Скачать книгу

ümber olevad võõrad mööda kinnist rampi alla, kõik hääled väga valjud, sõnad seintelt vastu kajamas. Häälekõmin muutus vaiksemaks. Kummaline õhk puudutas ta nägu.

      Ta vaatas üles ja komistas rambilt tasasele pinnale astudes ning pidi peaaegu kukkuma. Ta mõtles surmast selles tühemikus astmete alguse ja oma retke lõppemise vahel ning seisiski juba trepi teises otsas uuel maapinnal.

      Tema ümber oli avar hall õhtu. Uduse maandumisvälja teises servas põlesid ähmased sinised tuled. Õhk tema näol ja kätel, sõõrmetes, kurgus ja kopsudes oli külm, niiske, lõhnu täis ja mahe. See polnud kummaline. See oli maailma õhk, kust tema rass oli tulnud, see oli kodu õhk.

      Komistamise ajal oli keegi tal käsivarrest haaranud. Temale suunatud prožektorid süttisid. Fotograafid filmisid uudiste jaoks stseeni «Esimene inimene Kuult»: pikk habras kuju aukandjate, professorite ja turvameeste summas, hele sakris pea väga püsti (et fotograafid saaksid tabada iga näojoone), nagu püüaks ta üle prožektorite valguse taevasse vaadata, avarasse udusesse taevasse, mis oli varjanud tähed, Kuu, kõik teised maailmad. Ajakirjanikud üritasid läbi politseinike mitmekordse ringi trügida: «Doktor Shevek, kas annaksite sel ajaloolisel hetkel meile intervjuu?» Nad suruti kohe tagasi. Mehed tema kõrval sundisid teda edasi minema. Ta juhatati ootavasse limusiini, viimase võimaluseni fotogeeniline oma kasvu, pikkade juuste ning leina ja äratundmise kummalise ilme tõttu näol.

      Linna tornid uppusid üleval uttu nagu ähmase valguse tohutud redelid. Pea kohal möödusid rongid, eredad kriiskavad triibud. Kihutavate autode ja trammide kohal ääristasid tänavaid massiivsed kivist ja klaasist müürid. Kivi, teras, klaas, elektrituled. Nägusid mitte.

      «See on Nio Esseia, doktor Shevek. Kuid otsustati, et on parem teid linna rahvasummast esialgu eemal hoida. Me läheme otse ülikooli.»

      Koos temaga olid auto pimedas, pehmelt polsterdatud kabiinis viis meest. Nad osutasid vaatamisväärsustele, kuid Shevek ei osanud udus öelda, milline neist tohututest, ähmastest, põgusalt silmatud ehitistest oli Ülemkohus ja milline Rahvusmuuseum, milline Direktoraat ja milline Senat. Nad ületasid jõe või lahesuudme ning miljon Nio Esseia udust ähmastatud tuld värelesid nende taga tumedal veel. Maantee muutus pimedamaks, udu tihedamaks ja juht aeglustas kiirust. Auto tuled valgustasid ees olevat udu, nagu oleks see müür, mis nende ees pidevalt taganeb. Shevek istus pisut ettepoole kummargil ja vaatas välja. Tema pilk polnud fookuses, mõistus samuti mitte, kuid ta nägi välja endassesulgunud ja tõsine ning teised mehed kõnelesid tasa, respekteerides tema vaikimist.

      Mis oli see tihedam pimedus, mis voolas lõputuna tee kõrval? Puud? Kas nad olid linnast lahkudes sõitnud puude vahel? Tema mälusse kerkis aio sõna «mets». Nad ei jõua ootamatult välja kõrbesse. Puud aina jätkusid ja jätkusid, järgmisel mäenõlval ja järgmisel ja järgmisel, seistes udu magusas jaheduses maailma täitva lõputu metsana, elude vaikiv võitlev läbipõimumine, lehtede tume liikumine öös. Kui Shevek seal imetledes istus ja auto jõeoru udust selgemasse õhku jõudis, vaatas talle teeäärse lehestiku alusest pimedusest hetkeks otsa üks nägu.

      See ei sarnanenud inimnäole. See oli pikk nagu Sheveki käsivars ja tontlikult valge. Hingeõhk tungis pahvakutena välja avaustest, mis pidid olema sõõrmed, ja kohutaval, eksimatul kombel oli seal üks silm. Suur tume silm, kurblik, võibolla küüniline? See oli hetkega autotulede valgusest kadunud.

      «Mis see oli?»

      «Eesel, kas polnud?»

      «Üks loom?»

      «Jah, üks loom. Jumalapärast, täitsa õigus! Teil ei ole ju Anarresel suuri loomi, eks?»

      «Eesel on nagu hobune,» ütles teine mees ja kolmas lisas kindla vanurihäälega: «See oligi hobune. Eeslid nii suured ei ole.» Nad tahtsid temaga rääkida, kuid Shevek oli jälle kuulamise lõpetanud. Ta mõtles Takverist. Ta juurdles, mida see sügav, kuiv, tume udu väljas pimeduses oleks Takverile tähendanud. Naine oli alati teadnud, et kõik elud on ühenduses, rõõmustanud enda suguluse üle kaladega oma labori akvaariumides, otsinud eksistentsi kogemust väljaspool inimese piire. Takver oleks teadnud, kuidas vaadata tagasi sellele silmale pimeduses puude all.

      «Meie ees on Ieu Eun. Seal ootab teiega kohtumist kaunis suur rahvasumm, doktor Shevek; president, mõned direktorid ja muidugi rektor, siis veel igat sorti suured ninad. Aga kui olete väsinud, siis saame austusavaldustega ühele poole nii kiiresti kui võimalik.»

      Austusavaldused kestsid mitu tundi. Pärast ei mäletanud ta neist eriti mitte midagi. Ta lükati auto väikesest pimedast kastist tohutusse eredalt valgustatud kasti, täis inimesi – sadu inimesi kristalllühtreid täisriputatud kuldse lae all. Teda tutvustati neile kõigile. Nad kõik olid temast lühemad ja karvutud. Mõnel naisel oli isegi pea kiilas; lõpuks ta taipas, et küllap nood olid kõik oma karvad maha ajanud; nii Sheveki rassi väga õrnad, pehmed, lühikesed ihukarvad, kui ka juuksekarvad. Kuid need asendati oivaliste rõivastega, suurepärastega nii lõikelt kui ka värvuselt, naised pikkades kleitides, mis põrandat pühkisid, rinnad paljad, pihad, kaelad ja pead kaunistatud kalliskivide, pitside ja looridega, mehed punastes, sinistes, violetsetes, kuldsetes, rohelistes pükstes ja kuubedes või tuunikates, varrukad lõhikutega, pitsi kaskaadidega; või siis purpurpunastes, tumerohelistes või mustades rüüdes, millel põlvedeni lõhikud, et näidata hõbemustritega valgeid sukki. Sheveki mälusse hõljus veel üks aio sõna, millele ta kunagi varem polnud kasutust leidnud: «hiilgus». Need inimesed olid hiilgavad. Peeti kõnesid. AIo Rahvussenati president, veidrate külmade silmadega mees, lausus toosti: «Joome Kaksikplaneetide vahelise uue vendlusajastu ning selle uue ajastu kuulutaja, meie erilise ja ülimalt teretulnud külalise, Anarrese doktor Sheveki terviseks!» Ülikooli rektor vestles temaga võluvalt, Valitsuskolleegiumi Esimene Direktor tõsiselt, teda tutvustati suursaadikutele, astronautidele, füüsikutele, poliitikutele, tosinatele inimestele, kellel kõigil olid nimede ees ja järel pikad tiitlid ja aunimetused, ning nad rääkisid temaga ja ta vastas neile, kuid ei mäletanud pärast mitte midagi sellest, mida keegi oli öelnud, kõige vähem veel ta ise. Väga hilja õhtul leidis ta ennast koos väikese meestesalgaga kõndimas soojas vihmas läbi suure pargi või väljaku. Elus rohi jalgade all tekitas vetruva tunde; ta tundis selle ära, sest oli jalutanud Abbenay Kolmnurkpargis. See elav mälestus ja öötuule jahe ääretu puudutus äratasid ta üles. Tema hing tuli peidust välja.

      Saatjad viisid ta mingis hoones olevasse ruumi, mis nende seletuse kohaselt oli «tema oma».

      See oli umbes kümne meetri pikkune suur tuba ja nähtavasti ühisruum, sest puudusid vaheseinad või magamisplatvormid; kolm endiselt koos temaga viibivat meest pidid olema tema toakaaslased. See oli väga ilus ühisruum, mille ühe terve seina moodustas akende rida, igaüks neist oli kaheks jaotatud saleda sambaga, mis kerkis puu kombel kõrgele ja jagunes tipus kahekordseks võlviks. Põrand oli kaetud purpurpunase vaibaga ja ruumi kaugemas otsas põles lahtises kaminas tuli. Shevek läks läbi toa ja jäi tule ette seisma. Ta polnud kunagi näinud, et soojuse saamiseks puitu põletataks, kuid ei jaksanud enam imestada. Ta sirutas käed mõnusa kuumuse poole ja vajus klantsivale marmoristmele kamina kõrval.

      Noorim temaga kaasa tulnud meestest istus teisele poole kaminat. Ülejäänud kaks ajasid ikka veel juttu. Nad rääkisid füüsikast, kuid Shevek isegi ei püüdnud teemat jälgida. Noor mees lausus tasa: «Ma mõtlen, kuidas te küll peate ennast tundma, doktor Shevek.»

      Shevek sirutas jalad välja ja kallutas end ettepoole, et tule soojust oma näole püüda. «Tunnen ennast raskena.»

      «Raskena?»

      «Arvatavasti gravitatsioon. Või ma olen lihtsalt väsinud.»

      Ta vaatas mehele otsa, kuid kamina kuma tõttu paistis nägu ebaselgelt, võis näha vaid kuldketi sära ja rüü sügavpunast kalliskivitooni.

      «Ma ei tea teie nime.»

      «Saio Pae.»

      «Oh jaa, Pae, ma tean teie artikleid paradoksi kohta.»

      Ta rääkis raskelt, uniselt.

      «Siin peab olema baar, vanemõppejõudude ruumides on alati liköörikapp. Kas tahaksite midagi juua?»

      «Jah, vett.»

      Noormees ilmus tagasi veeklaasiga ja teised kaks ühinesid nendega tule ääres. Shevek jõi vee januga ära ja istus, vaadates käes olevat klaasi, habrast kaunikujulist eset, mille kullast serv püüdis tulehelke. Ta oli teadlik kolmest mehest, nende hoiakutest, kui nad tema ümber istusid või seisid, kaitsvad,

Скачать книгу