LITMIR.BIZ

      „Ma ei olnud kohal Gruusias, küll aga olin kohal, kui Eri juhatas ühe käega Suures Teatris „Rigolettot”. Eri on vasakukäeline, aga ta vasak käsi oli täitsa läbi eelmise õhtu käesurumisest. Oli olnud stipendiumipäev ja nagu meil sel puhul tavaks, õhtustasime „Budapesti” restoranis. Kolmandana oli lauas tuntud vasaraheitja Madis Ainso, kes töötas Tartu Lihakombinaadis ja kel oli ülesanne saata Moskvasse veerenud lihavaguneid, et need teel kaotsi ei läheks. Eriga olid nad kohtunud Eesti esinduses. Madise juuresolek tagas, et jutt õhtulauas ei läinud liiga intellektuaalseks. Selle asemel algatasid Eri ja Madis vasaku käega käesurumisvõistluse. Eri võitis, kuid oma kätt ei saanud ta pärast seda mõnda aega kasutada. Aga ega elu sellest seisma jäänud.”

      „Eril on suurepärane jutustamisoskus, ta märkab pisikesi detaile ja jutustab iga loo suureks, tähelepanuväärseks,” tunnustab Velmet.

      „See oli sensatsioon. Toonase TPI aula Mustamäel oli puupüsti täis. Vapustavaks tegi kontserdi esitatud teoste värskus. Pärt oli olnud lärmakas avangardist, seejärel vaikis ta aastaid, otsides oma teed, ja nüüd tuli kuulajate ette askeetliku teosega,” meenutab Velmet.

      „„Estonia” kontserdisaali Eri ei saanud, sest kardeti skandaali. Pärt ja Schnittke olid üliandekad heliloojad, keda esitajad ja publik tol hetkel armastasid ja tunnustasid, aga ametkonnad 1970-ndate aastate sumbunud õhustikus sugugi mitte. Alfred Schnittke sai aru, et Eri oli dirigent, kes väga hästi tunnetas kaasaegset muusikat, millega paljud tema ametikaaslased ei tahtnud üldse tegemist teha. Nii mõnedki Eesti heliloojad võivad olla tänulikud, et meil on olnud dirigente, kes ei peljanud uudisloomingut. Eri Klas tõi 1960-ndatest kuni 1980-ndateni Tallinnasse väga palju värsket verd.

      Erit iseloomustab uudisloomingulembus. Ta oskab kiiresti terad sõkaldest eraldada. Ta näeb partituuri vaadates kiiresti, kas teos väärib ettekandmist või mitte. Vene üks suurimaid kaasaegseid heliloojaid Alfred Schnittke ei võtnud ilmaasjata Erit oma teoste esmaesitlejaks.”

      „Kui otsida Eri tähthetki, siis tuleb kindlasti rõhutada ühe provintsiteatri viimist Moskvasse, Stockholmi, Savonlinna ja kõige lõpuks Pariisi. See oli ime. Eri oli inimene, keda võeti jutule! Oleks läinud keegi teine, poleks ta ehk jutule saanud. Eri suutis kaitsta oma projekte, isegi kui ta tagantjärele ei oska seda protsessi kirjeldada. Ta suutis väikese rahvusooperiga kaasata suured lauljad nagu Jevgeni Nesterenko, kes oleks vabalt võinud öelda, et temale oleks piisav La Scala või Metropolitan Opera kutse, mitte „Estonia” oma,” märgib Toomas Velmet.