Saatuslik õigusemõistmine. Teine raamat. Sari

Скачать книгу

väljus.

      Samil oli kahju oma heasüdamlikust ja kaastundlikust paarimehest, kes sellist vaatepilti nähes teistest rohkem kannatas. Ta pani käe mehe vihmamantlis õlale. „Tõmba mõned korrad hinge.“

      Freddie kuuletus, ent tema jume oli hallikas ning pruunid silmad kurbusest ja vihast ilmetud. „Ma ei suuda ette kujutada, kuidas saab sellist asja teha abitule lapsele. Isa peaks oma lapsi kaitsma.“

      „Kui tegemist on lastega, on asi alati hullem.“ Järsku meenus Samile laps, kes hukkus, kui ta andis käsu tulistada narkopesa, ja ta vabises.

      „Ema on köögis maha lastud,“ jätkas Freddie. „Tundub, et see tuli talle ootamatult. Kaitsehaavu pole. Kuul sisenes vasaku õla alt. McNamara arvas, et see tabas südant. Leidsime relva magamistoa kapist karbist. Seal oli ka teine karp, kus olid ajaleheväljalõiked su isa kohta.“

      Sam vaatas, kuidas Freddie üritab end kuivi fakte esitades vaos hoida.

      „Lapsi oli pekstud. Leidsime pesapallikurika, millel oli ajuollust.“

      Sam võpatas. „Kas see on meile tuttav mees?“

      „Clarence Reese, kolmkümmend üheksa, hulk eelnevaid karistusi, enamasti sissemurdmised ja narkovärk. Alaealisena ka karistatud, aga ei millegi vägivaldse eest.“

      Sam soovis, et ta saaks öelda, et tundis nime ära. „Sugulasi on?“

      „Gonzo ja Arnold leidsid Reese’i ema aadressi. Nad lahkusid paarikümne minuti eest. Reese’i kohta on väljastatud tagaotsimisorder.“

      Välisuks avanes ja peakohtuarst doktor Lindsey McNamara tuli välja parameedikute kannul, kes veeretasid majast välja väikese laibakoti. Lindsey oli üldiselt vana rahu ise, aga nüüd olid tema rohelised silmad veekalkvel. „Ebareaalne,“ sosistas ta möödudes.

      Sam pigistas tema käsivart.

      „See on viimane,“ ütles Freddie justnagu kergendust tundes.

      Sam kiskus pilgu koroneri autosse tõstetavalt mustalt kotilt ja pöördus Freddie poole. „Kas te olete leidnud Reese’i eelmistest rikkumistest mingeid seoseid minu isaga?“

      „Kui me leidsime tulistamisega seotud materjalid, käskis kapten Malone Reese’i põhjalikumalt kontrollida. Ta läks jaoskonda, et seda tagant kiirustada.“

      „Näita, mis teil siis on.“

      Freddie hingas sisse veel ühe sõõmu külma õhku ja juhatas siis Sami põrgusse.

      Hais tabas Sami nagu rusikahoop näkku. Surm. Veri. Väljaheited.

      Napilt möbleeritud, ent suure ekraaniga teleriga elutoa põrandat katsid vanad mänguasjad. Ekraan oli kaetud verepritsmetega, nagu ka sein selle taga. Helepruun diivan oli olnud ilmselgelt ühe mõrva sooritamise paigaks, kuna selle padjad olid kuivavast verest läbi imbunud.

      Kõige selle keskel tegutsevad kriminalistid noogutasid Samile.

      „Jeesus,“ sosistas ta, ja seekord ei noominud Freddie teda Issanda nime väära kasutamise pärast.

      Ta juhatas Sami mööda köögist, kus Clarence Reese oli oma naist selga tulistanud. Nad läksid teisele korrusele, kus oli kolm väikest magamistuba ja tilluke vannituba.

      Sam pani tähele, et majas valitses korralagedus – kraanikausis olid nõud, kõikjal vedeles mänguasju, seinad olid kriimustatud, pildid rippusid viltu, rätikud ja mustad riided olid vannitoa põrandal ning esikupõrandal oli räpane plekiline vaip. Selles majas oli olukord ammu enne tänast käest ära läinud, ammu enne seda, kui Clarence Reese mõistuse kaotas ja oma perekonna mõrvas.

      Suures magamistoas võttis suur voodi enda alla peaaegu kogu pinna. Freddie tõstis riidekapist välja kasti, pani selle voodile ja astus eest, et Sam saaks lähemalt uurida.

      Sam tõmbas kätte kummikindad, mille paarimees talle ulatas, enne kui ta puudutas artikleid tema isa tulistamisele järgnenud perioodi kohta. Need olid hoolikalt kohalikust ajalehest välja lõigatud, samuti olid seal jaoskonna kodulehelt välja prinditud uudised. Ajaleheväljalõigete all olid tulistamise järel avaldatud fotod ja artiklid tema isa kolmekümnest tööaastast politseis.

      „Oli see tema?“ küsis Sam vaikselt, vaadates voodi kohale riputatud perekonnafotot. Mitte miski Clarence Reese’is ei tundunud tuttav. Mees oli jässakas, nagu oleks keskkoolis jalgpalli mänginud, tumedanahaline, pruunide silmade ja paksude tumedate juustega. Ta oli veidral moel kena. Tema naine oli valgenahaline, lihtsa näo, õhukeste pruunide juuste, tuhmide silmade ja väsinud ilmega. „Kas tema võis mu isa tulistada?“

      „Me ei tea, aga uurime välja. Sa pole ainuke, kes tahab teada, usu mind. Farnsworth ja Conklin olid mõlemad siin,“ ütles Freddie, mainides ülemat ja ülema asetäitjat, kes olid Sami isa ammused sõbrad. „Farnsworthil hakkasid silmad põlema, kui Malone talle seda kraami näitas.“

      „Võtame kõik kaasa ja laseme laboril uurida. Relv ei anna meile muidugi mu isaga juhtunu kohta mitte midagi teada.“ Kuidas Sam soovis, et nad saaksid kuuli isa seest kätte.

      „Malone ütles sama. Ma ootasin vaid, et sina seda näeksid.“

      Sam astus noogutades toast välja, et Freddie saaks asitõendid kokku pakkida. Ta hingas nina kaudu sügavalt sisse ja suu kaudu välja, kuna oli õppinud kõhuvalu sel moel talitsema enne, kui see kontrolli alt väljus. Ta tegi selle vea, et vaatas korraks beebi tuppa. Ta pidi pilgu kiiresti julmalt vaatepildilt mujale pöörama.

      „Ma ei taha, et mu isa kuuleks, et me need materjalid leidsime, enne kui teame midagi enamat,“ ütles Sam.

      „Annan teistele teada.“

      „Ma ei taha temas lootust äratada.“

      „Saan aru, teised saavad ka.“

      „Kui me ei leia ise Reese’i osas mingit seost, peame mu isa käest küsima.“

      „Mõtleme sellele siis, kui see hetk käes, aga sul on õigus – pole mõtet talle öelda enne, kui meil on midagi käegakatsutavat olemas. Loodetavasti leiame Reese’i kiiresti üles ja saame ta üle kuulata.“

      „Mis naise nimi oli?“ küsis Sam.

      „Tiffany. Lapsed olid Jorge ja Ramon ja beebi oli Maria.“

      Sam vaatas perekonnafotot, keskendudes silmatorkamatu välimusega emale. „Ta pole Tiffany moodi.“

      „Ei.“ Freddie sulges asitõendite koti luku ja tõmbas kindad käest. „Laseme siit jalga. Kui kriminalistid midagi leiavad, annavad nad meile teada.“

      Sam vaatas veel korra fotot purunenud perekonnast ja läks Freddie järel majast välja.

      Neli

      Sam seisis mitu tundi hiljem isa majas oma magamistoas peegli ees ja kohendas isalt jõulukingiks saadud ploomikarva kašmiirkampsuni kapuutsi. Loomulikult oli selle valinud Celia, aga vahet polnud. Tähtis oli mõte ja isa oli alati olnud hoolikas kinkija. Karm ja range politseinik, kelle nõrkuseks oli tema perekond. Skipile oli meeldinud poes käia, otsida ideaalset kingitust, seda peita ja siis sünnipäeval või jõulude ajal või ka lihtsalt põhjusel, et oli näiteks teisipäev, see suurejooneliselt välja tuua.

      Kibestumine ähvardas Sami enda alla matta, kui ta lisas veel ühe asja sellesse pikka nimekirja, mille nimeta, näota tulistaja oli tema isalt, neilt kõigilt röövinud. Ent nüüd, kujutades ette oma isa tulistajat, nägi Sam silme ees Clarence Reese’i. Ta soovis, et nad leiaksid ta üles. Nad olid terve päeva linnas patrullinud, aga polnud märganud teda ei sugulaste juures ega ka kohtades, kus ta tavaliselt käis.

      Sam langetas pea, toetudes kätega kummutile, üritades sel moel õlgadest pinget maha võtta. Ta oli mitu tundi otsinud ja tuhninud, aga polnud leidnud mingit seost Skip Hollandi ja Clarence Reese’i vahel. Ei vahistamist, liikluses peatamist, suusõnalist hoiatust, mitte midagi – kui just Skipil polnud Clarence’iga olnud mingit sellist kokkupuudet, mida polnud

Скачать книгу