Скачать книгу

vastupeegelduv valgus, kauge mere helk. Selles kõrbes ei olnud vett. Mida ta siis näeb? Kivitasandik ei olnud enam tasandik, vaid seest õõnes nagu tohutu päikesevalgusest täidetud kauss. Kui ta imetledes vaatas, muutus see veel õõnsamaks, kiirates oma valgust. Korraga läbistas seda üks abstraktne geomeetriline joon, ringi täiuslik segment. Selle kaare taga laius pimedus. See pimedus pööras kogu pildi ümber, muutis selle negatiiviks. Tegelikult ei olnud selle kivine osa enam nõgus ja valgust täis, vaid kumerus, mis valgust peegeldas ja tõrjus. See ei olnud mitte tasandik ega kauss, vaid sfäär, valgest kivist pall, mis kukkus pimedusse, kukkus minema. See oli tema maailm.

      «Ma ei saa aru,» ütles ta valjusti.

      Keegi vastas talle. Mõnda aega ei mõistnud ta, et tema tooli juures seisev isik räägib temaga, vastab talle, sest ta ei suutnud kuulamisele keskenduda. Ta oli selgelt teadlik ainult ühest asjast – oma täielikust isoleeritusest. Maailm oli tema ümbert minema kukkunud ja ta oli üksi jäetud.

      Ta oli alati kartnud, et see võiks juhtuda, oli kartnud rohkem kui surma. Suremine on iseenda kaotamine ja kõige muuga uuesti ühinemine. Tema oli säilitanud iseenda ja kaotanud kõik muu.

      Viimaks suutis ta oma kõrval seisvale mehele otsa vaadata. Muidugi oli see võõras. Nüüdsest ongi nad muidugi ainult võõrad. Ta rääkis võõrkeeles: aio keeles. Sõnades oli mõtet. Kõigis väikestes asjades oli mõtet; ainult asjas kui tervikus seda ei olnud. Mees ütles midagi rihmade kohta, mis teda tooli küljes hoidsid. Ta näpitses neid. Tool viskus püstiasendisse ja ta kukkus sellest peaaegu välja, iivelduses ja tasakaalutu nagu ta oli. Mees aina küsis, ega keegi viga pole saanud. Kellest ta üldse räägib? «Kas ta on kindel, et ta pole viga saanud?» Aio keeles oli otsese pöördumise viisakusvorm kolmandas isikus. Mees pidas ju teda silmas, teda ennast. Ta ei teadnud, miks ta oleks pidanud viga saama; mees kordas midagi kivide viskamisest. Aga selle kiviga ei saaks kunagi pihta, mõtles ta. Ta vaatas jälle ekraanile, otsides kivi, seda pimedusse kukkuvat valget kivi, kuid ekraan oli tuhmunud.

      «Ma tunnen ennast hästi,» ütles ta viimaks huupi.

      See ei rahustanud meest. «Palun tulge minuga kaasa. Ma olen arst.»

      «Ma tunnen ennast hästi.»

      «Palun tulge minuga kaasa, doktor Shevek!»

      «Teie olete doktor,» ütles Shevek pärast pausi. «Mina ei ole. Minu nimi on Shevek.»

      Arst, lühike valgetverd kiilaspäine mees, tegi ärritusest grimassi. «Te peaksite oma kajutis olema, söör – nakkusoht – te ei tohiks kontakteeruda mitte kellegagi peale minu, läbisin kahenädalase desinfektsiooniperioodi täiesti asjatult. Kurat võtaks seda kaptenit! Palun tulge minuga kaasa, söör. Ma olen vastutav…»

      Shevek sai aru, et väike mees on ärritatud. Ta ei tundnud ei süüd ega osavõtlikkust. Kuid isegi tema olukorras, absoluutses üksinduses, jäi kehtimas üks seadus. Ainus seadus, mida ta oli iial tunnistanud. «Hea küll,» ütles ta ja tõusis püsti.

      Ta tundis ikka veel peapööritust ja parem õlg tegi haiget. Ta teadis, et laev peab olema teel, kuid liikumise tunnet ei olnud; oli ainult vaikus; kohutav, täielik vaikus kohe teisel pool seinu. Arst juhtis ta mööda vaikseid metallkoridore ühte ruumi.

      See oli väga väike, tühjadega seintega ruum. See ehmatas Shevekit tagasi, sest meenutas kohta, mida ta ei tahtnud mäletada. Ta peatus lävel. Kuid arst sundis takka ja palus ning ta astus siis sisse.

      Ta istus riiulitaolisele voodile, ikka alles peapöörituses ja letargiline, ning jälgis arsti erilise huvita. Ta tundis, et peaks olema uudishimulik: see mees oli esimene urraslane, keda ta eales näinud oli. Kuid ta oli liiga väsinud. Ta oleks tahtnud pikali heita ja kohe magama jääda.

      Ta oli enne terve öö üleval olnud ja oma pabereid läbi vaadanud. Kolme päeva eest oli ta saatnud Takveri ja lapsed ära RahussejaKüllusesse ning alates sellest oli ta olnud hõivatud, joostes raadiotorni, et Urrase rahvaga viimase minuti raadiosõnumeid vahetada, arutades Bedapi ja teistega plaane ja võimalusi. Kõigi nende kiirete päevade jooksul pärast Takveri lahkumist polnud tal tunnet, et tema asju ajab, vaid asjad paistsid teda suunavat. Ta oli sõltunud teistest inimestest. Tema enda tahe ei töötanud. Sel polnudki tarvis töötada. See oli olnud tema enda tahe, mis kogu selle asja algatas, mis tekitas praeguse hetke ja need seinad tema ümber. Kui kaua aega tagasi? Aastaid. Viis aastat tagasi, kui ta oli Chakari mägedes öövaikuses Takverile öelnud: «Ma lähen Abbenaysse ja lõhun müürid maha.» Isegi enne seda; tükk aega enne seda, Tolmus, nälja ja meeleheite aastatel, kui ta oli iseendale lubanud, et ei tee enam kunagi midagi teisiti kui ainult omaenda vabal tahtel. Ja selle lubaduse järgimine oligi ta nüüd siia toonud: sellesse ajatusse hetke, sellesse maatusse kohta, sellesse väiksesse ruumi, sellesse vanglasse.

      Arst oli uurinud ta marraskil õlga (see marrastus üllatas Shevekit; ta oli olnud liiga pingul ja kiirustav, et maandumisväljal toimuvat mõista, ega märganudki, et kivi teda tabas). Nüüd pöördus arst tema poole, hüpodermiline süstal käes.

      «Ma ei taha seda,» ütles Shevek. Tema aio kõnekeel oli aeglane ja, nagu ta raadiokõnelustest teadis, ka halva hääldusega, kuid grammatika oli piisavalt õige; tal oli raskem aru saada kui rääkida.

      «See on leetrivaktsiin,» ütles arst, professionaalselt kurdiks jäädes.

      «Ei,» vastas Shevek.

      Arst näris hetke huult ja ütles: «Kas te teate, mis on leetrid, söör?»

      «Ei.»

      «See on haigus. Nakkav. Täiskasvanutel raskema kuluga. Anarresel teil seda pole; planeedi asustamisel hoiti see profülaktiliste vahenditega eemal. Urrasel on see tavaline. See võib teid tappa. Samamoodi ka tosin muud viirusinfektsiooni. Teil puudub vastupanuvõime. Kas olete paremakäeline, söör?»

      Shevek raputas masinlikult pead. Mustkunstniku graatsiaga libistas arst nõela tema paremasse käsivarde. Shevek alistus sellele ja muudele süstidele vaikides. Tal polnud õigust kahtlustada ega protesteerida. Ta oli ise ennast nende inimeste kätte andnud; ta oli loobunud oma otsustamise sünniõigusest. See oli läinud, kukkunud temast eemale koos ta maailmaga, Lubaduse maailmaga, viljatu kiviga.

      Arst rääkis jälle midagi, aga Shevek ei kuulanud.

      Kas tunde või päevi eksisteeris ta tühjuses, kuivas ja armetus tühjas ruumis ilma mineviku või tulevikuta. Seinad seisid tihedalt ta ümber. Neist väljaspool oli vaikus. Tema käsivarred ja tuharad valutasid süstidest; tal oli palavik, mis küll kunagi ei kerkinud päris deliiriumiks, kuid jättis ta põhjatusse sügavikku teadvusel oleku ja teadvusetuse vahel, eikellegimaale. Aeg ei möödunud. Aega ei olnudki. Tema ise oli aeg: ainult tema. Ta oli jõgi, nool, kivi. Kuid ta ei liikunud. Visatud kivi rippus endiselt poolel teel. Polnud päeva ega ööd. Vahel pani arst tule põlema või kustutas ära. Voodi kõrval seina sees oli kell; selle osuti liikus mõttetult numbrilaua kahekümne kujundi vahel ühelt teisele.

      Ta ärkas pärast pikka sügavat und ning oli sestsaadik vahtinud kella, uurides seda uniselt. Osuti näitas pisut 15 läbi, mis oleks võinud tähendada pärastlõunat, kui ajaarvestus algas keskööst nagu Anarrese 24tunnisel kellal. Aga kuidas saab kahe maailma vahelises kosmoses olla pärastlõuna? Noh, laev võis ju muidugi omaenda aega arvestada. Kõige selle väljamõtlemine julgustas teda tohutult. Ta tõusis istuma ega tundnud enam peapööritust. Ta tuli voodist välja ja kontrollis oma tasakaalu: rahuldav, kuigi jalatallad ei tundunud põrandaga päris tihedas kontaktis olevat. Laeva gravitatsiooniväli on arvatavasti üpris nõrk. See tunne ei meeldinud talle eriti; see, mida ta vajas, oli järjekindlus, püsivus, kindel fakt. Nende leidmiseks hakkas ta väikest ruumi metoodiliselt läbi uurima.

      Tühjad seinad olid täis üllatusi, mis kõik ennast puudutuse peale valmilt ilmutasid: pesemisalus, sittumistool, peegel, laud, tool, kapp, riiulid. Pesemisalusega olid ühenduses mõned täiesti müstilised elektriseadmed ning vesi ei katkestanud voolamist, kui aluselt lahkuti, vaid alles siis, kui kraan kinni keerati. Shevek mõtles, et see oli kas märk suurest usaldusest inimloomuse vastu või suurest kuuma vee kogusest. Eeldades viimast, pesi ta ennast üleni, ning leidmata ühtegi käterätti, kuivatas ühe müstilise seadmega, mis puhus välja meeldivat kõditavat sooja õhu voogu. Oma rõivaid leidmata, pani ta tagasi need, mis olid tal ärgates seljas olnud: avarad nöörseosega püksid ja vormitu tuunika, mõlemad erksavärviliselt kollased, väikeste siniste täppidega. Ta vaatas ennast peeglist. Pidas vaatepilti õnnetuks. Kas niimoodi nad Urrasel riietuvadki? Ta otsis tagajärjetult kammi, silus

Скачать книгу