Võidujooks Romanovite päästmise nimel - Helen Rappaport

Скачать книгу

ülevaatusest ja see kinnitas omalt poolt Venemaa liitu Prantsusmaaga ja nüüdseks äärmiselt sõjakaks muutunud Saksamaa vastu suunatud blokki.

      Hoolimata soovist sel armuajal, mis näis paratamatult viivat üleeuroopalise sõjani, veel tihedaid perekondlikke suhteid arendada, pidid Nikolai ja Aleksandra pärast 1909. aastat üha enam kodus püsima. Nendevastase revolutsioonilise vägivalla võimalikkus Venemaal ja Aleksandra kiirelt halvenev tervis tegid nii kodumaal ringireisimise kui välismaasõidud sageli mõeldamatuks. Selle sissepoole suunatud surve all tõmbus keisriperekond oma Tsarskoje Selo palee kindlate müüride taha veerandtunnise sõidu kaugusel Peterburist. Eriti ohtlik oli sõita rongiga ja Romanovid käisid sugulasi külastamas ainult meritsi. Isegi vähese tähtsusega visiidi ajal 1909. aastal Rootsi kuninga ja kuninganna juurde levisid kuuldused Nikolaid ähvardavast atentaadist ning Romanovid jäid turvalisuse huvides oma jahile, nii et rootslased tulid nende juurde. Niisugused väga kitsastesse piiridesse surutud külaskäigud jätsid keisrilastele üsna vähe väärtuslikku aega, mida veeta oma noorte sugulastega, kui jätta kõrvale hinnalised päevad, mis veedeti Wolfsgartenis Hessenis.[29.]

      *

      6. mail 1910 suri Euroopa kuningakodade suhete peaarhitekt Edward VII, kelle ülekaaluline keha jäi lõpuks alla aastatepikkusele kirglikule suitsetamisele, joomisele ja söömisele. Edwardi valitsusaja alguse kohta võib ehk tõesti öelda, et siis oli ta ennastõigustav elumees, kuid ta lõpetas konstitutsioonilise mustermonarhina, keda nii kodumaal kui piiri taga üksmeelselt armastati ja austati. Kahjuks ei avaldanud tema hea eeskuju aga mõju ta kahele kõige jonnakamalt autokraatlikule tädipojale – Wihelmile ja Nikolaile.

      Korraldati suurejoonelised, pühalikud ja väärikad riiklikud matused, kuid enne seda lebas kuninga puusärk kolm päeva Westminster Hallis, et peaaegu 250 000 inimest – olles seisnud järjekorras, mis viimasel päeval oli seitsme miili pikkune – võiksid temast mööda kõndida ja oma lugupidamist avaldada. Suurtükilafetile, millele valitseja sark tõsteti, järgnes mööda Londoni tänavaid ratsahobustel terve kavalkaad täies ornaadis – palavas päikeses sätendasid kuldtressid, suled, kokardid – monarhe, et jätta jumalaga kuningaga, „kes oli kuninglikum neist kõigist”.[30.]

      Kuningas Edwardi matused, mis olid võimsamad isegi tema ema omadest 1901. aastal, oli kahtlemata monarhistliku Euroopa tipphetk. Kogu maailmast austust avaldama sõitnud aukandjate hulgas oli üheksa valitsevat monarhi – kaheksa kuningat ja üks keiser, vanuses kahekümne ühest kuni kuuekümne üheni. Nad istusid Windsori lossis koos maha, et poseerida kuulsa grupiportree tarvis: uus Suurbritannia kuningas George V, Saksa keiser Wilhelm II, Taani kuningas Frederik VIII, Georgiós I Kreekast, Haakon VII Norrast, Alfonso XIII Hispaaniast, Manuel II Portugalist, Ferdinand I Bulgaariast(6*.) ja lõpuks belglaste kuningas Albert I – kõik lahkunud monarhi sugulased või hõimlased. Nagu ka enamik neljakümne viiest printsist ja seitsmest kuningannast, kes neile liitusid.[31.]

      Kuid ühe valitseja puudumine torkas silma. Kus oli Nikolai II? Kedagi ei üllatanud, et ta ei saanud tulla ja et teda esindasid tema noorem vend suurvürst Mihhail Aleksandrovitš ning leskkeisrinnast ema, kes oli kadunud Edwardi käli. Mingit ametlikku selgitust ei antud, kuid oli tõenäoline, et ei Nikolai nõunikud ega Briti Eriosakond soovinud võtta košmaarset turvariski, mida kätkes endas olukord, kus kogu Venemaa isevalitseja sammub matuserongis ja mõni poliitiline mõrvar võib tema pihta tulistada. Nõbu Wilhelm ei viivitanud aga hetkegi, et Nikolai puudumisest kasu lõigata, ja kui nad kahekesi Westminster Hallis kuninga kirstu taga seisid, haaras ta spontaanses kaastundehoos George’il käest. Siiras osavõtlikkus, mida Wilhelm tol päeval üles näitas, päädis kutsega naasta järgmise aasta veebruaris Inglismaale kuninganna Victoria – vanaema, keda ta pidas „nüüdisaegse Suurbritannia suuruse loojaks” – ausamba avamisele.[32.]

      Kuigi Inglismaa ja Saksamaa sõjast räägiti juba nagu paratamatusest, säilitas Wilhelm lootuse, et tema ja ta Inglise nõbu jäävad sellegipoolest parimateks sõpradeks. Kuid Wilhelmi selja taga sidus George ennast aina tihedamini oma Vene nõoga, vahetades Nikolaiga solidaarsusläkitusi, milles ta viimasele kinnitas, et loodab, et „meie vana sõprus jääb alatiseks püsima”, ja rõhutas, et „olen sinusse alati väga kiindunud olnud”.[33.] „Kui Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa vaid kokku hoiavad,” kirjutas George varsti pärast isa matuseid, „siis on rahu Euroopas kindlustatud.” Tema kirjavahetus Nikolaiga muutus aastate jooksul regulaarseks, avameelseks ja sõbralikuks. George oli kindel, et tsaar jagab tema tundeid, sest nüüdseks olid nad mõlemad veendunud vajaduses oma liitu Saksamaa kasvava agressiivsuse palge ees tugevdada. „Ma tean, et sa ei pane mulle pahaks, kui kirjutan päris avameelselt, mis ma arvan, sest oleme alati nii head sõbrad olnud ja mulle meeldib sulle kõigest rääkida,” kinnitas George Nikolaile aasta hiljem.[34.]

      Nagu hiljem selgus, oli 1910. aasta ühtlasi viimane aasta, kui Nikolai ja Aleksandra said käia Saksamaal külas oma Hesseni sugulastel. Pikk viibimine Friedbergi lossis pakkus Hesseni õdedele ja nende vennale – Aleksandrale, Ellale, Irenele, Victoriale ja Erniele – harva võimaluse taas viiekesi koos olla. Darmstadti ja Frankfurdi vahel asuv Friedberg oli kõigist Nikolai ja Aleksandra külastatud kuninglikest residentsidest võib-olla kõige ebakuninglikum. Siin võisid Romanovid rõõmu tunda vähendatud kaaskonnast, paraadide ja tseremooniate puudumisest ning lihtsustatud etiketinõuetest, ja Nikolai võis kanda erariideid. Ta võis naisevenna Erniega inkognito välja minna, kohvikus klaasi õlut juua ja kohalikke poode mööda käia.[35.] Kuid Aleksandra tervis oli tõsiselt halvenenud, ta kannatas kroonilise ishiase, südamehäirete, peavalude ja näoneuralgia käes, mida omakorda halvendas pidev psüühiline pinge hemofiiliahaige poja pärast. Ta oli enne kõnealust külaskäiku juba Bad Neuheimi sanatooriumis ravil olnud, viibis peamiselt oma toas ja veetis suure osa ajast ratastoolis. Tema viis last, kes olid juba ammu õppinud ema sagedaste haigushoogude ajal ise toime tulema, nautisid omapäi jäämist ja kasutasid aja oma nõbude seltsis maksimaalselt ära.

      Kui nad tagasi Venemaale jõudsid, võis rahvas viimast korda täiel rinnal rõõmu tunda oma valitsejate – emakese ja isakese nägemisest otse käeulatuses, mis juhtus Romanovite dünastia 300 aasta juubel käigus. Nii Peterburis kui Moskvas võttis kogu perekond osa suurtest ristikäikudest, kuhu kogunesid tuhanded tavalised venelased, et muuhulgas neile pilku heita, ja seejärel toimus mais jõelaeval ringsõit Volgal, mis viis läbi Kostroma, Jaroslavli, Suzdali ja teiste vanade Vene linnade. Ka võimaldasid Moskvas toimunud pidustused paljudel venelastel oma silmaga lõpuks salapärast noort tsareevitšit näha, ehkki paljudele tegi muret tõik, et teda kandis süles üks kasakas. Aleksei nimelt paranes raskest veritsusjuhtumist, mis ta eelmisel aastal peaaegu tapnud oleks ja mis kahjustas püsivalt tema jalga. Tõde hemofiilia ja poisi elu pidevalt varitseva ohu kohta alles varjati Vene avalikkuse eest.

      Varsti pärast seda sõitis Nikolai Saksamaale viimasele suurele sõjaeelsele kuninglikule pulmapeole – Berliinis. Selleks ajaks oli üks Edwardi matuserongi monarhidest juba trooni kaotanud – Portugali kuningas Manuel kukutati vaid viis kuud pärast matuseid sõjaväelise riigipöördega.

      Püüdes oma Inglise sugulasi nagu alati üle trumbata, oli Wilhelm kutsunud veelgi rohkem sugulasi, kui oli 1910. aastal Londonisse kogunenud. Nikolai tuli pidustustele siiski üksi, reisides range valve all soomustatud rongis, ja kui ta Berliini Anhalteri jaama jõudis, olid turvameetmed nii ulatuslikud, et jaam nägi välja „nagu politseijaoskond, kõikjal politseinikud ja detektiivid”.[36.] Berliini lossis ühines ta George V ja tema naise Maryga, et austada Saksa keisri ainsa tütre Viktoria Luise abiellumist Braunschweigi hertsogi Ernst Augustiga, kes oli viimase Hannoveri kuninga poeg ja Nikolai tädipoeg. Kogunenud paraadmundrid olid muljetavaldavad, paraadid ja muud keiserliku Saksamaa tseremooniad vägevad, kalliskive oli ohtralt ja toidud olid hõrgutavad. Kuid väliselt südamlikku meeleolu tumestasid Vene-Saksa-Inglise aina süvenev rivaliteet ja mure Saksamaa laevastikuprogrammi pärast.

      Nende pidustuste käigus tundus Wilhelm veel paranoilisem ja armukadedam kui tavaliselt ja ta oli teinud kõik, et tema kaks nõbu ei saaks hetkegi kahekesi veeta. Sellegipoolest õnnestus George’il Kaiserhofi hotellis teed juues maha pidada „pikk rahuldust pakkuv vestlus Nickyga”.[37.] Ta võis täheldada, et Nikolai on seesama

Скачать книгу