LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selgitama. „Sest isand Brandt on linna lambakarjus, aga sinu isa oli lihtne lammas.”

      Nella silmitseb hõbedast veekannu enda kõrval, siledast mahagonipuust kirjutuslauda, Türgi vaipa ja uhkeid maale. Ilus pendliga kell mõõdab tasakesi aega. Selle numbrilaual on päikesed ja kuud ning osutid on peenelt nikerdatud. See on kõige kaunim kell, mida Nella kunagi on näinud. Siin paistab kõik olevat uus ja rikkusest kõnelev. Nella pole rikkuse keelt kunagi õppinud, kuid tema meelest võib see vajalikuks osutuda. Ta korjab maha kukkunud padjad põrandalt üles ja laob need tumepunasest siidist voodikattele.

      Kui Nellal kaheteistkümneaastaselt esimest korda päevad algasid, ütles ema talle, et see veri tilgub „laste saamise ohvriks”. Nella polnud iial arvanud, et selleks võiks mingit ohverdust vaja minna, sest ta oli kuulnud läbi küla kajavaid sünnitavate naiste karjeid, mille järel mõnikord kirstusid kirikusse viidi.

      Armastus oli midagi hoopis ebamäärasemat kui plekid linastel kaltsudel. Kuupuhastused ei paistnud kuidagi ühenduses olevat sellega, mida Nella pidas armastuseks ja mis puudutas küll keha, kuid pidi olema midagi rohkemat. „See ongi armastus, Petronella,” sõnas emand Oortman vaadates, kuidas Arabella kutsikat Mustsilma nii kõvasti enda vastu surus, et loomake vaevu lämbumisest pääses. Kui moosekandid külas armastusest laulsid, siis laulsid nad muidugi ka õndsusega kaasas käivast valust. Ehtne armastus oli lill rentslis ja selle õielehed avanesid seal. Armastuse nimel võis riskida kõigega ja see oli õnnistus, mille meepotis ei puudunud iialgi omad tõrvatilgad.

      Emand Oortman oli kogu aeg kaevanud sobilike kosilaste puuduse üle laiemaski ümbruskonnas ja kohalikke poisse kõrrenärijateks kutsunud. Tema tütre tuleviku määrasid linn ja Johannes Brandt.

      „Aga ema, mis saab armastusest? Kas ma hakkan teda armastama?”

      „Ah et tüdruk tahab armastust,” hüüdis emand Oortman seepeale teatraalselt Assendelfti kooruva värviga seinte poole. „Tema tahab meil virsikuid vahukoorega.”

      Nellale oli räägitud, et ta tõepoolest lahkub Assendelftist, ja jumal ise teadis, et lõpuks ei ihanud tütarlaps enam muud kui põgeneda. Ta ei tahtnud enam Careli ja Arabellaga laevahukku mängida, kuid see ei suuda talitseda üha kasvavat pettumust, kui ta nüüd istub Amsterdamis oma tühja abieluvoodi kõrval nagu põetaja haigevoodi juures. Mis mõtet on tema siinviibimisel, kui ta abikaasa teda isegi korralikult ei tervitanud? Tütarlaps ronib üles tühjale madratsile ja poeb patjade vahele, saatjaks Cornelia mõnitav pilk, Marini terav hääletoon ja Johannese ükskõiksus. Mina olen see tüdruk, mõtleb Nella, kes ei saanud virsikutki, vahukoorest rääkimata.

      Maja tundub öisest tunnist hoolimata ärkvel olevat. Ta kuuleb, kuidas välisuks avaneb ja sulgub, ja siis teeb ta pea kohal teine uks sedasama. Kostab sosistamist ja koridoris kõnnitakse, enne kui pingeline vaikus ruumid vallutab.

      Tütarlaps kuulatab nukrust ning imepeenike kuukiir peegeldub maalitud metsjäneselt ja mädanevalt granaatõunalt. See vaikus on petlik, sest tegelikult maja hingab. Kuid Nella ei julge enam voodist välja ronida, vähemalt mitte sel esimesel ööl. Möödunud suve lautomängu mälestused on oma teed läinud ja ainus, mida ta oma peas nüüd kuuleb, on heeringakaubitseja käreda maanaise häälega karjutud sõnad: „Lollpea! Lollpea!”

      Uus tähestik

      Kui Cornelia on kardina eest tõmmanud, et hommikupäikest sisse lasta, seisatab ta Nella sassis voodi jalutsis. „Isand saabus Londonist,” teatab ta voodiriiete alt välja piiluvale väikesele jalale. „Te sööte koos hommikust.”

      Nella kergitab kiiresti pea padjalt, nägu ümmarguseks pundunud nagu keerubil. Ta kuuleb nüüd kõiki Herengrachti-äärsete majade teenijaid, sest nende harjad kolisevad trepilt pori pestes pangedes nagu kauged kirikukellad. „Kui kaua ma magasin?” küsib ta.

      „Piisavalt kaua,” vastab teenijanna.

      „Ma võisin siin voodis ka kolm kuud nõidusund magada.”

      Cornelia pahvatab naerma. „On vast nõidus.”

      „Mida sa öelda tahad?”

      „Ei miskit, emand.” Teenijanna ulatab käe. „Tule. Ma pean su riidesse aitama.”

      „Sa olid kaua üleval.”

      „Olin või?” Cornelia hääletoon on jultunud ja see enesekindlus lööb Nella verest välja. Ükski ema teenijannadest ei julgenud talle niiviisi vastata.

      „Ma kuulsin öösel, kuidas välisuks sulgus,” jätkab tütarlaps. „Ja minu pea kohal sulgus ka üks uks. Olen selles täitsa kindel.”

      „Võimatu,” vastab teenijanna. „Toot pani selle lukku enne, kui sa üles tulid.”

      „Toot?”

      „Ma kutsun Ottot niiviisi. Tema meelest on hüüdnimed tobedad, aga mulle need meeldivad.” Cornelia võtab alusseeliku, tõmbab selle Nellale üle pea selga ja sätib seeliku peale helesinise hõbekaunistustega pealisrüü. „Isand maksis selle eest,” teatab ta, hääles tohutu imetlus. Kuid Nella rõõm kingituse üle haihtub kähku, sest kleidi varrukad on liiga pikad ja ta rinnakorv upub ülemäära suurde korsetti, kui kõvasti Cornelia seda ka kinni ei nööri.

      „Emand Marin ju saatis sinu mõõdud õmblejannale,” aietab Cornelia korsetti üha tugevamini kokku tirides ja pikkadest üle jäävatest paeltest masendudes. „Sinu ema saatis need kirja sees. Mida ma küll teen selle liigse kangaga?”

      „Õmblejanna ilmselt sai valesti aru,” vastab Nella oma varrukatesse kadunud käsi silmitsedes. „Olen kindel, et ema teab minu mõõtusid.”

      Kui Nella söögituppa astub, räägib Johannes seal Ottoga poolihääli mingite suurte paberite kohale kummardudes. Oma abikaasat märgates ta kummardab, nägu naerul. Ta silmade värv on tahkunud kalahallist ränihalliks. Marin rüüpab sidrunivett, pilk kinni venna pea kohal seinal rippuval hiigelsuurel maakaardil, millel laiuvast paberookeanist kasvavad välja maatükid.

      „Ma tänan kleidi eest,” pingutab Nella öelda. Otto astub toanurka ja jääb sinna ootama, süli Johannese pabereid täis.

      „See peaks olema üks neist,” vastab Johannes. „Ma tellisin mitu. Kuid see ei näe üldse niisugune välja, nagu ma ette kujutasin. Ega see väheke liiga suur ole? Marin, ega see väheke liiga suur ole?”

      Marin istub toolile ja sätib salvräti täiusliku valge ruudukesena endale sülle, kus see jätab mulje, nagu oleks mustast tahveldisest üks tükk ära kukkunud.

      „Ma kardan, isand, et on vist tõesti,” vastab Nella. Tal on oma häälevärina pärast piinlik. Kus ometi tehti Assendelfti ja Amsterdami vahelises suhtluses selline viga, et pruudi kehast sai naljanumber? Tütarlaps silmitseb seinakaarti ja otsustab oma varrukate naeruväärse pikkuse üle mitte nokkima hakata. Kaardil on Uus-Holland, mille rannikul kasvavad palmid, kus meri on türkiissinine ja kaldalt kutsuvad vaatajat eebenmustad näod.

      „Pole viga,” kostab Johannes. „Cornelia teeb selle parajaks.” Ta käsi kumerdub väikese õlleklaasi ümber. „Tule ja võta istet, söö midagi.”

      Damastist laudlinal lebavad taldrikul viil kõva leiba ja kleenuke kala. „Me sööme täna tagasihoidlikult,” selgitab Marin venna õlleklaasi piieldes. „Alandlikkuse märgiks.”

      „Või siis askeetlikkus põnevuse pärast,” pomiseb Johannes heeringatükki kahvli otsa torgates. Toas valitseb selline vaikus, et kuulda on vaid mehe tasast mälumist, ja leib lebab nende vahel nagu müürikivi, kuiv ja puutumata. Nella püüab hirmust võitu saada ja vaatab üksisilmi oma tühja taldrikut, märgates samas, kuidas ta abikaasa ümber tekib väga kiiresti kurbuse vari. „Nella, sa mõtle vaid, mida sa seal sööma hakkad,” ütles kunagi ta vend Carel. „Ma olen kuulnud, et Amsterdamis süüakse kulla sisse kastetud maasikaid.” Poiss oleks praegu südamest pettunud.

      „Marin, sa proovi seda head õlut,” pakub Johannes viimaks.

      „Ma saan sellest seedehäired,” vastab õde.

      „Amsterdamlase raha ja häbi dieet. Sa ei saa ennast

Скачать книгу