LITMIR.BIZ

       Trükikoda OÜ Greif

       Robert Caskie’le

       ja

       Patsyle

      Ma tunnen juba, et Lõunasse tulek on aidanud mul Põhja paremini näha.

      VINCENT VAN GOGHI KIRJAST VEND THEOLE, MAI 1890

      1950

      Sellest õhtust kolm nädalat enne jõule ei rääkinud Dora Judd kellelegi enamat, kui et ta võitis loteriiga maali.

      Talle meenus, kuidas ta seisis tagaaias, Cowley autotehase tuled üle tumeneva taeva valgumas, ja oma viimast suitsu tõmbas, mõeldes, et elus peab ju olema midagi enamat.

      Kui ta tagasi tuppa jõudis, ütles ta abikaasa: Tee nüüd eluga, kurat, ja tema vastas: Rahune maha, Len, ja hakkas trepist üles minnes oma kodukleiti lahti nööpima. Magamistoas vaatas ta end peeglist külje pealt ja püüdis kätega tabada raseduse kulgemise märke, uut elu – ta oli kindel, et see on poiss.

      Ta istus tualettlaua taha ja toetas lõua kätele. Ta silmad paistsid talle väsinud, nahk kuiv. Ta värvis huuled punaseks ja värv pani ta näo sedamaid elama. Tema tuju ei tõstnud see aga kuigivõrd.

      Kohe, kui ta oma jala seltsimaja saali tõstis, sai ta aru, et poleks pidanud tulema. Ruum oli suitsu täis ja pidupäevajoodikud tõuklesid, et baarileti poole pääseda. Ta läks abikaasa järel läbi rahvasumma ja vahelduvate parfüümi-, pumati-, keha- ja õllelõhnapahvakute.

      Doral ei olnud enam tahtmist koos mehega seltskonnas käia, nüüd kui too oma sõpradega koos olles niimoodi käitus: saatis iga kenakest möödujat rõhutatult pilguga ja pidas silmas, et Dora seda kindlasti pealt näeks. Dora seisis eemal, käes klaas leiget apelsinimahla, millest tal hakkas süda pahaks minema. Tänu taevale võttis proua Powys suuna temale, vihk loteriipileteid pihku pigistatud.

      Peaauhinnaks on pudel Šoti viskit, teatas proua Powys ja juhtis Dora laua juurde, kus auhinnad olid välja pandud. Siis on meil siin raadio, Audrey juuksurisalongi tasuta lõikuse ja soengu kupong, Quality Streeti kommikarp, tinaplasku, ja viimaks – proua Powys naaldus usalduslikult lähemale – keskmise suurusega üpris väärtusetu õlimaal. Kuigi väga viisakas koopia ühest Euroopa kunstiteosest, lisas ta silma pilgutades.

      Originaali oli Dora näinud Pimlicos Rahvusgaleriis kooliekskursioonil käies. Ta oli siis olnud viieteistaastane, täis selle ea vastuoksusi. Aga kui ta muuseumisaali astus, lendasid ta südame tormiluugid lahti ja ta teadis silmapilkselt, et sellist elu ta tahtiski. Vabadust. Võimalusi. Ilu.

      Saalis oli teisigi maale, ta mäletas küll – van Goghi „Tool” ja Seurat’ „Asnières’i suplejad” – aga see üks maal oleks ta nagu ära nõidunud ja mis see ka polnud, mis teda tol hetkel lummas ja maali raami möödapääsmatute piiride vahele neelas, kõnetas teda just samuti ka nüüd.

      Proua Judd? ütles proua Powys.

      Proua Judd? kordas proua Powys. Kuidas siis oleks ühe loteriipiletiga?

      Mida?

      Üks loteriipilet teile?

      Aa, jah. Muidugi.

      *

      Tuled vilkusid ja keegi mees kõlistas lusikat vastu klaasi. Saal jäi vaikseks, kui proua Powys pistis käe teatraalselt pappkarpi ja tõmbas sealt välja esimese võiduloosi. Seitseteist, teatas ta suurejooneliselt.

      Doral oli oma iiveldusega nii palju tegemist, et ta ei kuulnud proua Powyst, ja alles siis, kui naine tema kõrval teda müksas ja ütles: Teie oma!, sai Dora aru, et ta võitis. Ta tõstis pileti kõrgele ja ütles: Minul on seitseteist! ja proua Powys hüüdis: Proua Judd! Proua Judd on meie esimene võitja! ja juhatas ta laua juurde, et ta saaks endale auhinna valida.

      Leonard hüüdis publikust, et Dora võtaks viski.

      Proua Judd? küsis proua Powys tasa.

      Aga Dora ei öelnud midagi, ta silmitses lauda.

      Võta viski, hüüdis Leonard jälle. Viski!

      Ja meeste hääled skandeerisid aeglaselt kooris: Viski! Viski! Viski!

      Proua Judd? küsis proua Powys. Kas jääb viski?

      Ja Dora pöördus ja vaatas oma mehele otsa ja ütles: Ei, mulle ei meeldi viski. Ma võtan hoopis maali.

      See oli tema kõige esimene trotslik tegu. Nagu oleks kõrva maha lõiganud. Ja ta tegi seda kõigi ees.

      Nad lahkusid Leniga üsna varsti. Koduteel bussis istusid nad eraldi: Dora ülakorrusel, Len all. Bussist maha astudes tormas Len temast ette ja Dora jäi maha oma tähiseks tipitud öö rahusse.

      Esiuks oli irvakil, kui ta koju jõudis, ja maja pime, ülevalt ei kostnud ühtki häält. Ta läks vaikselt tagatuppa ja pani tule põlema. See oli ilmetu tuba, mille nad olid pidanud sisustama üheainsa palgaga, mehe omaga. Kamina kõrval seisis kaks tugitooli ja teed kööki tõkestas suur söögilaud, mis polnud aastate jooksul just palju vestlemist pealt kuulnud. Pruunidel seintel ei rippunud midagi peale peegli ja Dora teadis, et peaks maali riputama kummuti varju, mehe pilgu alt ära, aga ta ei suutnud end selleks sundida, mitte tol õhtul. Ja ta teadis, et kui ta seda kohe ei tee, siis jääbki see tegemata. Ta läks kööki ja avas mehe tööriistakasti. Ta võttis haamri ja naela ja tuli tagasi seina juurde. Paar õrna koputust ja nael libises pehmelt ja kergelt krohvi sisse.

      Ta astus sammu tagasi. Maal oli silmatorkav nagu uus aknaauk, aga selline aken, kust avanes vaade värvi ja kujutlusvõimet täis elule, kaugele hallist tehasekoidust ja täielik vastand pruunidele kardinatele ja pruunile vaibale, mis olid mõlemad mehe valitud, et sealt mustus välja ei paistaks.

      Nüüd tõuseks nagu päike ise igal hommikul siin seina peal, valaks nende söögiaegade vaikusele valguse vahelduvaid tundeid.

      Uks prahvatas lahti ja pidi peaaegu hingedelt maha kargama. Leonard Judd viskus maali poole ja kiiremini kui iial elus astus Dora selle ette, tõstis haamri ja ütles: Kui sa seda näpuotsagagi puutud, löön ma su maha. Kui mitte praegu, siis une pealt. See maal olen mina. Sa ei puutu seda, sa austad seda. Tänasest magan ma teises toas. Ja homme ostad endale uue haamri.

      Kõike seda ühe päevalillemaali pärast.

      1996

      Tänavapoolses magamistoas seisab raamatute najal värvifoto kolmest inimesest, ühest naisest ja kahest mehest. Nad täidavad kogu kaadri, hoiavad üksteisel ümbert kinni ja maailm nende taga on udune ja maailm mõlemal pool kõrval jääb välja. Nad paistavad õnnelikud, päriselt ka. Mitte ainult sellepärast, et nad naeratavad, vaid nende silmis on midagi, mingi kergus, rõõm, miski ühine. Pilt on tehtud kevadel või suvel, seda näeb nende riietest (T-särgid, kahvatud värvid, sedasorti värk) ja muidugi ka valgusest.

      Üks meestest, see, kes on pildil

Скачать книгу