

      “Cheyenne,” sosistas mees, külm hirmunool südames.

      Ta jõudis naise kabinetti ja vaatas avatud ukse taha.

      Tühi.

      Ja midagi polnud korrast ära.

      Sulgenud ja lukustanud ukse, et keegi ei saaks müra tekitamata siseneda ega väljuda, lükkas mees ravimivarude ruumi ukse õlaga lahti. Kaos. Nad olid ravimikapi segi paisanud ja mitu riiulit tühjaks teinud.

      Ja Cheyenne’ist polnud jälgegi.

      Thayne liikus ruumis ringi, süda rinnus kiiresti ja meeleheitlikult tagumas. Ta oli ka varem hirmuga silmitsi seisnud. Kandaharis oli ta otsinud läbi ümbruskonna maju, teades, et iga kord, kui ta ukse avas, oleks mõni mässaja võinud ta tappa. Kuid kunagi varem polnud ta kogenud sellist rinnus pitsitavat ja lämmatavat hirmu.

      Tema mõte liikus kõige hullema stsenaariumi juurde. Cheyenne oleks võidelnud. Kõvasti.

      Ta ruttas üle koridori protseduuride ruumi. Tühi. Mees pöördus ja otsis kõhklusteta läbi ka kliiniku kaks ülejäänud ruumi. Ei jälgegi Cheyenne’ist. Thayne’i põlved läksid nõrgaks ja ta toetus hetkeks vastu seina. Ta langetas pea. Ta oli olnud valmis lahingusse minema, päästma valla raevu nende vastu, kes olid tema õde kohutanud. Ta oli olnud valmis leidma õe ja kaitsma teda.

      Kuid ta polnud valmis selleks, et ei leia õde – ega ka aina kasvavaks halvava hirmu tundeks oma soontes.

      Hambad nii kõvasti kokku surutud, et lõug tuksles, sammus Thayne tagasi välja. Kiirabi polnud veel. Ta põlvitas Norma ja vanaema kõrvale, võttes õrnalt vanaema lõdva käe. “Kuidas tal läheb?”

      “Ta pole silmi lahti teinud.” Norma pilgutas mõned korrad silmi. “Kas sa leidsid Cheyenne’i?”

      Thayne raputas pead.

      “Oh, taevas. Ma nägin verd. Sa ei arva ju…”

      “Ma ei tea.” Thayne uuris Normat. “Mis pani sind pärast tööaega kliinikusse tormama? Kas sa pidid memme ja Cheyenne’iga koos õhtust sööma?”

      Norma raputas pead, kuid vältis mehe pilku. “Ma kuulasin politseiraadiot. Kuulsin su kõnet ja kiirustasin kohale.”

      “Mida sa mõtlesid, võttes sellise riski? Kui sa oleksid neile peale sattunud, oleksid võinud lõpetada…” Mees peatus poolelt

Скачать книгу