Jaht varjudele. Sari

Скачать книгу

lend piloodiga, kes talle meeldis, aga esimese ohvitserina kibeles ta alati kapteniistmele.

      Ta heitis pilgu enda kõrvalistmel lebava vormijaki varrukat kaunistavale kolmele triibule ja mõtles Claire’i peale. Kui ta oli ametikõrgendust saanud, tähistasid nad kahekesi Stoney’si restoranis ja järgmisel päeval koos Lexiga McDonald’sis. Väike tüdruk, kes oli sale nagu emagi, võis kõvasti süüa, aga välja ei paistnud see kunagi. Jace lootis südamest, et see on ainus, mille tütar emalt oli pärinud.

      Ta püüdis oma eelmist elu – ja eelmist naist – mõtteist tõrjuda. Naine oli ta reetnud, ehkki polnud truudust murdnud. Naine, kelle tööks oli petiste paljastamine, oli talle valetanud, tema eest asju varjanud ja Jace ei suutnud sellega leppida. Täiesti vastuvõetamatu. Ta oleks üritanud Lexit endale saada, kui tütar poleks oma ema ja tädi Darcyga nii lähedane olnud, kui Jace’i ennast poleks vaevanud rännukihk eksootiliste paikade järele ja Claire poleks väitnud, et Singapur või isegi LA polnud lapse kasvatamiseks sobivad paigad. Pagan, Singapur oli lihtsalt Naplesi välismaine versioon: palavus ja niiskus, turism, liiklus, rannad, suurepärased restoranid, krokodillid alligaatorite asemel – oligi kõik, kui mošeed ja budistlikud templid välja arvata.

      „Väga kena päev,“ kiitis taksojuht. „Mussoonid pole veel „Aedade linna“ jõudnud.“

      „Mulle meeldib selle linna hellitusnimi „Kaunis linn,““ ütles Jace, osaliselt vastusena järgmisele sõnamängule, mis ei saanud tulemata jääda. „Kuussada dollarit kena trahvi prügi mahaloopimise eest, tuhat kakssada dollarit kiiruseületamise eest.“

      „Mina kiirust ei ületa. Ei, söör.“

      Nii palju siis sellest vestlusest. Inglise keel võis siin ju põhikeel olla, aga siin valitses tõeline rahvaste segapuder, samasuguse segaduse moodustasid ka pilvelõhkujad ja sampanid, millest nad mööda sõitsid.

      Oma lemmikhotellis, tuttavas majutuskohas Orchard Roadil maksis Jace sõidu eest, võttis oma väikese koti ja läks läbi imelise aia, kus olid lilled ja purskkaev. Veejoa all seisis niinimetatud merelõvi, siinse turismitööstuse mütoloogiline sümbol. Olevuse ülakeha oli lõvi ja alumine ots kala oma. Paar aastat tagasi, kui ta oli Lexile merelõvi mängulooma viinud, oli tüdruk pannud talle nimeks Lõvikuningas Väike Merineitsi, oma kahe tollase lemmikmultifilmi järgi.

      Leti taga seisev Ginger märkas teda, naeratas ja pilgutas silma ning ulatas talle võtmekaardi ja sõnumi. Sellel seisis Helista Darcyle.

      Jace’il hakkas kõhus keerama, eriti kui talle meenus, et ta polnudki peale lendu telefoni lennurežiimilt ümber lülitanud. Mis siis, kui midagi oli halvasti – väga halvasti?

      Ta kiirustas oma tavalisse tuppa ja ühendas end hotelli juhtmevaba internetiühendusega. Ta vaatas oma kontaktide nimekirja, Claire’i number oli esimene. Korra nädalas rääkis ta Lexi ja Claire’iga skaibis, et Lexiga sidet hoida. Ta vajutas reale, kus seisis endise naise õe number. Darcy vastas kohe.

      „Darcy, siin Jace, ma olen Singapuris. Mis lahti? Kas kõik on korras?“

      „Arvasin, et sa peaksid teadma, Claire’iga juhtus õnnetus, nii et nad ei skaibi sinuga täna õhtul.“

      Mehe hääl muutus valjemaks ja pulss tagus kiiremini. „Kas Lexi oli õnnetuse ajal autos?“

      „Ei, see polnud liiklusõnnetus. Keegi tulistas teda käsivarde, kui ta väljus kohtumajast pärast kohtuasja, mille tema – nemad – võitsid. Lexi on ikka minu juures, nii et ära muretse. Lihtsalt see asi sai siin meedias palju tähelepanu ja ma arvasin, et võid uudistes kuidagi selle otsa sattuda.“

      Claire on haavatud. See tabas Jace’i nii raskelt, et lausa hirmutas teda.

      „Käsivarde. On temaga kõik korras? Kui hull asi on?“

      „Ma ei tegelikult ei tea veel, aga see pole eluohtlik. Ta peab ainult päeva või paar Naplesi haiglas olema. Nad tahavad olla kindlad, et palavikku ei teki. Ja nad pole leidnud tulistajat, kes tappis tema ülemuse – tead küll, kindlustusfirmast – ja nad pole kindlad, kes teine ohver pidi olema.“

      Jace vandus vaikselt. Oli täpselt Darcy moodi kõige hullemat varjata. Claire’i ülemus sai surma? Miks Claire tahtis sellisel erialal töötada? Miks ta internetikonsultatsioonidega ei piirdunud? Ta lausa otsis jamasid, seltsis kahtlaste tüüpidega nagu petturid ja valetajad. Pagan, küll koer koera tunneb, mõni ime siis, et see naisel nii hästi välja tuli.

      „Jace, oled sa seal?“

      „Jah. Nad ei ole siis tulistajat kätte saanud?“

      „Ta pääses põgenema. Teooria kohaselt kuulus ta sellesse itaallaste Sorento perekonda, kes ei saagi mitmemiljonilist elukindlustust. Nad on väga kahtlased.“

      „Kas Claire palus mulle helistada?“

      „Jah. Jah, palus küll. Ja ma esitasin Lexile asjadest oma versiooni. Steve viis tema ja meie omad jäätist sööma, nii et teda pole praegu siin.“

      „Mul on seekord kaks päeva aega, enne kui ma tagasi LAsse lendan. Aga ma uurin ja üritan seda ära muuta. Võib-olla saan varem tagasi lennata.“

      „Ma hoolitsen Lexi eest hästi. See ei ole hädajuhtum. Claire on selle juhtumiga lõpetanud. Midagi ohtlikku pole ees ootamas ja ta juhtus lihtsalt valel ajal vales kohas olema.“

      „Jah,“ ütles Jace ja nägi vaeva, et häält rahulikuna hoida. „Ütle väikesele merineitsile, et ma armastan teda, eks ole?“

      „Muidugi. Ta igatseb sinu järele, Jace, tahab sind tagasi.“

      „Aitäh, et mulle rääkisid,“ ütles ta ja lõpetas kõne. Ehkki Jace võitles selle vastu, nii haavunud ja vihane kui ta ikka veel oli, soovis ta, et need sõnad oleksid käinud Claire’i kohta.

      2

      CLAIRE’I haavatud käsi ei teinud peaaegu üldse valu, vähemalt mitte enne, kui ta üritas kätt või õlga liigutada. Samas oli ta valuvaigistite mõju all. Hoolimata õnnetusest – sellest rünnakust – oli tal vedanud, et asi ei olnud hullem.

      Nad olid ta haiglavoodisse istuma sättinud. Käsi ei olnud kipsis, sest kuul ei olnud luud tabanud. Ainult üks kolmest suurest käsivarrelihasest oli vigastatud. Traumapunktis oli talle vereülekanne tehtud, kui ta veel rahustite mõju all oli, kuul oli välja võetud, haav puhastatud, mingi sinise liimitaolise asjaga kokku liimitud ja kinni seotud, lisaks sellele oli käsi roosa sidemega kaela seotud. Arst oli öelnud, et nahk muutub kleepuvaks ja hakkab sügelema, aga peaks kenasti paranema.

      „Ma näen, et te olete hommikusöögi ära söönud. Tunnete end mõistuse piires hästi?“ küsis Mandy-nimeline õde, kui ta hommikusöögilaua kõrvale lükkas ja Claire’i jälle elektroonilise kraadiklaasiga kraadis. Miks hakkasid arstid, õed ja hambaarstid alati lobisema või küsimusi esitama, kui sul midagi suus oli?

      „Mhm-mm,“ ütles Claire.

      „Tore. Tegime teile paremasse kätte teetanusesüsti, see võib veidi hell olla. Mõnikord võivad traumapunktis mälestused hirmu ja valu pärast kummalised tunduda ja ma tean, et teil jäi kolm doosi rohtu võtmata, enne kui me taipasime, et te olete narkoleptik. Te peaksite tõesti sellekohast käevõru kandma. Teie õde pidi meile ütlema.“

      „Mhm-mm.“

      Tegelikult oli see mõistlik ettepanek, nii et ehk tuleb sellest jamast ka midagi positiivset. Ta oli nii tugevate rahustite mõju all, et ei mäletanud traumaosakonnast ega eilsest õhtust suurt midagi. Aga ta ei tahtnud inimestele seletada, mida tähendas käevõru märkega NARK. Mida vähem inimesi tema narkolepsiast teadis, seda parem. Tänu taevale polnud ravimite võtmata jätmine kutsunud esile üht tema jubedatest painajatest, aga ta oli valmis kihla vedama, et selle eest võis ta tänada haigla rahusteid. Regulaarne ravimite võtmine, uinakud ja igapäevased ergutajad olid eluliselt vajalikud.

      Mandy võttis kraadiklaasi Claire’i suust, vaatas seda, silmad kissis, ja ütles: „Palavikku ei ole, väga hea.

Скачать книгу