LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Tihnikuga kaetud kalju tipul elas vana melanhoolne ja torssis mees, kelle nimi oli Tari (Charlie) Coffin. Tari oli pärit Oahult Sandwichi saartelt ning käinud nooruses Ameerika vaalaküttidega merel, need olid seigad, mis olid teinud talle nime, andnud talle USA kirderannikule omase pininaga inglise keele ning põhjustanud kannatusi tema süütul eluteel. Üks kapten, kes sõitis merele New Bedfordi sadamast, tõi ta Nuku Hivale ning jättis siia inimsööjate sekka maha. Põhjust oli selleks uskumatult vähe, nimelt hoiti sel teel kokku õnnetu Tari palga arvelt, mis oleks vaevalt omanike rahakotile New Bedfordis mõju avaldanud. Selline tegu oli lihtsalt mõrv – tõenäoliselt rippus Tari elu alguses juuksekarva otsas. Ei oleks pruukinud imestada, kui ta oleks sel ajal masendusest ja kabuhirmust mõistuse kaotanud, muutunud nõdrameelseks, mille poole ta tänaseni kaldus; võib-olla hakkas Tari aga meeldima mõnele lapsele, kes käskis mehe ellu jätta. Igatahes pääses ta eluga, võttis naise ning ajaks, kui temaga tuttavaks sain, oli ta lesk, kellel olid abielus poeg ja pojatütar. Meest painas aga mõte Oahust – ta ei väsinud seda kiitmast, ta hoidis sellest kinni ning vaatas sellele tagasi kui paigale, kus peeti lõppematult pidu, lauldi ja tantsiti, ning ma julgen väita, et ta käib seal rõõmuga oma unenägudes. Huvitav, mida Tari arvaks, kui keegi ta tõepoolest sinna tagasi viiks ja näitaks kaasaegset Honolulut – linna, kus kihab liiklus, kus on kuninglik residents16 auvahtkonnaga, kus on suur hotell ning Mr Bergeri bänd oma kostüümide ja võõramaiste pillidega; või mida mõtleks ta nähes, et tõmmusid nägusid kohtab seal nüüd nii harva ja valgeid nõnda sageli; et tema isa maatükk on müüdud suhkruistanduseks ning isa maja küllaltki räämas; et viimased tema perekonnast surid leeprasse ning on maetud Molokais mere ja kaljude vahele? Nii lihtsalt ja nii nukralt muutuvad ka Lõunamere saared.

      Tari oli vaene ja elas kasinalt. Tema maja oli puitsõrestikuga, selle klopsisid kokku eurooplased; maja oli õigupoolest tema „ametikorter“, sest Tari oli neeme lambakarjus. Ma võin anda tervikliku pildi tema varandusest: kolm vaati, plekist biskviidikarp, rauast kastrul, mõned kookospähklikoorest jooginõud, latern, kolm pudelit, kus sees oli vist õli, mõned üle sarikate visatud rõivad ja paar matti. Esimesel kohtumisel selle väljasaadetuga oli ta meiega sõlminud saarele omase põhjendamatu sõprussuhte, ta jagas minuga kookospähkleid janu kustutamiseks ning kutsus tihnikusügavikku oma maja vaatama – ainus lõbu, mida tal mulle pakkuda oli. Tari ütles, et talle meeldivad „ameeliklased ja inglismanid,“ „plantslasi“ ta aga jälestas ning selgitas ettevaatlikult, et kui ta oleks meid „plantslasteks“ pidanud, ei annaks ta meile ühtegi kookospähklit ega näitaks iialgi oma maja. Ma saan tema vastumeelsusest prantslaste suhtes aru, kuid ei mõista täiel määral, miks ta on anglosakside suhtes nõnda salliv. Järgmisel päeval tõi ta mulle sea ja mõne päeva pärast said kaldale läinud meeskonnaliikmed temalt teisegi. Olime nendel saartel veel võõrad ning mehe lahkus tegi meile muret, kuna see seadis teda ennast halba olukorda, ning nõnda me loomulikult, kuigi vaieldamatult rumalalt, keeldusime teisest seast. Oleks Tari markiilane, siis poleks me teda enam kunagi näinud, aga ta oli see, kes ta oli, kõige leebem pikka aega kannatanud melanhoolne mees ning maksis selle teo eest sada korda valusamalt kätte. Vaevalt olid üheksa külaelanikku jõudnud meiega jumalaga jätta ning kanuus lahkuda, kui keegi ronis teiselt poolt Cascole. See oli Tari, ta jõudis nii hilja, sest tal polnud oma kanuud ning tal oli raske seda ka laenata; niisiis tuli ta omapäi (nagu me tõepoolest olime teda alati näinud), kuna oli sellel maal võõras ning seltskonna raskemeelseim. Minu ülejäänud pereliikmed pagesid selle kohtumise eest. Pidin oma haavunud sõbra üksinda vastu võtma ning see vestlus kestis ligi tund aega, sest ta ei suutnud meid jätta. „Te lähete ää. Ma ei näe teid enam – ei, söör!“ nuttis Tari ja vaatas enda ümber haletsusväärse imetlusega ringi. „See uhke laev – ei, söör! – uhke laev!“ hüüatas ta; „ei, söör!“ kõlas teravalt valjenedes läbi nina, kauge kaja New Bedfordist ja petlikust vaalakütist. Nende murelike avalduste ja kiituste vahel tuli mees ikka ja jälle tagasi selle juhtumi juurde, kui olime seast keeldunud. „Mulle meeldib teile kõigile ühteviisi kingitusi teha,“ kaebas ta, „mul oli ainult siga, te seda vasta ei võtnud!“ Tari oli vaene mees, ta ei saanud kingitusi valida, tal oli ainult siga, kordas ta, ning mina olin sellest keeldunud. Ma olen harva olnud nii muserdatud kui siis, kui nägin teda seal niimoodi istumas – nii vana, nii hall, nii vaene, elus nii vähe õnne näinud, nii haletsusväärse ilmega –, ning tundsin üha teravamalt, et olin meest pahaaimamatult sügavalt solvanud; see oli aga üks neist olukordadest, kus sõnadest pole tolku.

      Tari poeg oli naerusuine ja loid, Tari minia, kuueteistkümne aastane neiu, ilus, õrn ja tõsine, enamikust Anaho naistest intelligentsem ning kõneles päris hästi prantsuse keelt; Tari lapselaps, pisike olevus, rippus neiu rinna otsas. Ükskord läksin läbi tihniku Tarile külla, teda polnud aga kodus, ning leidsin, et mehe poeg teeb puuvillast kotti, proua aga imetab preilit. Võtsin nende kõrval põrandal istet ning neiu hakkas minult Inglismaa kohta pärima; ladusin kastruli ja kookospähklikoored üksteise otsa, et need meenutaksid maju, ning püüdsin sõnade ja žestidega nii hästi kui suutsin kirjeldada ülerahvastatust, nälga ja lõppematuid hädasid. „Pas de cocotiers? Pas do popoi?“17 päris ta. Ütlesin, et seal on liiga külm ja rääkisin üksikasjaliku põhjalikkusega kujuteldava tule ees küürutades end külma eest kaitstes, et ta ikka aru saaks. Naine taipas aga jalamaid, mainis, et see on tervisele halb ning istus mõnda aega süngelt nende harjumatute murede üle mõttesse vajununa. Olen kindel, et see äratas temas kaastunnet, sest see puudutas teist muret, mis on alati markiilase südames, nukralt naeratades ning mulle melanhoolsete silmadega otsa vaadates hakkas ta enda rahva kannatuste üle kurtma. „Ici pas de Kanaques,“18 ütles ta, tõstis lapse rinna otsast ja sirutas teda käte vahel hoides minu poole. „Tenez19 – niisugune väike laps sureks. Kõik kanakad sureksid. Meid poleks enam.“ Neiu naeratas ja see vahejuhtum noore ema ja väikese lapsega tundus mulle kummaline, ta rääkis nii rahulikult meeleheitele ajavatest asjadest. Samal ajal töötas abikaasa, naeratus näol, koti kallal, süütu lapsuke püüdis aga haarata vaarikamoosi purki, külakosti, mille olin neile läbi tihniku äsja toonud; nägin vaimusilmas tulevasi sajandeid, mil jagame ühist saatust – surm tuleb nagu hoovus ning päev, kui pole enam beretani20 ega ühtegi teist rahvast, pole enam kirjandust ega lugejaid (mis mind kummalisel kombel puudutas), on juba määratud.

      Neljas peatükk

      SURM

      Nagu ma juba ütlesin, on surm markiilaste jaoks väga olulisel kohal. Oleks kummaline, kui see oleks teisiti. Markiilased on vist kõige kaunim rahvas terves ilmas. Mehed on keskmiselt kuue jala pikkused, tugeva kehaehitusega ja saledad ning kärmete, kuid sujuvate liigutustega; naised, kuigi tüsedamad ja loiumad, on sellegipoolest kenad. Esmapilgul tunduvad nad väga elujõulistena, kuid tegelikult räsib surm neid mõlema käega. Sel päeval, kui piiskop Dordillon21 jõudis esimest korda Taiohaesse, elas seal mitu tuhat elanikku, vaevalt oli ta aga jõudnud siit ilmast lahkuda, kui Stanislao Moanatini luges sama lahe ääres sõrmedel kokku kaheksa allesjäänud pärismaalast. Või siis näiteks Hapaa org, mille nime Herman Melville’i22 lugejad on kohanud jubedalt moondunud kujul Hapar. Lõunamerel on seilanud vaid kaks kirjanikku, mõlemad ameeriklased: Melville ja Charles Warren Stoddard23; esimese ja nendest tähtsama ristsetel unustati vist mõni oluline haldjas ära: „Tal on head silmad,“ „Ta hakkab lugusid jutustama,“ „Ta hakkab meid paeluma,“ kinnitasid sõbralikud ristiemad, „Aga ta ei oska kuulata,“ lisas viimane. Kuuldavasti oli Hapaa hõimus ligi nelisada liiget, siis aga tulid rõuged ning nende hulk kahanes saja neljakümnele. Kuus kuud hiljem jäi aga üks naine tuberkuloosi, haigus lõõmas tulekahjuna üle oru ning vaevalt aasta pärast põgenesid kaks ellujäänut, mees ja naine, sellest vastsest eraklusest. Samasugused Aadam ja Eeva võivad ühel päeval vireleda mõne teise rahva seas Inglismaa ainsate ellujäänutena. Seda lugu esimest korda kuuldes kõlas see täiesti uskumatuna, nüüd aga kaldun seda tõeks pidama.

Скачать книгу