Скачать книгу

      Ursula K. Le Guin

      Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia

      Partnerile

      1. peatükk

      Seal oli müür. See ei paistnud tähtis olevat. See oli ehitatud tahumata kividest ja rohmakalt mörditud. Täiskasvanu võis sellest vabalt üle vaadata ja lapski üle ronida. Maanteega ristumise kohal kahanes see värava asemel lihtsalt geomeetriaks, üheks jooneks, piiritähise ideeks. Kuid see idee oli päris. See oli tähtis. Seitsme põlvkonna jooksul polnud maailmas olnud midagi tähtsamat sellest müürist.

      Nagu kõik müürid, oli see mitmetähenduslik, kahepoolne. Mis asus seespool ja mis väljaspool, sõltus sellest, kummal pool te ise olite.

      Ühelt poolt vaadatuna ümbritses müür viljatut kuuekümneaakrist välja, mida nimetati Anarrese Kosmosejaamaks. Sellel väljal seisis paar suurt portaalkraanat, stardiplatvorm, kolm laohoonet, veoautode garaaž ja ühiselamu. Ühiselamu nägi välja vastupidav, määrdunud ja kurblik; selle juures polnud aeda, polnud lapsi; võis selgelt näha, et see pole mõeldud elamiseks ega isegi pikemaks peatumiseks. Tegelikult oli see karantiin. Müür piiras mitte ainult maandumisväljakut, vaid ka kosmosest saabuvaid laevu ja inimesi, kes tulid nende laevadega, ja maailmu, millest nad tulid, ja ka ülejäänud universumit. See piiras universumit, jättes Anarrese vabana väljapoole.

      Vaadates teiselt poolt, piiras müür Anarrest: kogu planeet oli selle sees nagu üks suur karantiinis vangilaager, ära lõigatud teistest maailmadest ja teistest inimestest.

      Palju inimesi tuli teed mööda maandumisväljaku poole või seisis seal, kus tee müüri läbi lõikas.

      Seal käis sageli inimesi naabruses asuvast Abbenay linnast, lootuses näha kosmoselaeva või siis lihtsalt müüri vaatamas. Lõpuks oli see ju ainus piirav müür nende maailmas. Mitte kuskil mujal ei näinud nad silti kirjaga «Läbiminek keelatud». Eriti kiskus sinnapoole noorukeid. Nad kõndisid müüri juurde; nad istusid sellele. Sealt võis juhtuda nägema meeskonda, kes laohoonetes veokitest kaste maha laadis. Stardiplatsil võis isegi kaubalaev seista. Kaubalaevad saabusid ainult kaheksa korda aastas – teatades ette vaid Kosmosejaama ametnikele, nii et kui pealtvaatajatel piisavalt vedas, et mõnda näha, oli see kunagi nende jaoks väga põnev olnud. Aga seal nad istusid – ja seal seisis laev, jässakas must torn kaugel eemal väljal keset liikuvate kraanade segadikku. Ja siis tuli üks naine laohoone vahtkonnast ja ütles: «Tänaseks me lõpetame, vennad.» Ta kandis Kaitsejõudude käesidet, mis oli peaaegu sama haruldane vaatepilt kui kosmoselaevgi. See oli natuke põnev. Aga kuigi tema toon oli leebe, oli see väga otsustav. Ta oli selle vahtkonna ülem ja kui teda provotseeriti, olid ta alluvad valmis teda kaitsma. Ja igatahes polnudki seal midagi vaadata. Tulnukad, need võõrilmlased, peitsid ennast oma laevas. Ei mingit vaatemängu.

      Ka Kaitsejõudude jaoks olid need vaatemängud igavad. Mõnikord soovis ülem, et keegi tõesti prooviks üle müüri tulla, kas siis laevast hüppesse läinud võõrilmlane või mõni Abbenay laps, kes tahab kaubalaeva lähemalt vaatama hiilida. Kuid seda ei juhtunud kunagi. Mitte kunagi ei juhtunud mitte midagi. Aga kui midagi juhtuks, siis poleks ülem selleks valmis.

      Kaubalaeva «Tähelepanelik» kapten küsis temalt: «Kas see rahvamass on siin mu laeva pärast?»

      Ülem vaatas ja nägi, et tegelikult oligi värava ümber paras rahvasumm, oma sada inimest või rohkem. Nad seisid seal, lihtsalt seisid, samamoodi nagu seisti Näljahäda ajal proviandirongide jaamades. See hirmutas ülemat.

      «Ei ole. Nad… noh… protesteerivad,» lausus naine aeglaselt ja napilt. «Protesteerivad… noh… teate küll. Reisija pärast?»

      «Te peate silmas, et nad on siin selle värdja pärast, kelle peaksime kaasa viima? Ja et nad proovivad teda peatada? Või meid?»

      Sõna «värdjas», mis oli ülema keelde tõlkimatu, ei tähendanud talle midagi muud kui vaid välismaist terminit tema rahva kohta, kuid talle polnud kunagi meeldinud selle kõla. Ega kapteni toon. Ega ka kapten. «Kas te saate sellega hakkama?» küsis ta lühidalt.

      «Kurat, jah. Teie laadige lihtsalt ülejäänud last peale – kähku. Ja tooge see reisijavärdjas pardale. See veidrike punt ei tee meile mingit muret.» Ta patsutas asja, mida kandis oma vöö küljes, metallist objekti, mis nägi välja nagu deformeerunud peenis, ja vaatas relvastamata naisele üleolevalt otsa.

      Too heitis fallilisele objektile, mille teadis olevat relva, külma pilgu. «Laev saab laaditud kella neljateistkümneks,» sõnas ta. «Hoidke meeskond turvaliselt pardal. Startige neliteist nelikümmend. Kui vajate abi, jätke sõnum maapealse juhtimiskeskuse automaatvastajasse.» Ta sammus minema, enne kui kapten oleks jõudnud midagi vastata. Viha pani naise oma vahtkonna ja rahvasummaga jõulisemalt käituma. «Astuge kõrvale!» käsutas ta müürile lähenedes. «Veokid sõidavad siit läbi, mõni võib viga saada. Tee vabaks!»

      Rahvasummas olevad mehed ja naised vaidlesid nii tema kui ka üksteisega. Nad tunglesid endiselt teel ja mõned tulid ka üle müüri. Siiski vabastasid nad enamvähem tee. Ülem polnud harjunud rahvamassi kamandama, aga nemadki polnud harjunud mass olema. Nad olid kogukonna liikmed, mitte kollektiivi omad, neid ei ajanud liikvele massitunnetus: seal leidus sama palju emotsioone, kui oli inimesigi. Ja nad ei eeldanud, et käsklused võiksid olla meelevaldsed, sellepärast polnud nad harjunud käskudele mitte alluma. Nende kogenematus päästis reisija elu.

      Mõned neist olid tulnud sinna reeturit tapma. Teised olid tulnud ta lahkumist takistama või talle solvanguid karjuma või lihtsalt teda vahtima, jäädes tapjatele ette ja neile probleeme valmistades. Ühelgi neist polnud tulirelva, kuigi mõnel oli nuga. Rünnak tähendas nende jaoks kehalist ründamist; nad tahtsid reeturit kätte saada. Nad eeldasid, et ta tuleb valve all ja mõne sõidukiga. Sel ajal, kui nad püüdsid kaubaautot läbi vaadata ja sõnelesid selle maruvihase juhiga, tuli mees, keda nad jahtisid, üksinda jala mööda maanteed. Kui nad ta ära tundsid, oli ta juba poolel teel üle maandumisvälja laeva poole, viis Kaitsejõudude ametnikku tema järel. Need, kes olid tahtnud teda tappa, asusid teda taga ajama (liiga hilja) ja kive loopima (mitte päris hilja). Nad üksnes haavasid kergelt meest, keda tahtsid kätte saada, just siis, kui ta oli laevani jõudnud, kuid kahenaelane ränikamakas tabas üht Kaitsejõudude liiget kõrvalt pähe ja tappis ta kohapeal.

      Laeva luugid sulgusid. Kaitsemeeskond pöördus oma surnud kaaslast kandes tagasi; nad ei teinud katsetki peatada rahvamassi ninamehi, kes joostes laeva poole tulid, kuigi šokist ja vihast kaame vahtkonna ülem vandus neid põrgusse, kui nad mööda jooksid, ja nad pidid tema eest kõrvale põikama. Laeva juurde jõudes pudenes rahvamassi eelvägi laiali ja jäi kõheldes seisma. Laeva vaikimine, tohutute skeletaalsete tugijalgade järsk liikumine, veidrad põletusmärgid maapinnal, kõige inimliku puudumine ajas neid segadusse. Auru või gaasi pahvatus mingist laeva ühenduskohast pani mõned neist võpatama; nad vaatasid ärevalt üles, pea kohal olevate raketitunnelite poole. Sireen huilgas hoiatuseks kaugele üle välja. Algul üks inimene, siis kõik teised hakkasid värava poole jooksma. Keegi ei peatanud neid. Kümne minutiga oli ümbrus tühi, rahvasumm oli hajunud mööda maanteed Abbenay poole. Lõpuks ei paistnudki üldse midagi juhtunud olevat.

      «Tähelepaneliku» pardal oli aga väga palju juhtunud. Kuna Kaitsejõudude meeskond oli stardiaega lühendanud, tuli kõigi rutiinidega hakkama saada poole kiiremini. Kapten oli käskinud reisija kinni siduda ja koos arstiga meeskonnaruumi luku taha panna, et neid jalust ära saada. Seal oli ekraan olemas, nad said starti vaadata, kui tahtsid.

      Reisija vaatas. Ta nägi Kosmosejaama territooriumi ja müüri selle ümber ning kaugel müüri taga Ne Therase nõlvu, mille muutsid laiguliseks holumipõõsad ja harvad hõbedased kuuviirpuud.

      Kõik see tormas äkki juhmistavalt üle ekraani. Reisija tundis, et tema pea pressitakse tahapoole vastu polsterdatud seljatuge. See oli nagu visiit hambaarsti juurde, pea kuklas, suu ammuli surutud. Ta ei suutnud hinge tõmmata, süda oli paha, sooled tühjenesid hirmust. Kogu keha kisendas tohutute jõudude käes, mis olid tema keha enda võimusesse võtnud. Mitte praegu, mitte veel, oodake!

      Võimalus näha, mis toimub, aitas teda. Muidu oleks ta kabuhirmust tardunud. Sest nüüd oli ekraanil kummaline vaade, suur kahvatu kivipaljand. See oli kõrb, nii nagu paistis Suurt Orgu piiravate mägede otsast. Kuidas oli ta sattunud Suurde Orgu? Ta üritas endale kinnitada, et viibib õhulaevas. Ei, kosmoselaevas. Tasandiku servalt välgatas ere vee pealt

Скачать книгу