LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tema ette tassi kofeiinivaba kohvi ja võtab välja aniisiküpsised. Samal päeval läksid nad Evaga järgmisesse kohta, kus elas muldvana kaheksakümneaastane Gertrude, ja ka tema pakkus Pavlikule teed, kohvi, ja võttis samuti puhvetkapist aniisiküpsiseid ja pani need Pavliku ette lauale. Pavlik oli väga üllatunud, kuid maitses viisakusest siiski veidi küpsist, ehkki ta ei tahtnud enam eriti. Kui nad jõudsid kolmanda vanaeide, Berta juurde, ja tuli välja, et ka tema oli Pavlikule aniisiküpsiseid varunud, oli talle juba kõik selge: neisse küpsistesse oli midagi segatud. Ja tõesti, õhtul hakkas Pavlikul halb, öösel oli tal kohutavalt kehv olla ja hommikul samuti, ta helistas isegi töö juurde ja ütles, et talle antaks haigusleht, sest ta ei suutnud end liigutada. Muidugi oleks ta pidanud võtma mõne küpsise näidiseks kaasa ja laskma seda analüüsida, kuid tal ei tulnud see kohe pähe, vaid ta oli istunud nagu jobu ja muginud küpsiseid, ja alles hiljem, tagantjärele, ära jaganud, et teda mürgitati, küpsistesse oli lisatud mingeid narkootikume.

      Ja need sakslased ei kasuta peaaegu üldse sõnu, kogu jutt käib vihjetega. Näiteks, kui ta tuli Padaemanda juurde ja klaveri kaas oli lahti ja noodialusel noodid, tähendas see, et proua tahab, et Pavlik talle mängiks. Kui ta aga tuli ja pianiinole oli sirm ette tõmmatud, sellele omakorda igasugu hilpe, kleite, aluspesu kuhjatud, tähendas see, et pillile ei tasu lähedalegi minna. Kord laotas Padaemanda tütar voodile oma pitsidega aluspüksid, nende peale aga mobiiltelefoni ja küsis, mida Pavlik õhtul teeb – see oli omamoodi varjatud ettepanek veidi lõbutseda. Aga Pavlik ütles, et tal on tegemist.

      Saksamaal on olukord üldiselt nii hull, et sakslased on läinud ehitustele tööle, seda on raske ettegi kujutada, kuid nii see on – sakslased pühivad nüüd isegi tänavaid ja koristavad prügikastide ümbrust, varem nii polnud, varem tegid sellist tööd ainult türklased. Seejuures on paljud neist endiselt veendunud, et varsti hakkavad kõik maailma rahvad Suur-Saksamaa heaks tööle ja see aeg pole mägede taga. Neil on seal organisatsioon nimega „Sõjaohvrite abi”, Pavlik on tähele pannud, et sealt saavad abi üksnes endised SSlased ja gestaapolased, nad kõik peavad end ohvriteks, see tähendab sakslased ise ongi iseenda ohvrid. Pavlikul oli nendest sakslastest aga kõrini villand, et tal oli tõsiselt hirm, et lõppude lõpuks ei kannata ta seda enam välja ja tapab kellegi ära.

      Päris alguses, kui ta oli alles Saksamaale tulnud, sai ta seal tuttavaks ühe mehega, kellel olid tema enda sõnul vene juured, ja ta kutsus Pavliku külla. Mees ise ja ta sõbrad istusid lauda ja Pavlik pandi istuma aukohale laua otsas, nagu troonile, mistõttu kõik jõllitasid teda kogu söögiaja, ja õhtusöök käis neil täisprogrammi järgi: tema taldriku kõrvale pandi vähemasti kümme kahvlit, nuga ja lusikat, meelega, et vaadata, kuidas ta neid võtab ja mida ta nendega teeb. Peremees hakkas talle juba kohalviibijate juttu tõlkima, kuid Pavlik katkestas teda: „Mulle pole vaja tõlkida, ma saan saksa keelest aru,” – ja see rikkus neil ilmselgelt kogu mõnu, neile oli ootamatu, et ta saab saksa keelest aru, neil oli plaanis jälgida tema käitumist, nagu poleks ta päris inimene, täisväärtuslik olend, ja kõike seda kommenteerida, nämmutada iga tema käeviibet, iga liigutust, ja nüüd siis selgub, et ta saab saksa keelest aru, nii et kõik see muutus võimatuks, ja peremees oli väga nördinud…

      Berliinis sõbrustas Pavlik Juliusega, kelle lemmiktegevus oli klaverimäng. Ta kulutas kogu töötu abiraha nootidele, kogu tema tuba oli neid noote täis, ja ta käis isegi ringi, suur, noote täis kohver käes. Juliusel oli väga palju videokassette, kus ta istub ja klaverit mängib, ta näitas neid kassette kõigile oma tuttavatele. Ta sokutas end tasuta kõigile filharmoonia kontsertidele. Mingi kirik oli talle tiibklaveri kinkinud ja ta hoidis seda vene daamide juures, kellest ühe nimi oli Nataša, ja talle meeldis väga nimi Nataša, seepärast nõustuski ta klaveri just nende juurde jätma. Aeg-ajalt käis ta neil kodus ja mängis klaverit, teda oli võimatu minema ajada, tavaliselt jäi ta klaveri juurde vähemalt nädalaks. Ta mängis sõgedalt, hoides paremat pedaali alati all. Julius sõi kogu aeg diasepaami, et enda puntras närve rahustada.

      Kord läksid nad koos Pavlikuga filharmooniasse – Julius viis ka Pavliku tasuta sisse –, Julius lipsas kohe tuppa, kus muusikud harjutasid, istus seal seisva klaveri taha ja hakkas mängima. Julius väitis, et oli õppinud Moskva konservatooriumis, kuid teadis vene keeles vaid kaht sõna: „tere” ja „palun”. Ta rääkis Pavlikule, et tal on Ameerikas sugulasi, kuigi ta ise on sündinud Ida-Saksamaal. Julius oli kõhn ja kahvatu, aga temas oli sitta kanti energiat, tal oli täiesti poogen, milline ta välja nägi, ta ei pesnud end kunagi ja tema küüntel olid tumedad leinarandid. Kord tuli ta Pavlikule külla ja jäi tema juurde terveks nädalaks, pärast teda oli korteris veel tükk aega mingi üüratu pasa ja lõhnaõli hais, sest pesemise asemel kallas ta end tavaliselt lõhnaõliga üle. Pavlik tõstis keset tuba viieliitrise kastruli ja põletas selles ajalehti, kuid see hais püsis ikkagi veel kaks nädalat. Julius helistas Pavlikule aeg-ajalt ja rääkis tundide kaupa, kuid Pavlikul polnud õigust sõnagi vahele öelda, see oli talle keelatud. Julius rääkis katkendlike lausetega: „Mul on halb… raha hakkab otsa saama… helista mulle tagasi telefoniautomaati sellel-ja-sellel numbril…” – ja alguses helistaski Pavlik kuulekalt tagasi, kuni avastas, et on nende kõnedega terve varanduse hakkama pannud, ja tegi sellele otsustavalt lõpu.

      Julius sõbrustas Robertiga, kes oli väga tark, väga haritud, ta oli lõpetanud ülikoolis kakskümmend kolm semestrit ja oskas mitut keelt, ehkki ei töötanud kusagil. Vanemad saatsid Robertile aeg-ajalt raha ja see oli ta kõvasti ära rikkunud. Mõnda aega töötas Robert võõrastemajas koristajana ja tal oli väga raske. Enne seda püüdis Robert reklaamtekste kirjutada, kuid sellel tööl ei püsinud ta kuigi kaua. Üks vanamutike kinkis talle oma kadunud abikaasa mantli, millega too oli sõjas käinud, ja nüüd kandis Robert seda uhkelt. Veel varem müüs Robert öösiti õllekates, kohalikes Bierstubedes soolakringleid, käis ringi, müügikandik kaelas, just nagu meie harjuskid. Nüüd oli Berliini ilmunud rikšasid, väga moodne on rikšaga sõita, õigemini juht sõidab jalgrattal ja selle taha on kinnitatud vanker reisija jaoks. Robert proovis ka rikšajuhi tööd, kuid ei pidanud kaua vastu, kuna oli väga närviline. Julius ütles sageli: „Robert, klaverit ei tasu trükimasinaga segi ajada! Klaver on peen instrument!” Kuid Robert ei osanud üldse klaverit mängida, Julius rääkis seda lihtsalt niisama, lihtsalt hoiatuseks. Robert kirjutas ka jutustusi, kuid ei suutnud kuidagi kirjastajat leida. Poliitika Robertit ei huvitanud, kuid aegamisi hakkas ta kommunistidele kaasa tundma, eriti pärast seda, kui mees, kelle heaks ta töötas ja kes talle hommikuti süüa andis, jättis talle lõpuks heast peast palga maksmata. Robert oleks tegelikult pidanud saama raha iga päev tööpäeva lõpus, aga tal oli piinlik küsida ja ta lootis, et hiljem, kuu lõpus, saab ta kogu raha korraga. Aga peremees kadus kahe nädala pärast hoopis ära, lasi teadmata suunas jalga. Ülikoolis õppis Robert germanistikat ja veel ka filosoofiat nii saksa kui ka prantsuse keeles, tema toas oli nii palju raamatuid, et isegi liikuda oli raske, tuli käia mööda rada, mis oli raamatute vahel, ja ta magas diivanipatjadel otse põrandal. Kord ostis ta endale tänavalt kaks viiesajamargast kõlarit, neid müüsid kenad noormehed, ja Robert läkski liimile. Hiljem viisid nad Pavlikuga kõlarid komisjonipoodi, sest see oli olnud nende viimane raha ja nüüd ei saanud nad enam isegi leiba osta.

      Nende meditsiinikoolis oli veel enne Pavlikut õppinud isegi üks viiekümneaastane naine, see oli hiljem veel Senatis tööd saanud, pärast seda, kui selle kooli ära lõpetas. Ja üldse, pärast selle kooli lõpetamist võis saada mõne vanadekodu direktoriks või lihtsalt mõne pimeda, kurdi või tumma hooldajaks, nende seas aga kohtab väga rikkaid ja täiesti üksikuid inimesi, ja kui neile meele järele olla, võisid nad sinust enda pärija teha.

      1 Laulu „Священная война” („Püha sõda”) algusrida. Teise maailmasõja aegne patriootlik Punaarmee laul, mida peeti isamaa kaitse hümniks (tlk märkus). [ ↵ ]

      2 Jidišikeelne hüüatus „oh häda” (tlk märkus). [ ↵ ]

      * * *

      Gena, Vasja äripartner, helistas Marusjale ülejärgmisel päeval ja palus, et ta tõlgiks ühe väikese dokumendi, kirja, inglise keelde. Gena palus, et Marusja teeks seda oma isiklikul arvutil, sest tema sõnul kontoris veel arvutit polnud, nagu ka printerit. Otsekohe saabus

Скачать книгу