Скачать книгу

särgid ja püksid.

      „Ma ütlesin sulle, kui te abiellusite, et ära osta talle neid kalleid asju,“ ütles Teresa. „Nüüd ripuvad need ühe teise naise kapis. See viib need komisjonipoodi ja saab terve hunniku raha.“

      „Mul ükskõik, kui ta need ära põletab ja leekide kohal alasti tantsib. Ma tahan ainult, et see möödas oleks. Ma ei taha neid naisi enam iial näha.“ Kate toppis kõik asjad kotti.

      „Noh, see ei võta kaua.“ Teresa võttis riiulilt karbi. „Kas sa kavatsed sisse vaadata või paneme selle ka lihtsalt kotti?“

      Rohkem selleks, et emale meele järele olla, pani Kate karbikaane voodile. Karbis olid Conradi viie viimase aasta tšekid, aga testamenti, mis oleks asjad ehk lihtsamaks muutnud, ei olnud. Suures manillaümbrikus olid Conradile Kempi järve ääres kuuluva maja dokumendid, makse- ja kindlustust puudutavad paberid. Kate lappas ametlikke dokumente – ülalpeetavaid ei ole, abielus, aga deklareerib eraldi, Kate oli abikaasaks märgitud. Viimasel viiel aastal oli Conrad väga vähe makse tagasi saanud. Dokumendid oli vormistanud raamatupidaja, kelle visiitkaart oli kõikide koopiate esimesele lehele kinnitatud.

      Kate pani karbi kõrvale. „Viin selle homme juristidele. Paistab, et maja, kus me mesinädalatel käisime, on tema peamine vara, nii et ma pean sellega tegelema. Võtan homme tema raamatupidajaga ühendust ja uurin, kas ta on kommunaalteenuste eest maksnud.“

      „Mitu korda ma sulle ütlesin, et sellest mehest on ainult tüli?“ ohkas Teresa.

      Kate ei vastanud. Emaga vaidlemine oli nagu tornaadoga võitlemine – kõva tuul ja müra ning tagajärjeks ainult häving ja kaos. See ei erinenudki täielikult viimase kolmeteistkümne aasta tülidest Conradiga, aga vähemalt ei alustanud mees iga lauset sõnadega: „Ma ju ütlesin.“

      Teresa vaatas toas ringi. „Veel midagi?“

      „Vist mitte.“ Kate vaatas prügikotti. Neliteist aastat kenasti kilenööriga kokku tõmmatud. Jäi veel ainult paar telefonikõnet ning Fort Worthist kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel asuva maja müük. „Ma viin selle sinu auto juurde ja panen pagasiruumi.“

      Viga, mille Kate oli teinud neliteist aastat tagasi, oli lõpetatud ja möödas. Conrad ei ilmu enam kord kuus tema majja ega jaura lahutusest.

      „Kas mujal majas on veel midagi?“ Teresa sulges karbi kaanega, võttis selle kaasa ja järgnes Kate’ile fuajeesse.

      „Mitte ühtki asja,“ ütles Kate.

      Kate oli ammu saanud lahti fotodest ja muudest asjadest, mis oleksid võinud talle Conradit meelde tuletada, kui mees ära oli. Mehe vara mahtus tuppa, kuhu Kate polnud oma jalga tõstnud sellest päevast, kui ta pärast lapse kaotust haiglast koju tuli. Siis oligi mees temalt esimest korda lahutust küsinud. Tühjus oli hullem kui ükski tunne, mida Kate suutis ette kujutada, aga see oli ainus, mida ta prügikotti välja viies tundis.

      „Hea küll. Viin koti kiriku annetuskeskusse. Lähen pärast lõunat umbes tunniks kontorisse, panen selle karbi su lauale,“ ütles Teresa, kui nad läksid kõnniteeserva, kus tema auto seisis. „Sa võid paariks päevaks koju tulla, kui ei taha üksi olla.“

      Lahke pakkumine, aga Kate paluks pigem majapidajal paariks päevaks majja jääda, kui elaks emaga ühe katuse all.

      „Ei, aitäh. Minuga on kõik korras.“ Kate viskas prügikoti pakiruumi ja lõi luugi kinni. „Räägin homme raamatupidajaga ja hakkan majaga tegelema.“ Ta ei tahtnud ega vajanud täna kaastunnet. Ta tahtis üksi olla – see oli kõik.

      „Kui ümber mõtled, siis lihtsalt helista.“ Teresa istus rooli taha ja käivitas mootori.

      Kate viipas üle õla ja astus mööda kõnniteed suure kahekorruselise maja poole Fort Worthi peenemas linnaosas. Jumal, ta vihkas seda maja, oli vihanud viimased kolmteist aastat. Talle oli meeldinud väike kahe magamistoaga bangalo metsasel viie aakri suurusel krundil Fort Worthist lõunas, aga Conrad tahtis suurt maja ja esimestel abielukuudel sai ta kõik, mida soovis. Jumal tänatud, et Kate’il jätkus piisavalt ettenägelikkust mehe nimi maja dokumentidest välja jätta.

      Kate avas ukse, astus majja ja vajus ukse najale istuma. Ta tõmbas oma pikad jalad konksu ja põimis käsivarred põlvede ümber. Ta müüb maja ära ja ehitab või ostab väiksema Aledo kanti, kus ta varem elas. Talle meeldis see väike magalarajoon.

      Kate’i telefon helises, kui ta plaane tegi. Arvates, et ta on midagi unustanud, ajas ta end püsti ja võttis kotist telefoni, ilma et oleks ekraanile vaadanud, ja vajutas „Vasta“.

      „Mis sa unustasid?“ küsis ta.

      „Hulga asju. Kas me saame homme kohtuda?“ ütles meeshääl.

      „Kes see on?“ nähvas Kate vastuseks.

      „Uurija Waylon Kramer. Teie olete Kate Steele, eks?“

      „Jah, olen küll ja ma juba vastasin teie küsimustele,“ ütles ta.

      „Tegemist on mõrvauurimisega ja iga nädal tekib uusi küsimusi. Kas ma saan teiega homme hommikul rääkida?“ küsis mees.

      „Mul pole kalendrit käepärast, aga te võite kell kümme kontorist läbi tulla ja ma püüan teile hetke leida,“ vastas Kate.

      Kate ei tahtnud uurijaga rohkem rääkida. Ta oli mehele juba kõik öelnud, mida teadis. Ema ja kümmekond inimest kontoris olid uurijale kinnitanud, et Kate oli terve päeva seal olnud. Rohkem ei olnud midagi öelda ja talle ei meeldinud see, kuidas uurija seksikas naeratus talle mõjub.

      „Ma pean mitmes kohas käima, nii et tuleksin meelsamini kell üheksa,“ ütles uurija.

      „Kell üheksa ei sobi. Kui te kell kümme tulla ei saa, peate teisipäeva või kolmapäevani ootama,“ ütles Kate. Ta võib oma ajakava ringi teha, aga uurija Waylon Kramer teda ei kamanda.

      „Siis olen täpselt kell kümme kohal,“ lubas uurija.

      „Te võite minult kohe küsida, mida soovite, ja säästate kohaletuleku vaeva.“

      „Ma ei küsitle inimesi telefoni teel.“ Ja ilma head aega, kena päeva või laku perset soovimata oli mees kõne lõpetanud.

      Kate viskas telefoni diivanile ja läks ülemisele korrusele, et virsikuvärvi kostüümi ja kõrgete kontsadega kingade asemel midagi mugavamat selga panna. Tal pole midagi varjata, nii et uurija võib teda kogu järgmise aasta iga päev küsitleda, aga olgu mees neetud, Kate teeb seda oma tingimustel. Kui uurija arvab, et võib lihtsalt suvalisel ajal tema töö juurde ilmuda, oleks tal parem võileib ja kohv kaasa võtta, sest tal tuleb ehk ooteruumis pikemalt aega veeta.

      Kui pühapäevariided olid kappi ja kingad õigesse karpi pandud, viskas Kate end voodile selili ja vahtis lakke. Võib-olla ta ei müügi Conradi maja. Kui teda ei tervita seal halvad mälestused, võib ta selle ehk endale jätta. See on oma kolme magamistoaga piisavalt suur, et seal firmaga nädalavahetusi veeta. Järv pakub kalastamis- ja ujumisvõimalusi. Ta nägi vaimusilmas tabelit, kus töötajad said broneerida päevi, nädalaid või nädalalõppe, et majakeses puhata. Sel viisil saab selle maksudest maha arvata.

      Laeventilaatorist uhkav jahe õhk jahutas tema keha, nii et Kate lasi jalad üle voodiserva rippu ja tõmbas pidžaamapüksid jalga. Ta pani varrukateta pluusi kerge särgi peale ning läks uuesti alumisele korrusele, võttis telefoni ja läks basseini äärde.

      „Ma vihkan sind, Conrad Steele.“ Kate tõstis käe päikese varjuks silmade ette. „Sa oleksid võinud veel aasta oodata, enne kui lasid end ära tappa. Ema jääb detsembris pensionile ja mul on tööd üle pea. Mul pole praegu selle jama jaoks aega.“

      Tema telefon hakkas helisema ja nüüd vaatas Kate hoolikalt ekraani, enne kui vastas. Kui see on jälle uurija, kavatses ta lasta kõnel automaatvastajasse minna.

      „Tere, ema,“ ütles ta.

      „Ma arvan, et sa peaksid natuke puhkust võtma,“ ütles Teresa. „Firmas ei tea olukorrast keegi, aga uudised levivad ja siis…“ Ta jättis lause lõpetamata.

      „Siis olen ma suur must plekk firma

Скачать книгу