LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nagu vihm katusel. Nad leidsid iga prao, iga nõrkuse. Aga kuidas nad seda nii kiiresti olid teinud? Võimud ja advokaadid, kes Lana asjadega tegelesid, olid talle kinnitanud, et tema olemasolust ei tea keegi midagi. Plaan oli seda vaka all hoida ja loota, et lugu vaibub.

      „Ma tahtsin just sama küsida.“ Mehe hääl oli madal, sügav ja rahulik, sobides talle täiuslikult. „Sa näed hirmunud välja. Siin kulgeb elu tavaliselt rahulikult. Me ei kohta Lunni saarel eriti palju paanikat.“

      Ta oli kohalik?

      Emily poleks iial osanud arvata, et selline mees võiks olla rahul eluga kolkasaarel. Vaatamata vabaajariietusele tundus mees haritud, temast kiirgus elukogemust, mis ulatus kaugele Maine’i rannikust.

      Mehe juuksed olid tumedad ja tuulest sasitud ning silmad teravalt intelligentsed. Ta vaatas Emilyt hetke, nagu otsustaks millegi üle, enne kui ta pilk rändas üle naise õla. Emily tõmbas ukse instinktiivselt koomale, varjates mehe vaadet, lootes, et Julia hoiab varju.

      Kui ta poleks sellist iiveldust tundnud, oleks ta naernud.

      Kas ta hakkab tõesti nii elama?

      Emily oli asjalik, mõistlik. Sellist draamat oleks võinud Lanalt oodata.

      „Kas sa elad siin?“ küsis ta.

      „Kas see üllatab sind?“

      Üllatas küll, kuid Emily tuletas endale meelde, et oluline on vaid see, et mehel poleks meediaga pistmist. Ei saanud olla. Kui saare uudiskiri ja mõned suletud Facebooki grupid välja arvata, polnud Lunni saarel meediat.

      Emily otsustas, et tunneb ärevust kogu info tõttu, mis ta Lana advokaatidelt oli saanud. Ta nägi ajakirjanikke juba unes. Ta hakkas unustama, et väljas liigub ringi ka normaalseid inimesi. Inimesi, kelle tööks polnud teiste asjades nuhkimine.

      „Ma ei oodanud külalisi. Aga tore, et sa meid vaatama tulid. Mind. Ma mõtlen mind.“ Ta taipas mehe pilgu kergest ahenemisest, et ta libastumine polnud märkamata jäänud, ja ta juurdles, kas mees oli ehk näinud aknast piiluvat väikest tüdrukut. „See on kena saar.“

      „On küll. Mis paneb mind imestama, miks sa seda läbi poolsuletud ukse vaatad. Kui sa pole just Punamütsike.“ Naer mehe silmis oli rahutuks tegev.

      Seda laia sensuaalset suud vaadates polnud Emilyl kahtlustki, et mees võiks olla hunt, kui see talle kasulik oleks. Tegelikult oli Emily valmis kihla vedama, et kui selle mehe poolt murtud südamed üle lahe ritta panna, oleks võimalik ületada mandrile viivad neliteist miili, ilma et jalad märjaks saaksid.

      „Mis siis halvasti on?“

      Mehe küsimus kinnitas, et Emilyl polnud Lana näitlejavõimekust.

      Mehe pilk jäi talle pidama ja Emily süda hakkas kiiremini lööma. Ta meenutas endale, et stressis endine konsultant, kes suutis vett külmutada ilma ühegi elektrilise vahendita, polnud tõenäoliselt selle mehe maitse.

      „Midagi pole halvasti.“

      „Kas sa oled kindel? Sest ma võin draakoni tappa, kui sellest abi on.“

      Soojus ja huumor rabasid Emilyt rohkem kui laisk spekuleeriv ilme.

      „See majake on nii eraldatud kohas ja ma ei oodanud külalisi, muud midagi. Ma olen loomult ettevaatlik.“ Eriti nüüd, kui ta oli pärinud poolõe lapse.

      „Brittany palus mul sulle pilk peale visata. Kas ta ei öelnud sulle?“

      „Sa oled Brittany sõber?“ See teadmine lisas intiimsust olukorras, kus seda poleks pidanud olema. Nüüd, selle asemel et olla võõrad, olid nad seotud. Emily juurdles, miks Brittany midagi sellist oli palunud, ja talle meenus paaniline sõnum, mille ta oli eelmisel õhtul sõbra kõneposti jätnud. Brittany polnud ilmselgelt hetkegi raisanud, enne kui abi kohale saatis.

      Ta süda jättis löögi vahele, kuid rahunes siis, sest ta teadis, et Brittany ei reedaks iial ta saladust. Kui ta oli selle mehe asjasse seganud, siis ta usaldas teda.

      „Me kasvasime mõlemad siin üles. Ta käis koolis ühega minu õdedest. Nad veetsid suved Lunni laagris – purjetasid, sõitsid kajakiga ja küpsetasid lõkkel vahukomme.“

      See kõlas nii õndsa kui võõrana. Emily püüdis ette kujutada lapsepõlve suvelaagritega.

      „See oli sinust kena läbi astuda. Ma annan Brittanyle teada, et sa käisid siin ja täitsid oma kohust.“

      Mehe naeratus oli aeglane ja seksikas. „Usu mind, ükski kohustus pole kunagi nii kena välja näinud.“

      Midagi mehe hääles ja heakskiitvas pilgus virgutas Emily meeli. Üürike, ent piisavalt põhjalik, tekitamaks Emilys tunde, et mees võiks kindlaks teha tema viimase kui mõõdu, kui selleks vajadust peaks olema.

      See üllatas Emilyt.

      Mehed ei julgenud talle tavaliselt läheneda. Neil oli teda kord süüdistanud selles, et ta on nagu polaarjää globaalse soojenemiseta.

      „Kui ma sinuga abielluksin, siis veedaksin kogu ülejäänud elu värisedes ja sooja aluspesu kandes.“

      Neili arvates seisnes Emily probleem suutmatuses tundeid välja näidata.

      Emily jaoks see polnud probleem. See oli teadlik otsus. Armastus hirmutas teda. See hirmutas teda nii palju, et ta oli juba varases nooruses otsustanud elada pigem armastuseta kui taluda sellega kaasnevat valu. Ta ei mõistnud, miks inimesed selle järele janunesid. Ta elas nüüd kaitstud turvalist elu. Elu, kus ta sai olla kindel teadmises, et keegi ei pane ta südames pommi plahvatama.

      Ta ei tahtnud asju, mida enamik inimesi tahtis.

      Mehe pilgu tõttu segadusse sattununa lükkas ta ujeda liigutusega juuksed näolt. „Sul on kindlasti miljon paremat asja teha. Ma olen ka kindel, et lapsehoidmine ei kuulu sinu ihaldusväärseimate tegevuste hulka.“

      „Et sa teaksid, siis ma olen kogenud lapsehoidja. Räägi, kuidas sa Brittanyt tunned. Kolledžiaegsed sõbrad? Sa ei näe sugugi arheoloogi moodi välja.“ Sel mehel oli niisuguse inimese kaasasündinud enesekindlus, kes polnud kunagi sattunud olukorda, millega ta toime poleks tulnud, ja nüüd tegeles ta Emilyga, meelitades temalt välja infot, mida Emily jagada ei tahtnud.

      „Jah, me kohtusime kolledžis.“

      „Kuidas tal siis läheb?“

      „Kas ta ei rääkinud sulle sellest, kui ta helistas ja palus minu järele vaadata?“

      „See oli sõnum ja ei, ta ei rääkinud mulle midagi. Kas ta kaevab ikka veel Korful?“

      „Kreetal.“ Emily suu kuivas. „Ta on Kreeta lääneosas.“ Midagi nende raskete laugude varjus olevates tumedates silmades julgustas naist rääkima. „Sa oled siis Brittanyt terve elu tundnud?“

      „Ma päästsin ta kaklusest, kui ta oli esimeses klassis. Ta oli kooli näitamiseks ja tutvustamiseks viinud tüki Kathleeni mereklaasi ja mingi laps pani selle pihta. Ta plahvatas nagu ilutulestikurakett. Ma olen valmis kihla vedama, et sädemeid oli näha Port Elizabethini.“

      See kõlas nii Brittany moodi, talle poleks pähegi tulnud mehe sõnades kahelda.

      Emily rahunes pisut, hingas sügavalt sisse ja nägi mehe pilku põgusalt oma rinnale langemas.

      Brittany oli teda kord narrinud, et jumal oli võtnud kuus tolli tema pikkusest ja lisanud selle rindadele. Antud valikut arvestades oleks Emily pikkuse valinud.

      „Kas sa tundsid Kathleeni?“

      „Muidugi tundsin ma Kathleeni. Kas see tähendab, et sa avad mulle ukse?“ Mehe hääl oli kähe ja lõbus. „Lunni saar on suletud kogukond. Saareelanikud mitte ainult ei tunne üksteist, vaid sõltuvad üksteisest. Eriti talvel, kui suvised turistid on läinud. Selline koht ühendab inimesi. Lisaks sellele oli Kathleen minu vanaema lähedane sõber.“

      „Sul on vanaema?“ Emily püüdis meest noore ja haavatavana kujutleda, kuid see ei õnnestunud.

      „On. Ta on suurepärane naine, kes pole lakanud lootmast, et suudab mind mu pöörastest kommetest terveks ravida. Kui kauaks sa siis siia jääd?“ See

Скачать книгу