LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seda kätte võtta ja meenutada toda päeva, kevade- või suvepäeva, kui pilt tehti.

      Äratuskell helises õhtul kell viis nagu alati. Ellis avas silmad ja keeras end vaistlikult kõrvalpadja poole. Aknast oli sisse tulnud hämarus. Oli endiselt veebruar, kõige lühem kuu, mis tundus lõputuna. Ta tõusis üles ja pani äratuskella kinni. Edasi läks ta üle trepimademe vannituppa ja astus poti ette. Ta toetas käe vastu seina ja hakkas põit tühjendama. Tal polnud enam vaja vastu seina toetuda, aga see oli kunagi tuge vajanud inimese alateadlik liigutus. Ta keeras duši lahti ja ootas, kuni vesi aurama hakkas.

      Pestud ja riides, läks ta trepist alla ja vaatas kella. Kell oli tund aega ees, sest ta oli unustanud seda eelmise aasta oktoobris tagasi keerata. Aga ta teadis, et kuu aja pärast keeratakse kella edasi ja siis laheneb probleem iseenesest. Telefon helises nagu alati, ta võttis toru ja ütles: Carol. Jah. Mul on kõik hästi. Olgu siis. Sulle ka.

      Ta süütas gaasipliidi ja pani kaks muna keema. Talle meeldisid munad. Tema isale samuti. Munade teemal leidsid nad üksmeele ja lepituse.

      Ta veeretas jalgratta jäisesse õhtusse ja asus mööda Divinity Roadi väntama. Cowley Roadile jõudes ootas ta, kuni mahtus itta suunduva liiklusvoolu vahele. Ta oli seda teekonda tuhandeid kordi läbinud ning võis oma vaimu lukku panna ja saada osaks mustast hoovusest. Ta keeras autotehase laiutavasse valgusesse ja suundus värvikoja poole. Ta oli nelikümmend kuus aastat vana ja imestas igal õhtul, kuhu kõik need aastad jäid.

      Lakibensiini lõhn jäi talle kurku kinni, kui ta üle läve astus. Ta noogutas meestele, kellega oli kunagi läbi käinud, avas plekilöövis oma kapi ja võttis välja tööriistakoti. Need olid Garvy tööriistad. Viimne kui üks käsitsi tehtud, mõeldud mõlgi taha pääsema ja seda sirgeks lööma. Teda peeti nii osavaks, et ta suutvat lõualohu ära õgvendada, ilma et nägu seda tähelegi paneks. Garvy oli talle kõike õpetanud. Ellise esimesel päeval Garvy juures oli too võtnud viili, virutanud vastu mahakantud autoust ja käskinud mõlgi välja siluda.

      Hoia käelaba sirge, ütles ta. Niimoodi. Õpi mõlki tunnetama. Vaata kätega, mitte silmadega. Liigu sellest õrnalt üle. Tunneta seda. Silita seda. Õrnalt, õrnalt. Leia see nupuke üles. Ja ta astus eemale, puha kõver suu ja kriitiline pilk.

      Ellis võttis alasi, pani selle mõlgi taha ja hakkas teiselt poolt lusikaga kopsima. Tal oli loomupärast annet.

      Kuula, mis häält ta teeb! karjus Garvy. Harjuta ennast selle häälega. Kumin ütleb, kas said pihta. Ja kui Ellis oli lõpetanud, tõusis ta rahulolevalt püsti, sest uks oli sile nagu äsja stantsitud. Garvy ütles: Arvad, et said välja, jah? Ja Ellis vastas: Muidugi. Ja Garvy pani silmad kinni ja libistas käed üle murdekoha ja ütles: Ei saanud.

      Toona oli neil tavaks muusikat kuulata, aga alles siis, kui Ellis oli metalli hääli tundma õppinud. Garvyle meeldis ABBA, blond naine meeldis talle eriti, Agnetha midagi, aga kellelegi teisele ta sellest ei rääkinud. Aja möödudes taipas Ellis, et Garvy oli nii üksik ja ihkas nii väga seltsi, et mõlgi õgvendamise käigus oleks ta nagu naisekeha silitanud.

      Pärast sööklas seisid teised nende taga, prunditasid huuli, libistasid käsi üle oma kujuteldavate rindade ja pihtade ning sosistasid: Pane silmad kinni, Ellis. Tunned seda väikest nupukest? Kas tunned, Ellis? Kas tunned?

      Just Garvy, lollakas, oli ta saatnud sadulsepatöökotta küsima, ega neil nahavedajat ole, kuigi tõesti ainult korra. Ja pensionile minnes ütles Garvy: Ma annan sulle kaks asja, Ellis-poiss. Kõigepealt nõu: tee hoolega tööd, siis kestad sa siin kaua. Ja teiseks oma tööriistad.

      Ellis võttis tööriistad vastu.

      Garvy suri aasta pärast pensionile minemist. Töökoda oli tema hapnik. Oletati, et ta lämbus mittemidagitegemise kätte.

      Ellis? ütles Billy.

      Mis?

      Ma ütlesin, et kena õhtu, ja ta pani kapi kinni.

      Ellis võttis jämeda viili ja virutas sellega vastu vanarauaks mõeldud plekkpaneeli.

      Lase käia, Billy, ütles ta. Silu mõlk välja.

      Kell oli üks öösel. Sööklas käis sagin, lõhnas friikartulite ja karjuse piruka ja mingi ülekeedetud rohelise kraami järele. Köögist tükkis välja raadiohelisid: Oasise „Wonderwall”, millele naised leti taga kaasa laulsid. Ellis oli järjekorras järgmine. Valgus oli lõikav ja ta hõõrus silmi ja Janice vaatas teda murelikult. Aga siis ütles Ellis: Karjuse pirukat friikatega, palun, Janice.

      Ja naine vastas: Pirukas ja friikad, selge. Ole lahke, kullake. Mehine ports.

      Aitäh.

      Kena õhtut, kullake.

      Ellis läks taganurgas seisva laua juurde ja võttis tooli.

      Tohib, Glynn? küsis ta.

      Glynn tõstis pilgu. Aga palun, ütles ta. Kõik korras, semu?

      Kõik on hästi, ütles Ellis ja hakkas suitsu keerama. Mis sa loed? küsis ta.

      Harold Robbinsit. Kui ma kaant kinni ei kataks, siis tead küll, millised nad kõik siin on. Hakkaksid ajama, et ma loen mingit pornot.

      On ka hea?

      Tipptase, ütles Glynn. Midagi ei arva ette. Ootamatud pöörded, vägivald. Vinged autod, vinged naised. Näe. Autori foto. Vaata teda. Vaata, milline stiil. Sellised mehed mulle juba meeldivad.

      Millised mehed sulle meeldivad? Oled meil tsipa lilla või, Glynn? küsis Billy endale tooli võttes.

      Antud kontekstis tähendab meeldimine, et mulle meeldiks sellise mehe seltskonnas aega veeta.

      Meie seltskonnas siis ei meeldi, jah?

      Ma järaks endal ennem käe otsast. Ära võta isiklikult, Ellis.

      Ei mõelnudki võtta.

      Ma olin seitsmekümnendatel natuke tema moodi, stiililt, ma mõtlen. Mäletad, Ellis.

      Selline „Saturday night fever’i” tüüpi? narris Billy.

      Ma ei kuula sind.

      Valge ülikond, kuldketid?

      Ma ei kuula.

      Hästi-hästi. Teeme rahu? ütles Billy.

      Glynn küünitas üle laua ketšupi järele.

      Aga, ütles Billy.

      Aga mis? küsis Glynn.

      Ma vean kihla, et sa olid a woman’s man with no time to talk.

      Mida ta ajab? küsis Glynn.

      Pole aimugi, ütles Ellis vaikselt ja lükkas taldriku eemale.

      Öises õues süütas ta sigareti. Oli külmemaks läinud, ta vaatas üles ja mõtles, et ähvardab lund tulla. Ta ütles Billyle: Pole vaja niimoodi Glynni torkida.

      Ja Billy ütles: Ta ju ise lausa norib torkimist.

      Ei nori siin keegi. Ja lõpeta see lillajutt ära.

      Vaata, ütles Billy. Suur Vanker. Näed? Ursa Major.

      Kuulsid mind või? küsis Ellis.

      Näe: alla, alla, alla, üles. Risti. Alla. Ja üles, üles. Näed?

      Ma küsisin, et kuulsid mind või?

      Kuulsin küll.

      Nad kõndisid tagasi värvitöökotta.

      Aga nägid ikka Suurt Vankrit? küsis Billy.

      Taevas halasta, ütles Ellis.

      Signaal röögatas ja konveier võttis hoo maha ning mehed hakkasid tegelema tööde üleandmisega ja lahkuma. Kell oli seitse hommikul ja hommik oli hämar. Ellis mõtles, millal ta viimati päikest nägi. Ta tundis end pärast vahetuse lõppu rahutult ja sellise tundega ei läinud ta kunagi otse koju, sest üksindus kargaks

Скачать книгу