ТОП просматриваемых книг сайта:
Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm
Читать онлайн.Название Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus
Год выпуска 2013
isbn 978-9-98-532968-9
Автор произведения Marek Tamm
Жанр Языкознание
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Keskaja ladinakeelsest proosast hõlmavad tähtsa osa kõiksugused religioosse sisuga tekstid, mille jaotan ülevaatlikkuse huvides kolme kokkuleppelisse põhirühma: vagaduskirjandus, teoloogilised tekstid ning müstiline ja visioonikirjandus.
Vagadus- ehk harduskirjandus on kirev ja tinglik katusžanr, kuhu võib liigitada tekstid, mille peamine funktsioon oli pakkuda tuge palvetamiseks (ld oratio), mediteerimiseks (ld meditatio) või kontempleerimiseks (ld contemplatio). Need võib leppeliselt jaotada kaheks rühmaks: ühel pool tekstid, mis pakuvad juhatust palvetamiseks või mediteerimiseks, täites omamoodi käsiraamatu funktsiooni, teisel pool aga tekstid, mis vahendavad isiklikumal ja emotsionaalsemal moel autori meditatiivseid kogemusi (tihti monoloogina või omaeluloolise jutustusena). Varakeskajast ei ole vagaduskirjanduse näiteid teada kuigi palju, siia võib otsapidi liigitada mõned Augustinuse teosed, esmajoones tema „Pihtimused”, kõige prominentsem näide on aga kindlasti Sevilla Isidoruse meeleparandusele innustav „Sünonüümid”. Uue hoo sai vagaduskirjandus kõrgkeskaja hakul, eriti seoses reformiliikumisega kirikus üldiselt ja kloostrites kitsamalt. Hiljem kannavad vagaduskirjanduse traditsiooni jõuliselt edasi 12. sajandi tsistertslased ja 13. sajandi kerjusvennad, eriti frantsisklased. Hiliskeskajal vagaduskirjanduse tähtsus aina kasvas (nn Devotio moderna liikumine), ent põhiosa teoseid pandi siis juba kirja rahvakeeltes.[34.]
Kuigi nimetus „teoloogia” oli käibel juba antiigis, sai ta tänapäevase (kristliku) sisu alles keskajal, esmajoones Pierre Abélard’i ja teiste 12.–13. sajandi õpetlaste töödes. Keskaja teoloogia põhiteemaks on jumaliku ilmutuse mõistuspärane tõlgendamine ja mõtestamine, isegi kui leidus mitmeid autoreid, kes ei pidanud Jumala ratsionaalset käsitlemist võimalikuks ega vajalikuks. Üldises plaanis võib keskaja teoloogia jagada kaheks suureks traditsiooniks: monastiline ja skolastiline teoloogia, isegi kui nende piirjooned on hägused.[35.]
Kuni 12. sajandini kirjutati teoloogilisi tekste peaasjalikult kloostrimüüride taga ja tollases lähenemises valitses selgelt meditatiivne ja kontemplatiivne laad, mistõttu eristus monastilis-teoloogilise ja vagaduskirjanduse vahel on tihti tinglik. Sealjuures kohtab mõiste „teoloogia” kasutamist munkade töödes väga harva, näiteks on kõnekas, et üks monastilise teoloogia suurkujusid Bernard Clairvaux’st vältis seda teadlikult.[36.]
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.