LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Tal ei kulunud palju aega mõistmaks, et niikaua kui tema erialased oskused võtab kokku üks Exceli makro, jooksevad need ambitsioonid liiva. Nii otsustaski ta, et peab oma väärtust maailma silmis suurendama. Pärast mõningast uurimistööd jõudis Benn otsusele. Ta teatas oma pere­konnale, et lõpetab töö inimtöölehena ja hakkab programmeerijaks. Nagu niisuguste suurejooneliste plaanidega sageli, oli ka siin üks konks: Jason Bennil ei olnud õrna aimugi, kuidas koodikirjutamine käib.

      Arvutiteadlasena võin kinnitada üsna ilmselget tõsiasja: programmeerimine on keeruline. Paljud uued arendajad veedavad enne tööle asumist neli aastat ülikoolis põhitõdesid omandades ja isegi siis on konkurents parimatele kohtadele täiesti pöörane. Jason Bennil ei olnud nelja aastat aega. Pärast Exceli ilmutust lahkus ta finantsteenuseid osutava firma palgalt ja kolis koju oma järgmist sammu ette valmistama. Benni vanematel oli hea meel, et pojal oli plaan, kuid neid ei rõõmustanud mõte, et tema naasmine koju võis kujuneda pikema­ajaliseks. Bennil tuli saada selgeks keeruline oskus ja sealjuures kiiresti.

      Nii sattuski Benn silmitsi probleemiga, mis takistab paljude teadmus­töötajate äkilisemat edasiliikumist karjääriredelil. Millegi keerulise, nagu programmeerimise õppimine eeldab intensiivset ja katkestusteta keskendumist kognitiivselt nõudlikele ideedele; sedalaadi keskendumist, mis ajas Carl Jungi Zürichi järve äärsetesse metsadesse. Teisisõnu, see ülesanne tähendab süvenenud töötamist. Ent nagu ma juba eespool väitsin, on suur osa teadmustöötajatest kaotanud süvenenud töötamise võime. Benn ei olnud selles mingi erand.

      „Käisin pidevalt internetis e-kirju vaatamas; ma ei suutnud seda tegemata jätta, tegemist oli sundkäitumisega,“ rääkis Benn ajast enne finantsmaailmast lahkumist. Oma süvenemisraskuste täpsemaks kirjeldamiseks jutustas Benn ühest projektist, mille ta kord oma otseselt ülemuselt sai. „Pidin koostama äriplaani,“ selgitas Benn. Ta ei osanud äriplaani kirjutada, seega otsustas ta välja otsida ja läbi lugeda viis olemasolevat äriplaani ning kõrvutada neid, et saada aru, mida tal teha tuleb. Mõte oli hea, kuid Bennil oli mure: „Ma ei suutnud keskenduda.“ Selle ajavahemiku vältel oli päevi, mil Benn veetis peaaegu iga minuti („98% ajast“) internetis surfates, nagu ta nüüd tunnistab. Äriplaani projekt, mis oli hea võimalus juba varakult silma paista, jäi lõpetamata.

      Töölt lahkumise ajaks oli Benn väga hästi teadlik oma süvenemisraskustest, seega teadis ta, et programmeerima õppimisele pühendudes pidi ta ühtlasi õpetama oma meelele süvitsi minemist. Tema meetod oli äärmuslik, kuid tõhus. „Lukustasin end tuppa, kus ei olnud ühtegi arvutit, ainult õpikud, märkmekaardid ja markerpliiats.“ Ta märgistas markeriga kohti programmeerimisõpikutes, kirjutas ideed märkmekaartidele ja kordas kõike häälega. Aeg ilma elektrooniliste segajateta oli esialgu raske, kuid Benn oli endaga karm: ta pidi materjali omandama ja hoolitses selle eest, et toas ei oleks midagi häirivat. Pikkamööda muutus tema keskendumisvõime aga paremaks ning lõpuks suutis ta vahepeal pause tehes toas veeta viis või enam tundi, keskendudes ilma kõrvaliste häirijateta programmeerimise keerulise oskuse omandamisele. „Kui lõpetasin, olin teema kohta läbi töötanud umbes 18 õpikut,“ meenutab Benn.

      Pärast kahekuulist lukustatud ukse taga õppimist osales Benn kurikuulsas Dev Bootcampis, ülinõudlikul 100 tundi nädalas vältaval veebirakenduste programmeerimise kursusel. (Kursuse kohta teavet kogudes leidis Benn ühe Princetoni ülikooli doktorikraadiga üli­õpilase arvamuse, kes kirjeldas Devi kui kõige raskemat asja, mida ta elus on teinud.) Tänu ettevalmistusele ja värskelt lihvitud süvenenud töötamise oskusele sai Benn suurepäraselt hakkama. „Mõni inimene tuleb kohale valmistumata,“ ütles ta. „Nad ei suuda keskenduda. Nad ei suuda kiiresti õppida.“ Koos Benniga koolitust alustanud õpilastest lõpetasid kursuse nominaalajaga ainult pooled. Benn aga mitte ainult ei lõpetanud kursust, vaid oli ka selle parim õppur.

      Süvenenud töötamine tasus end ära. Benn leidis kiiresti tööd arendajana ühes San Francisco tehnoloogia iduettevõttes, mis oli saanud riskikapitalistidelt 25 miljonit dollarit ja võis nüüd töötajaid hoolega valida. Kõigest pool aastat varem, oma finantskonsultandikarjääri lõpus teenis Benn 40 000 dollarit aastas. Uuel töökohal arendajana maksti talle aastas 100 000 dollarit – summa, mis olenevalt tema oskuste arengust võib Silicon Valley turul kasvada põhimõtteliselt lõpmatuseni.

      Kui ma Benniga viimati rääkisin, läks tal uuel töökohal väga hästi. Äsja süvenenud töötamise avastanud inimese pühendumusega oli ta endale üürinud korteri kohe kontorihoone vastas, nii et ta saab juba varahommikul enne teisi kohal olla ja segamatult töötada. „Headel päevadel saan enne esimest koosolekut neli tundi süvenenult töötada,“ ütles ta. „Seejärel ehk veel 3–4 tundi pärastlõunal. Ja süvenemise all pean ma silmas tööd ilma e-kirjadeta, ilma Hacker Newsita [tehnoloogiafirmade töötajate hulgas populaarne veebileht], ainult programmeerimine.“ Inimese puhul, kes tunnistas, et veetis eelmisel töökohal aeg-ajalt kuni 98% päevast internetis surfates, on Jason Benni muutumine ülimalt imetlusväärne.

      * * *

      Jason Benni loos on oluline õppetund. Süvenenud töötamine ei ole sugugi lihtsalt kirjanike ja varase kahekümnenda sajandi filosoofide nostalgiline poseerimine. Tegemist on oskusega, millel on tänapäeval suur väärtus.

      Sellel on kaks põhjust. Esimene neist on seotud õppimisega. Me elame infomajanduses, mis oleneb keerulistest ja kiiresti muutuvatest süsteemidest. Näiteks mõnda Benni omandatud programmeerimiskeelt kümme aastat tagasi veel ei olnudki ja mõni neist on kümne aasta pärast tõenäoliselt juba vananenud. Samamoodi ei osanud 1990. aastail turundusega tegelnud inimesed ilmselt arvatagi, et tänapäeval vajavad nad digitaalse analüütika oskusi. Seega on meie majanduses oma väärtuse säilitamiseks vaja vallata oskust õppida kiiresti selgeks keerulisi asju. Selleks ülesandeks on aga tarvis süvenenud töötamist. Kui süvenenud töötamise võimet ei arendata, on üsna suur tõenäosus jääda tehnoloogia arenedes ajast maha.

      Teiseks tugineb süvenenud töötamise väärtus tõsiasjale, et digitaalvõrgustike revolutsioon on kahe teraga mõõk. Juhul kui teil õnnestub luua midagi kasulikku, siis on selle tarbijaskond, kelleni see jõuda võib (näiteks tööandjad või kliendid), põhimõtteliselt piiramatu, mis suurendab tulusid kõvasti. Ent kui loodu on keskpärane, siis on häda majas, sest tarbijal on ülimalt lihtne leida internetist paremaid alternatiive. Ükskõik kas olete programmeerija, kirjanik, turundaja, konsultant või ettevõtja, teie olukord sarnaneb Jungi omaga, kes soovis Freudist ideede võitluses üle olla, või Jason Benni omaga, kes tahtis kuumas idufirmas endast parima anda: edu saavutamiseks on vaja luua parimat, milleks te võimeline olete, selleks aga on vaja minna sügavuti.

      Üha kasvav vajadus süvenenud töötamise järele on uus. Tööstusmajanduses oli küll väike rühm oskustöölisi ja professionaale, kellele süvenenud töötamine oli väga tähtis, ent suurem osa töötajaid võis saada kenasti hakkama ka ilma, et oleks iial arendanud endas välja oskust segamatult keskenduda. Neile maksti mehaanilise töö eest ja kümnete aastate jooksul, mis nad seda tööd tegid, see just suurt ei muutunud. Infomajanduses on aga üha rohkem töötajaid teadmustöötajad ning süvenenud töötamisest on saamas peamine väärtus; hoolimata sellest, et paljud ei ole seda tõsiasja veel tunnistanud.

      Seega võib öelda, et süvenenud töötamine ei ole sugugi vanamoodne oskus, mis kaotab tähtsust. Vastupidi, tegemist on üliolulise võimega kõigi nende jaoks, kes soovivad teha karjääri globaalse konkurentsiga infomajanduses – majanduses, mis mälub läbi ja sülitab välja kõik need, kes ennast tõestada ei suuda. Tõeliselt suured hüved ei saa osaks mitte osavatele Facebooki kasutajatele (pinnapealne ülesanne, lihtsalt korratav), vaid neile, kes tulevad toime selle teenuse aluseks olevate uuenduslike hajussüsteemide loomisega (süvenenud töötamine, keeruline korrata). Süvenenud töötamine on nii tähtis, et seda võiks pidada – kui kasutada ärikirjanik Eric Barkeri sõnu – 21. sajandi supervõimeks.

      * * *

      Meil on nüüd kaks peamist mõtteliini: esiteks see, et süvenenud töötamise oskust jääb üha vähemaks, ja teiseks, et selle väärtus üha kasvab, ning nüüd jõuamegi neid ühendades mõtteni, mis annab kõigele selles raamatus

Скачать книгу