Võidujooks Romanovite päästmise nimel - Helen Rappaport

Скачать книгу

on võimalik igasugune kurjus.

      Kuid lõpuks pelutab meid siiski kõige enam süütute laste tapmine.

      Tundsin tugevat kiindumust Romanovite perekonna vastu kohe algusest peale – kui kõndisin 2007. aasta suvel Jekaterinburgi tänavail, kuhu ma olin lennanud, et teha uurimistöid oma raamatu jaoks, mis kandis pealkirja „Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad”. Niiskes juulikuises palavuses ja linna valgustavate kummaliste valgete ööde helenduses kõndisin ma linna läbi põhjast lõunasse ja idast läände, kujutledes Romanovite viimaseid päevi Ipatjevi majas Voznessenski prospektil. Sõitsin linnast välja, viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuvasse Koptjaki metsa ja seisin koos lummatud vaikuses Romanoveid leinavate palveränduritega kohas, kuhu keisripere ja nende ustavate saatjate surnukehad tol esimesel ööl suure kiiruga läbisegi visati. Leidsin üles lähedalasuva metsalagendiku, kus nad kõik – peale Maria ja Aleksei – pilluti kaks ööpäeva hiljem madalasse hauda, millel seisis tagasihoidlik puust rist plastist lilledega. Murdsin pead, miks just see lugu mu kujutlusvõimet nii tugevasti erutab. Ma võisin mõista seda võimast, üdini tungivat leina Romanovite mõrvamise pärast, mida andunud õigeusklikud venelased siiani tunnevad; ja nagu kõiki, haarasid mindki selle sündmuse ülimalt dramaatilised ja traagilised asjaolud. Kuid minu põhiline köitja oli see osa, mis huvitab ajaloolast ja kirjanikku. Ma tahtsin saada vastust küsimustele, mis olid mind kaua vaevanud ja millest mulle tundus, et neile ei ole keegi õieti katsunudki vastust leida. Ma tahtsin proovida ja päriselt teada saada, mis 1917. ja 1918. aastal ikkagi juhtus.

      Tapetud Romanovite kanoniseerimine 1980ndail, millele järgnes Vene õigeusu kiriku taassünd pärast kommunismi kokkuvarisemist 1991. aastal, tõi kaasa nii laialdase austamise, et Jekaterinburgist on tänaseks saanud tähtis palverännukoht. Kõige selle tulemusel on kahekümne viie nõukogudejärgse aasta jooksul avalikuks tulnud rohkelt uusi andmeid perekonna vangipõlve kohta alates koduarestist Aleksandri palees kuni painavate, pahaendeliste päevadeni Jekaterinburgis. 1990ndaist saadik on Vene ajaloolased publitseerinud palju väärtuslikke, seni Nõukogude arhiividesse maetud materjale ja kirjutanud ulatuslikult nii mõrvamise asjaoludest kui selle toimepanijaist. Jätkuv vaidlus jäänuste DNA-testide üle – esimest korda tehti analüüsid 1990ndail ja hiljuti korrati neid Vene õigeusu kiriku nõudel – tähendab, et lugu ilmub regulaarselt taas leheveergudele. Iga kord järgnevad sellele vältimatult tüütud vandenõuteooriad ja kinnitused kellegi imetabasest pääsemisest; need ei ole isegi nüüdseks vaibunud.

      2018. aasta juulis möödub Romanovite mõrvamisest sada aastat. Nüüd oleks kahtlemata õige ja kõige sobivam aeg tõsta kirstule mõtteline kaas ja lugeda see lugu lõppenuks. Mulle kui ajaloolasele on jäänud mitu põletavat, vastamata küsimust, mida keegi pole siiani käsitlenud – või kui, siis fragmentaarselt, siin-seal, toetudes sageli oletustele, mitte vahetule tõenditepõhisele uurimistööle. Ja need on järgmised:

      Miks ei suutnud keegi Romanoveid päästa?

      Miks keisriperekonna rohked kuninglikud nõod Euroopas nad kollektiivselt hülgasid? Miks Entente’i riikide valitsused, kelle kõrval Venemaa oli nii visalt kolm ja pool aastat sõdinud, nad hätta jätsid? Miks osutus Vene Ajutine Valitsus võimetuks korraldama nende kohest ja turvalist evakueerimist Venemaalt, niipea kui Nikolai II oli troonist loobunud? Miks ei kasutanud Saksamaa 1918. aastal ära oma jõupositsiooni Brest-Litovski rahuläbirääkimistel enamlastega ega nõudnud Romanovite väljaandmist? Ja miks lasid kõik ennast nii kergesti lollitada Lenini valitsuse vassimisel keiserliku perekonna jõhkra mõrvamise asjaolude kohta?

      Olles aastaid kirjandusfestivalide raames Romanoveist rääkinud, tean juba ette, et jutu lõpus esitatakse mulle kuulajate hulgast tingimata kaks küsimust. Esimene on: „Kas Anastassia pääses ära?” ja teine: „Miks kuningas George V reetis oma Romanoveist sugulased ega taganud neile varjupaika Inglismaal?”.

      Aa, nii et kõik oli George V süü? Inglise kuningas ei kapanudki kohale oma Romanovite soost nõbusid päästma. Kui asjad vaid oleksid nii lihtsad. Lugu, mille ma järgnevalt jutustan, on palju keerulisem: see on jutustus intrigeerivatest peresisestest suhetest; sisepoliitilistest ja rahvusvahelistest vägikaikavedudest ning eelarvamustest; geograafia ja ilmastiku veidrustest ning nende põhjustatud logistilistest raskustest; ja lõpuks – kõige põhjas – erakordselt halvast ajastusest.

      Et seda kõike arusaadavaks teha, otsustasin võtta alustuseks ette kõigi nende 1914. aastal sõtta sattunud – või hädaohtlikult neutraliteedi küljes rippuvate – kuninglike sugulaste ja hõimlaste vastastikused hoiakud ning suhted. Mis tähendas, et mul tuli pöörduda tagasi 1890. aastate Euroopa kuningakodade suletud, peaaegu verepilastuslikku maailma.

      ESIMENE PEATÜKK

      Õnnelikud perekonnad

      1894. aasta aprillis sõlmiti Saksamaal Hessen-Darmstadti suurhertsogkonna pealinnas Coburgis viimane abielu selles pikas kuninglik-dünastiliste paaripanekute reas, mille oli korraldanud „Euroopa vanaema”, Inglise kuninganna Victoria. Nii pruut kui peigmees olid tema lapselapsed: Hessen-Darmstadti valitsev suurhertsog Ernst ja printsess Victoria Melita, Victoria poja prints Alfredi tütar. See liit oli järjekordne näide nõbude või nende laste omavahelistest abieludest, mida Victoria perekonnas oli regulaarselt praktiseeritud 1850. aastaist peale. Kui Victoria 1901. aastal suri, olid tema siniverelised järeltulijad kogu Euroopas mähitud keeruliste ja sageli antagonistlike dünastiliste sidemete ning truuduskohustuste võrku, mida punuti edasi kuni maailmasõja puhkemise eelõhtuni 1914. aastal.

      Kuid seda viimast perekondlikku laulatust Coburgis, kus altari ette läksid tädipoeg Ernst (rohkem tuntud Erniena) ja onutütar Victoria Melita, kippus peaaegu varjutama kulisside taga toimuv draama, mis seostus kümme aastat vahelduva eduga kestnud armulooga Venemaa troonipärija Nikolai Aleksandrovitši ja Ernie õe printsess Alixi vahel (nagu teda tollal tunti). Alixit peeti üksmeelselt kaunitariks ja kuninganna Victoria tütretütrena ka suurepäraseks partiiks. Nikolai oli teda piiranud aastaid, kuid tüdruk oli kangekaelselt tagasi lükanud kõik ettepanekud temaga abielluda. Pealtnäha ülesaamatu komistuskivi seisnes selles, et hoolimata sügavast armastusest Nikolai vastu, keeldus vaga Alix visalt loobumast oma luteri usust ja siirdumast Vene õigeusku. Ent Coburgi pulmade ajal andis tulevasele liidule uue hoo sisse mõlema asjaosalise üks sugulane, kellest seda kõige vähem oodata võis – keeruline ja sageli vastuoluline Wilhelm II, Saksamaa keiser. Saksamaa imperaatorina oli ta samal pulgal oma vanaema Victoriaga, kes oli India keisrinna, ja tundis „Euroopa vanimate dünastiate suursuguse taasühinemise”[1.] korraldamisest suurt lõbu. Ta oli palju vaeva näinud veenmaks Alixit nõustuma usuvahetusega, ja 21. aprillil andis viimane lõpuks järele. Nikolai kirjutas oma päevikus, et see oli „minu elu kõige kaunim, kõige unustamatum päev – päev, mil ma kihlusin oma armastatud Alixiga”.[2.] Wilhelm ei väsinud end sestsaadik õnnitlemast, et just tema oli see deus ex machina oma Vene ja Saksa nõo kihlumise taga. Oma suure õnne eest võlgnesid nad tänu talle ja see vääramatu usk oma autoriteedi jõusse jäi Wilhelmi ekstsentrilise maailma „mütomaania” lahutamatuks osaks.[3.]

      Kuninganna Victorial olid seevastu halvad eelaimused, mida tulevik tema kallile lapselapsele Alixile tuua võib, kui ta abiellub Vene valitsejaperekonda. „Minus tekitab hirmuvärinaid, kui mõtlen, et ta tõusebki tõenäoliselt nii noorelt sellele väga ebakindlale troonile,” kirjutas ta Alixi õele Victoriale, lisades, et „tema kallis elu ja eeskätt tema abikaasa elu” on „pidevas ohus”.[4.] Ajalugu näitas, et nagu paljudes muudeski asjades, oli Victorial ka siin õigus.

      Nooremana oli Wilhelm hellitanud lootust ise abielluda mõnega neljast kaunist Hessen-Darmstadti printsessist: need olid Alix, Ella, Victoria ja Irene. Ta käis neil Berliinist sageli Hessenis külas, kus nad üles kasvasid, ja suhtus Alixi vanemasse õesse Ellasse alati kui oma „erilisse lemmikusse”.[5.]Saanud üheksateistkümneseks, lootis Wilhelm Ella oma abikaasaks teha. Neiu oli tema täditütar ja hoolimata lähisugulaste vahel valitsevast geneetilisest riskist, oleks kuninganna Victoria selle abielu nagunii heaks kiitnud. Kuid Wilhelmi emal kroonprintsess Victorial(1*.) olid teised plaanid. Ta eelistas Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburgi printsessi, kes oli kaugem sugulane.

      Wilhelmile

Скачать книгу