Päästetud - Pam Jenoff

Скачать книгу

mu perekond läks.“ Ta surub huuled kokku, tahtmata anda mulle asjatut lootust.

      „Sa võid siia majja jääda,“ pakub ta. Ta ei arva, et peaksin elama naistemajas nagu teised artistid. „Tore, kui oleksid seltsiks.“

      Aga ma ei saa sinna jääda ja siis loota, et tüdrukud võtavad mind vastu kui omasugust. „See on väga lahke, aga ma peaksin olema teiste juures.“ Lapsena oli mulle alati meeldinud olla koos artistidega. Ma olin igatsenud magada naistemajas, kus hoolimata liiga paljudest kehadest, lõhnadest ja helidest valitses teatud solidaarsus.

      Ta noogutab nõustuvalt. „Me maksame sulle kolmkümmend nädalas.“ Meie tsirkuses rahast ei räägitud. Palka maksti õiglaselt, aastatega tasu tõusis. Ta võtab lauasahtlist paberi ja kritseldab sellele midagi. „Sinu leping,“ selgitab ta. Ma vaatan talle otsa, olles segaduses. Meil polnud mingeid lepinguid – inimesed leppisid suusõnal kokku ja pidasid oma lubadusi, töötades koos aastakümneid. Ta jätkab: „Siin on öeldud, et kui tahad lahkuda enne hooaja lõppu, siis maksad meile tagasi.“ Ma tunnen, et olen justkui tema omand, nagu ma enne pole tundnud, ja see ei meeldi mulle üldse.

      „Tule, ma aitan sul end sisse seada.“ Ta juhatab mu majast välja ning me lähme künkast alla. Ma vaatan otse ette, heitmata pilku oma endisele kodule. Me oleme vana võimla kõrval ja mu kurku tekib klomp. Kunagi oli mu perekond seal harjutanud. „Nemad seda enam ei kasuta,“ ütleb ta vabandaval toonil. Aga see oli kuulunud meile. Sellel hetkel kahetsen meie tehingut. Töötamine teise tsirkuseperekonna heaks tundub reetmisena.

      Herr Neuhoff läheb edasi, aga mina jään võimla ukse ees seisma. „Ma pean harjutama,“ ütlen.

      „Pole vaja täna alustada. Kindlasti tahad end enne sisse seada.“

      „Ma pean harjutama,“ kordan. Kui ma täna ei alusta, ei tee ma seda kunagi.

      Ta noogutab. „Väga hea. Ma jätan su siia.“ Kui ta minema hakkab, vaatan künka jalamilt üle oru oma perekonna maja poole. Kuidas saan ma siia jääda, kui minevikuvarjud on nii väljakannatamatult lähedal? Ma näen oma vendade nägusid. Mina esinen, aga nemad ei saa.

      Võimla uks krigiseb, kui selle avan. Ma panen oma reisikohvri maha, pööran sõrmes abielusõrmust. Saalis on ka teisi artiste. Mõni nägu on ähmaselt tuttav justkui eelmisest eluajast, aga mõnda ei tunne ma üldse. Saali otsas klaveri juures on pikk morni näoga mees. Meie silmad kohtuvad ja ehkki ma ei tunne teda oma tsirkuseaastatest, tundub, et oleme kusagil varem kohtunud. Ta vaatab mulle mitu sekundit otsa, enne kui lõpuks pilgu ära pöörab.

      Ma hingan sisse heina-, sõnniku-, sigaretisuitsu- ja parfüümilõhna, mis pole eriti teistsugune. Paks kampolihõng tungib mu sõõrmetesse ja tundub, nagu poleks ma kunagi ära olnud.

      Võtan abielusõrmuse sõrmest ja pistan taskusse ning lähen siis treeninguks riideid vahetama.

      3

Noa

      Muidugi ei jätnud ma last sinna.

      Ma hakkasin tema juurest eemale minema, kujutades ette oma elu, nagu see oli olnud mõni minut varem. Piimaveoauto sõidab minema ning ma võin minna tagasi oma töö juurde ja teeselda, et seda pole kunagi juhtunud. Seejärel jäin jälle seisma. Ma ei suutnud jätta abitut beebit üksi surema, nagu ta oleks rongis surnud. Kiiresti jooksin hapukalt lõhnava piimapüti juurde ja tõmbasin lapse välja. Hetk hiljem mürises mootor ja auto nõksatas ettepoole. Ma hoidsin last kõvemini ja ta surus end andestavalt minu vastu. Imiku soojus täitis mu süle. Sellel hetkel oli kõik hästi.

      Politseinik rongi kõrval hüüdis midagi, millest ma aru ei saanud. Teine valvur ilmus jaamaplatvormile, hoides rihma otsas lõrisevat hundikoera. Paanikasse sattudes hüppasin ja laps oleks peaaegu mu käte vahelt välja libisenud. Ma hoidsin teda kõvemini ja peitsin end nurga taha, kui politseinikud minust mööda rongi peale jooksid. Nad ei saanud tegelikult märgata, et nii paljude laste hulgast on üks kadunud. Ent nad osutasid vaguni ukselt, mille olin kiiruga lahti jätnud, äraandvatele jälgedele lumel.

      Jooksin meeleheitlikult konku poole, kus ma magasin. Selle tagaosas oli kõikuv redel, mis viis pööningule. Kui ma selleni jõudsin, komistasin põrandal vedelevale tekile. Ma raputasin selle jalgade küljest lahti ja hakkasin redelist üles ronima. Aga mul oli vaid üks käsi kinnihoidmiseks ja ma libastusin teisel pulgal ning oleksin peaaegu lapse maha pillanud. Ta kisa ähvardas meid paljastada.

      Kogusin end ja hakkasin jälle ülespoole ronima. Hääled muutusid tugevamaks ja neid katkestas terav haukumine. Ma jõudsin pööningule, madala laega ruumi, mis haises surnud näriliste ja hallituse järele. Kiirustasin tühjadest kastidest mööda üksiku akna juurde. Mu küüned murdusid, kui seda lahti kiskusin. Jäine õhk paiskus mulle näkku. Kummardusin ettepoole ja pistsin pea välja, aga aken oli liiga väike. Ma ei suutnud sealt õlgu läbi suruda.

      Allpool kuulsin valvureid, kes olid nüüd majas. Ma tõstsin lapse kiiresti teisele poole akent, asetades ta lumega kaetud kaldus katusele, mis kõrgus jaamaplatvormi kohal. Ma kohendasin teda, paludes jumalat, et ta alla ei veereks ega hakkaks kisama külma tõttu vastu paljast nahka.

      Sulgesin akna ja kiirustasin pööningutrepist alla, haarates harja kaasa. Kui konkust välja astusin, oleksin peaaegu ühe valvuriga kokku põrganud.

      „Guten Abend…“ kogelesin ma, sundides end mehele silma vaatama. Ta ei vastanud, vaid vahtis mind läbitungival pilgul.

      „Entschuldigen Sie, bitte.“ Ma palusin vabandust ja kõndisin ümber valvuri, tundes endal ta pilku, oodates käsku peatuda. Ma libistasin end välja ja teesklesin, et pühin söega määritud lund platvormilt ära, kuni olin kindel, et ta mind enam ei jälgi. Seejärel tormasin teisele poole jaamahoonet, jäädes maja varju seisma. Ma vaatasin üles madala katuse poole ja otsisin kohta, kuhu jalga toetada, et sinna jõuda. Toetuspunkti leidmata ronisin mööda vihmaveetoru üles ning jäine külm tungis läbi mu rebenenud pükste. Üles jõudes mu käed valutasid. Palvetasin, et laps oleks ikka veel seal. Aga mu sõrmed puudutasid tühjust.

      Kõhus keeras. Kas sakslased olid lapse leidnud? Sirutasin käed jälle välja, kaugemale, ja leidsin riidetüki. Ma haarasin sellest kinni ja püüdsin last enda poole tõmmata. Aga ta veeres mu sõrmeotstest eemale. Püüdsin meeleheitlikult temani jõuda ja sain ta mähkmeservast kinni just enne, kui ta kukkuma hakkas.

      Ma surusin ta enda vastu ja hakkasin alla ronima. Libastusin, püüdes ühe käega kinni hoida. Lõpuks jõudsin alla ja toppisin lapse turvaliselt oma mantli varju. Aga sakslased olid just nurga taga, nende hääled lähedal ja vihased. Ma ei julgenud enam hetkekski paigale jääda ja pistsin jooksu ning mu jäljed jäid siledale lumele.

      Mu põgenemisest on tunde möödunud. Ma ei tea kui mitu tundi, ainult seda, et on pime öö ja jälle sajab lund ning taevas on tumehall. Või oleks, kui üles vaataksin. Torm on tugevamaks muutunud, teravad jäätükid tungivad silma ja sunnivad lõuga vastu rinda hoidma. Ma lähen mägedest kaugemale, metsa varju, aga maapind, mis tundus kaugemalt tasane, on künklik ja väsitab mind. Kõnnin kitsal rajal, mis on liiga lähedal metsale. Heidan närviliselt pilke ahtale rajale, mis kulgeb paralleelselt puudega. Seni on see õnneks inimtühi.

      Kujutlen meie väikest Hollandi piiri lähedal asuvat talu olevat lõputu valge teki all, õhk on siin Põhjamere tõttu soolane ja niiske. Ma elasin seal ainult koos vanematega. Ehkki olime pääsenud õhurünnakutest, mis olid muutnud Rotterdami kivihunnikuks, oli okupatsioon ränk. Sakslased olid keskendunud rannikulinnade kaitsmisele ning mineerisid randu, nii et me ei saanud seal enam käia, ja sõdureid majutati kõikjale – nii kohtasingi meest, kes oli mu lapse isa.

      Ta polnud mind sundinud. Kui ta oleks seda teinud või kui oleksin seda teeselnud, oleks mu vanemad ehk mulle andestanud. Ta polnud seda isegi katsetanud sellel ööl, mil ta meie talus ööbis, ehkki ma sain aru neist pikkadest üle laua heidetud pilkudest, et ta oleks tahtnud. Ta pikk laiaõlgne kuju oli liiga suur meie väikeses majas, mööbel ei sobinud talle. Me kõik hingasime kergendatult, kui ta viidi üle uude kohta. Aga ta tuli tagasi, tuues meile pool tosinat värsket muna, mida me polnud näinud sõja algusest saadik, ja hiljem šokolaadi, et meid tänada. Ma olin tüdinud – sõda oli alanud siis, kui mina sain kaksteist, võttes

Скачать книгу