LITMIR.BIZ

      PÄIKESELOOJANG oli tulnud ja läinud. Kui Sam jõudis Tennesseesse Knoxville’i, pööras ta 81. maanteele ja sõitis põhja poole. Tume asfalt auto esitulede ees nägi endine välja, ehkki ta oli lahkunud ühest osariigist ja jõudnud teise.

      Viimasest telefonikõnest Treyga oli möödas kaks tundi. Ta mõtles aina, kas Trina on juba opilt tulnud, kuid ta polnud midagi kuulnud ja Trey oli lubanud helistada.

      Liiklus oli tihe. Viimaste tundide jooksul oli temast möödunud vähemalt kümme pikka veokit ja teed olid pidevalt sõidukitest tuubil. Nüüd aga hakkas liiklus aeglustuma ja ta ei mõistnud, miks, enne kui jõudis künkaharjale ja nägi all maanteel rida vilkureid. Ta pidurdas, et aeglasema tempoga kaasa minna, ja märkas korraga üht autot kaelamurdval kiirusel üle künka lähenemas.

      Ta nägi autotulesid tahavaatepeeglist ja haaras tugevasti roolist kinni. Lähenev juht ei jõua kuidagi õigel ajal pidurdada, et mitte Samile sisse sõita. Sam valmistus kokkupõrkeks, kuid viimasel hetkel keeras auto kõrvale ja paiskus läbi õhu tee keskele.

      Sam vaatas üle õla, kuidas see pimedas temast mööda lendas. See rullus õhus, paiskus maha ja jätkas rullumist, esituled pimedas kord üles, kord alla liikumas. Kui auto lõpuks seisma jäi, oli see kummuli.

      Sam andis pidurit ja pidas teeserval kinni. Ta jättis oma linnamaasturi tuled põlema, haaras taskulambi ja hüppas välja. Ka teised pealtnägijad pidasid oma sõidukid kinni ja jooksid sündmuskohale.

      Sam sööstis muruga kaetud ohutussaarele. Auto oli sealt ligi viiekümne meetri kaugusele rullunud. Sami taskulambi valgusvihk ei ulatunud nii kaugele ja ta nägi vaevu, kuhu läks, lisaks jõudis talle ninna bensiinilõhn. Ilmselt bensiinileke.

      Keegi mees tuli ta selja tagant joostes ja nad jõudsid koos avariikohta.

      „Ma helistasin 911,” ütles võõras. „Ma nägin seda pealt. Ta lendas üle selle künka.”

      Sam jäi autorusude juures seisma, laskus põlvili ja uuris taskulambi valgel auto sisemust. Auto oli tühi ja esiklaasi polnud.

      Sam tõusis kiiresti püsti. „Auto on tühi. Juht lendas välja. Hargneme laiali ja hakkame otsima.”

      Selleks ajaks oli nendega liitunud veel mitu inimest ja enamikul neist olid samuti taskulambid. Nad hargnesid kiiresti ja hakkasid autorusude lähedusest otsima.

      Otsides kuulis Sam veel sireene ja keeras pilgu heli suunas. Üks patrullauto lähenes vilkurite plinkides.

      Sam liikus aeglaselt mööda ohutussaart, suunates taskulambi valgusvihku siia ja sinna. Kõigepealt leidis ta õlakoti, seejärel mõne meetri kaugusel punase-mustakirju tennise. Õlakotil oli ühe Tennissee kolledži nimi ja sedasorti jalanõud olid populaarsed noorte hulgas. Sami süda muutus raskeks.

      „Siin!” hüüdis keegi.

      Sam keeras ringi ja läks joostes sinna.

      Juht lebas näoli auto esiklaasi jäänustel ja kui Sam teda nägi, tundus talle sekundi murdosa jooksul, et ta polegi seal õhtupimeduses koos nende inimestega, vaid kuuleb kopteri tiiviku mürinat ja näeb, kuidas kaaslase peast voolav veri imbub ta jalge ees liiva sisse. Ta tundis näol kuuma kõrbetuult ja siis pimestasid teda hetkeks liikluspolitsei patrullauto tuled. Need tuled tõid ta tagasi reaalsusse.

      „Ta on surnud!” hüüdis teine mees, viibates nende suunas tulevale politseinikule.

      Kui Sam laskus ühele põlvele, et kannatanu pulssi otsida, ütles mees uuesti: „Ta on surnud. Ma juba kontrollisin.”

      Sam oli vapustatud. Juht oli veidi üle kahekümne ja sellel mehel oli õigus. Noormees oli surnud.

      Rahvas kogunes laiba ümber ja kõik rääkisid ühekorraga, tahtes jutustada liikluspolitseile oma versiooni sellest, mida nad olid näinud.

      Sam heitis viimase pilgu noormehele, keeras ringi ja kõndis tagasi oma auto juurde. Ta viskas taskulambi kõrvalistmele, haaras paki niiskeid salvrätte, hakkas sealt salvrätte välja tõmbama ja oma käsi puhastama ning siis muudkui tõmbas ja pühkis ja pühkis ja tõmbas, kuni taipas, et nutab. Ta hingas aeglaselt ja katkendlikult sisse, viskas taskurätipaki põrandale, kortsutas kasutatud rätikud nutsakuks kokku ja pani prügikotti.

      „Jeesus nuttis,” ütles ta vaikselt ja sulges silmad, kuid vaatepilt oli talle mällu sööbinud ja niipea kui ta need sõnad ütles, meenus talle seik lapsepõlvest ja kuidas ta sai oma sõnade eest ema käest pragada.

      „Ära võta jumala nime asjata suhu, Samuel Wade.”

      „Ma ei võtnudki, ema. Need sõnad on piiblist. Isa ütles, et see on piibli kõige lühem salm.”

      „Su isal on õigus, aga minul samuti. Ära ütle seda uuesti, kui sa just pole põlvili ega palveta.”

      „Jah, ema. Palun vabandust, ema.”

      Sam pühkis käeseljaga silmi. Ta polnud põlvili, aga oleks pidanud olema.

      „Palun vabandust, ema,” ütles ta vaikselt. „Kõige pärast.”

      Ta peaaegu tundis ema kätt kuklal.

      „Pole midagi, Sammy. Küll sa õpid.”

      Sam lükkas käigu sisse ja sõitis aeglaselt tagasi maanteele. Mingil veidral põhjusel tundus kodu nüüd veelgi kaugemal olevat.