Скачать книгу

2.3 Teadvus võib tekkida info integreerimisel ajus

      Mis puutub teadvuse säilitamisse haaratud aju piirkondi, siis on viimasel ajal hakatud tähelepanu pöörama ajukoores asuvale tagumisele „kuumale piirkonnale” – keskendudes parietaalsele ja oktsipitaalsele ajukoorele. Aktiivsus selles piirkonnas näib võimaldavat väga usaldusväärselt vahet teha teadvusel ja teadvusetul seisundil. Wisconsinis Madisoni ülikoolis töötava Francesca Siclari ja tema kolleegide uurimus pakub selle kohta täna vast kõige paremat tõendust. Selle asemel, et võrrelda lihtsalt ärkamist magamisega – võrdlus, millega kaasneb peale teadvuse kaotust veel palju muutusi ajus ja kehas – pöörasid nemad magamise ajal tähelepanu ainult ajule. Äratades inimesi palju kordi iga öö jooksul ja küsides neilt, kas nad midagi ka unes nägid, said nad võrrelda aju tegevust siis, kui inimesed und nägid, sellega, kui neil polnud üldse mingeid teadvustatud kogemusi. Niimoodi oli aju ja keha üldine seisund samasugune, nii et iga leitud erinevust võis lähemalt seostada teadvuse endaga. Sellest võrdlusest ilmneb, et tagumine „kuum piirkond” on teadvustatud kogemusega väga silmatorkavalt seotud. Tegelikult nii silmatorkavalt, et teadlased olid ainult selles piirkonnas toimuva tegevuse põhjal suutelised õigesti ennustama, kas isik teatab unenäo nägemisest – juba enne tema äratamist.

      Kas beebidel on teadvus?

      Täiskasvanutel on millegi nägemise, tundmise või kuulmise teadvustamine ühenduses kaheastmelise ajutegevuse mustriga. Otsekohe pärast visuaalse stiimuli esitamist ergastuvad näiteks visuaalse korteksi piirkonnad. Umbes 200−300 tuhandiksekundit hiljem hakkavad ergastuma ka teised piirkonnad, kaasa arvatud eesajukoor, mis tegeleb kõrgema tasandi tunnetusega. Mõned uurijad arvavad, et teadvustus saabub vaid pärast seda, kui närvitegevuse teine faas jõuab spetsiifilise lävendini.

      Seda on piisavalt kerge uurida täiskasvanute puhul, kuna nemad oskavad teadvustamisest rääkida, kuid beebide puhul on olnud samade küsimuste esitamine võimatu, kui on tahetud teada saada, kas ja kuidas nemad millestki keskkonnas olevast teadlikuks saavad.

      Sid Kouider kolleegidega Pariisis asuvast École Normale Supérieure’ist lähenesid küsimusele nii, et asetasid 5, 12 ja 15 kuu vanustele väikelastele pähe EEG-mütsid ning salvestasid aju tegevust, näidates lastele seeriat kiiresti vahelduvaid kujutisi. Nagu täiskasvanute puhul, nii reageerisid ka kõik rühma kuulunud väikelapsed kahefaasilise mustriga, nagu oli oodata. Ent teises faasis – kus tegevus seondus teadvustamisega – oli reaktsioon palju aeglasem.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

Скачать книгу