LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja Nick, kahekümne kolme aastane juuksur, kes oli naisele eelistanud üheksateistkümneaastast poissi. Polnud midagi, mis lubanuks arvata, et Neiliga asjad teistmoodi kulgeks.

      Helen ei lasknud Rachelit nii lihtsalt käest. „Ta ei pane pahaks, kui sa pisut lobised.”

      „Ma ei saa. Ma helistan sulle homme, eks?”

      „Aga Matthew just helistas mulle. Kell pool kümme õhtul. Ta tahab teisipäeval kokku saada. Mine ütle Neilile, et ta teeks teed või segaks mõne kokteili või midagi, ja siis sa saad mul aidata välja mõelda, mis tal kodus juhtuda võis, et ta midagi sellist teha tahab.”

      „Ma ütlesin sulle, ma ei saa. Kuule, meil on siin tõeliselt mõnus olla ja ma ei taha seda ära rikkuda. Ma ei jäta teda sinuga lobisemiseks lihtsalt pöidlaid keerutama. Vast ainult siis, kui see oleks elu ja surma küsimus, aga ei ole ju. See võib vabalt hommikuni oodata. Kallis oled. Tšau.”

      Rachel lõpetas kõne. Segadusse sattunud Helen istus, telefon ühes ja veiniklaas teises käes. Nende kümme aastat kestnud sõpruse jooksul oli Rachelil tema jaoks alati aega olnud. Ükski mees polnud iialgi olnud tähtsam kui isiklike traumade käes kannatava Heleni ärakuulamine. See sai tähendada vaid ühte asja. Neil oli eriline. Neil oli mees, kes päästab Racheli vallalisusega kaasnevast häbimärgistamisest. Helen ei saagi enam oma sõbrannat tolle edutute suhete pärast haletseda. Üks valdkond, milles üleolekut tunda, on läinud. Rachel oli kenam, edukam, teenis rohkem kui Helen ja nüüd oli tal oma mees – päris enda oma, kuna Heleni teada polnud tal kuskile naist ja lapsi peidetud. Rachel oli võitnud.

      See oli ühe ajajärgu lõpp ja Helen teadis seda.

      Naine vaatas kella ja otsustas magama minna. Lõpuks oli kell juba kolmveerand üksteist, telekast ei tulnud mitte muhvigi ja tema pidi hommikul tööle minema.

      Kui Helen ja Matthew järgmisel päeval töö juures põgusalt kohtusid, olid naise tunded mehe vastu soojad ja leplikud, kuna mees oli temaga kokku saamise nimel oma plaane muutnud, sellal kui mees tundis tema vastu kiindumust, kuna oli järgmise nädala kokkusaamistega seotud ebakõlad täielikult unustanud ja talle tundus, et naine on tema vastu ilma erilise põhjuseta kena, ning see oli alati teretulnud. Mõlemad alustasid nädalalõppu õnnelikena.

      Helenil õnnestus Rachel laupäeval pärastlõunaseks osturetkeks Neili küljest mõneks ajaks lahti kangutada ja vaatamata sellele, et ta oli sunnitud seejuures kuulama ülipõhjalikku ülevaadet nende õilmitsevast ehedast armastusest, oli neil ikkagi lõbus ning tal õnnestus ka endast ja oma suhtest täpselt nii palju rääkida, et asi end ära tasus. Laupäeva õhtu ja pühapäeva pidi ta küll enda seltskonnas veetma, kuid ta täitis aega poodides ja internetis kolades, et leida täiuslik jõulukingitus mehele, kel oli kõik olemas, kaasa arvatud naine, kes võis pead murdma hakata, kust mees oma uue kašmiirkampsuni sai. Selleks, et leida midagi sellist, mille iseendale soetamine mehe poolt usutav tunduks, kuid mille osas võis võrdlemisi kindel olla, et tegelikult ta seda ise endale enne jõulu ostma ei läheks, kui taipate, kuhu ma sihin, läks tarvis tõelist oskust. Viimaks valis Helen välja Paul Smithi portfelli.

      Esmaspäeva hommikul oli Matthew kogu päeva koosolekutel, aga sama tegi ka Laura, niisiis oli Helenil meeldiv päev, mis möödus üksikute dokumentide koostamisega ja vahelduseks ajakirjade lugemise ja raadio kuulamisega. Ta kaalus keele peksmiseks Rachelile helistamist, kuid jättis selle siiski tegemata.

      Punkt kell pool seitse helises naise uksekell ja Matthew oli kohal nagu tavaliselt, kaasas pudel veini ja karp jäätist. Nad keskendusid tavapärasele rutiinile: kiire ülevaade tööl toimunust, väike naps, seejärel loid rähklemine voodis, misjärel mõlemad rahuldust pakkuvasse unne vajusid.

      Viis minutit enne kaheksat vaatas Matthew voodi kõrval laual lebavat käekella ja asus end üles ajama.

      „Hommikul näeme,” ütles naine ja lülitas äratuskella välja enne, kui see jõudis helisema hakata.

      Mees kummardus Helenit suudlema ja too põimis mõlemad käed ümber mehe kaela ega lasknud tal end sirgu ajada.

      „Äkki sa pääsed homme õhtul natuke varem tulema? Ma võiksin sulle õhtusööki teha. Või pead sa kodus sööma?”

      Matthew’ näol virvendas hetkeks kerge hämming ja ta küsis: „Homme?” Ning siis valgus hämmingu asemele aegamööda taipamine.

      „Kas meil oli kokkulepe homseks?” küsis mees õlekõrre poole küünitades. „Homme ma ei saa, midagi muud tuli ette.”

      Ja siis läks põrgu lahti.

      „Mis mõttes midagi muud tuli ette?”

      „Lihtsalt … pereasjad. Saad aru küll.”

      „Sa lihtsalt unustasid mind ära, eks ole? Sa unustasid, et lubasid minuga kokku saada, ja lihtsalt leppisid oma naisega mingi kuradima teise asja kokku.”

      „Rahune maha,” soovitas mees üleolevalt.

      „Rahune maha? Sa ei mõtle üldse, et mina pean siin õhtust õhtusse üksi istuma.”

      „Mine käi siis väljas. Mina sind ei takista.”

      „Ma ei saa. Mul ei ole enam kellagagi väljas käia. Mitte keegi ei taha endale sõbraks inimest, kes abielumehega kepib.”

      „Ah soo, nii et see on siis minu süü? Mina pean sinuga koos olemiseks pidevalt valetama. Kas sa üldse kujutad endale ette, kui raske see on?”

      „Mina pole palunud sul valetada.”

      „Jah, oled küll. Pidevalt. Sa tahad, et ma siia tuleksin, tahad minuga lõunal käia. Jestas, ma ei tea, kui palju kordi sa oled üritanud mind veenda Sophiele ütlema, et ma lähen konverentsile, ja selle asemel läheks kuskile sinuga nädalavahetuseks.”

      „Aga sa ei ole seda ju mitte kunagi teinud.”

      „Sest ma ei taha vahele jääda. Me leppisime omavahel kokku …”

      „Perset me leppisime. Mul on teisel kohal olemisest kõrini! Alati olen mina see, kelle lootusi petetakse …”

      „Mul on homse pärast kahju. Päriselt. Aga sa oled alati teadnud, kuidas asjad käivad.”

      „Noh, igatahes nüüd mulle aitab,” kuulutas Helen trotslikult. „Päriselt.”

      „Ja mida ma siis sinu arvates tegema pean, oma naisele ja lastele ütlema, et ma ei jõua peaaegu kunagi normaalsel ajal koju, kuna veedan aega oma tüdruksõbra seltsis?”

      „Miks mitte?”

      „Oled sa kuradima segi keeranud või?”

      „Ei, ma ei ole kuradima segi keeranud. Ma ei saa aru, mida oleks nii kuradima kohutavat selles, kui sa oma kuradima täiuslikule naisele pärast kõiki neid aastaid tõtt räägiks.”

      Vaikus.

      Seda teemat olid Helen ja Matthew alati vältinud, kui nad just omavahel raevukalt ei tülitsenud. „Miks sa oma naist minu pärast maha ei jäta?” teemat. Nüüd olid need sõnad välja öeldud ja tagasi polnud neid enam võimalik võtta.

      „Jäta Sophie mängust välja. Sellel pole temaga mingit kuradima pistmist.”

      „Miks sa teda alati kaitsed?”

      „Sest ta on mu naine ja see kõik pole tema süü. Ja sa teadsid selle suhte alates, et ma olen abielus.” Matthew pani palitu selga. „Ma hakkan hiljaks jääma. Ma pean minema, muidu ta hakkab mõtlema, kus ma olen olnud.”

      Seekord ei suutnud Helen taganeda. „Tule taevas appi, aga ütle siis talle. Ausalt, mul on sellest kõrini. Räägi Sophiele minust, või kõik on läbi. Ja seekord ma mõtlen seda tõsiselt. Kõik on läbi.”

      „Tore on.”

      Matthew tõmbas välisukse enda selja taga kinni.

      4

      Sophie poleks seda küll mingi hinna eest kellelegi tunnistanud, aga ta tundis jõulude ees hirmu.

      Ta isegi ei mäletanud enam, kuidas oli alguse saanud traditsioon, et kõik nende juurde

Скачать книгу