LITMIR.BIZ

Скачать книгу

temaga räägin?“

      „Selleks ajaks, kui sinu lend homme maandub, ootab. Ma helistan talle. Noah’le samuti. Teda ei ole seal, aga Dylan ei teeks ühtki käiku, mis puudutab Noah’d, temaga kõigepealt rääkimata.“

      „Hea küll. Ma annan sulle teada. Ma ei hakka ringi nuhkima, et see selge oleks.“

      „Sellest pole midagi,“ ütles Loretta.

      „Ja mu esimene prioriteet sel reisil on Daphne.“

      „Muidugi.“

      „Isegi kui see on aja raiskamine,“ lisas Russ pooleldi iseendale.

      Julius pühkis väikesed taimepudemed oma polosärgilt maha. „Ole rõõmus, et O’Dunni kaksikud panevad oma ema elukoha asemel su hoopis Samblamäele. Nende emal on koerad, kassid, kanad ja üle tosina kitse. Just sealt saab Olivia piima oma kitsepiimaseepide jaoks.“

      Russ põrnitses oma sõbrale ja kolleegile otsa. „Kitsed, Julius?“

      „Nigeeria kääbuskitsed.“

      „Pean tunnistama, et nad on jumalikud,“ ütles Loretta.

      „Oled sa kunagi kitse näinud, Russ?“ küsis Julius.

      „Olen küll.“

      Loretta hingas teravalt sisse. Tema abikaasa võpatas. „Afganistanis või Iraagis?“

      „Mõlemas. Ma siiski kahtlen, kas ma olen Nigeeria kääbuskitsi näinud. Kitsede kasvatamisega pole midagi valesti, aga kui ma pean sinna linna jääma kauemaks kui mõneks päevaks, kavatsen küsida riskitasu.“

      Russ jättis Loretta ja Juliuse talle järele naeratama – ja kergendust tundma – ning viis oma kohvikruusi majja. Lükanduksed avanesid kööki, mida tütar, kes maja oli ostnud, planeeris juba renoveerida. Russ pani kruusi nõudepesumasinasse. Ta läks keerdtrepist ülakorruse kaht magamistuba ühendavast koridorist ühte tuppa. Pere suur elutuba asus mäeveerumaja keskmisel tasandil ning peremehe magamis- ja vannituba põhikorrusel. Russ oli kolinud kahest ülakorruse magamistoast väiksemasse märtsis, kui ta arutles, mida järgmisena ette võtta.

      Ta polnud kunagi, mitte kordagi oma kolmekümne kolme aasta jooksul siin planeedil kujutlenud, et hakkab tööle Beverly Hillsi advokaadibüroo detektiivina.

      Julius oli keeldunud temalt üüriraha võtmast, öeldes, et talle meeldib, et keegi elab siin, kuni ta on pendeldamas Hollywood Hillsi ja La Jolla vahel.

      Russ võttis välja oma kulunud reisikoti.

      Kuidas põrgut ta oli siin lõpetanud?

      Ent ta teadis vastust. See ei meeldinud talle, aga ta teadis.

      Russ laskus polsterdatud taburetile Marty baaris Hollywoodi bulvaril. 1972. aastal avatud baar oli piirkonna muutustes ellu jäänud just selle parimate ja halvimate omaduste tõttu. Parim oli see, et baar serveeris häid jooke, maitsvaid taco’sid, tšillit ja burgereid. Halvim aga see, et baariruumid olid ainult pügala võrra armetusest kõrgemal oma tumedate puitpaneelide, täkilise kahhelpõranda ja mõranenud vinüülpolstriga. Siin-seal rippusid viltu odavalt raamitud Hollywoodi fotod, kujutades kõike „Kolme tola“ mustvalgetest kuni Elizabeth Taylori ja Richard Burtoni värvifotodeni. See polnud koht, kus näha ja olla nähtud, aga kuna kumbki Russi ei huvitanud, polnud tal selle vastu midagi.

      Tema vanem vend tervitas teda laia naeratusega. Marty oli valinud baaripidamise taotluse sisseandmise, kui ta kaheksateist kuud tagasi Hollywoodi tuli, sest baaril ja temal oli sama nimi: Marty. Marty jaoks oli see igatahes sama hea koht, kus baari pidada, nagu mistahes enne seda, kui ta saab rikkaks ja kuulsaks. „Mida sa võtad, väikevend?“ küsis ta.

      „Heinekeni, tänan.“

      See oli üks tosinast õllesordist, mida baar pakkus kraanist. Marty haaras pindise klaasi – kriibitud, kuid puhas – ja laskis talle õlut. Ta oli pealaest jalatallani rõivastatud musta. Oma otsekui meisliga tahutud näojoonte, selgete siniste silmade ja sirgete keskmiselt pruunide juustega oli Marty klassikaliselt nägus. Tal polnud silmanähtavaid arme, kuigi tema musta rõivastuse all oli neid peidus palju. Russ polnud kunagi nii nägus olnud. Ta oli lihaselisem ja tema armid kasvõi väikestest vigastustest olid rohkem näha. Ta silmad olid tumedamad sinised. Hirmutavalt sinised, oli üks endine sõbratar talle öelnud. Ta ei teadnud, mida see tähendas, kuid tüdruk oli kinnitanud, et see ei ole halb.

      Marty libistas õlle üle kulunud baarileti. „On itta suundumiseks kõik valmis?“

      „Nii valmis, kui ma kavatsen olla. Sulle ikka sobib, et sa mu lennujaama sõidutad?“

      „Jep. Ei mingit muret.“

      Russ ei näinud oma venna näol mistahes mure märki, kuid Marty oli võtnud näitlemistunde. Talle ei meeldinud lennujaamad ja miski, mis lendas, välja arvatud linnud ja putukad ning needki mitte kõik. Aga see polnud midagi, millest nad kahekesi rääkisid. Mitte kunagi.

      „Daphne pakkus, et ta sõidutab mind,“ ütles Russ. „Ma lükkasin tagasi.“

      „Ta rääkis mulle. Tark käik sinu poolt. Ta nikastaks oma selja sinu Roveriga sõites. Me ei kuuleks kunagi selle lõppu. Oletan, et ta võiks võtta oma auto ja jätta Roveri mulle, aga ma ei taipa, kuidas see viiks sind elusalt LAX-i. Ta tuututab siin ringi selles väikeses sportautos, millega ta sõidab, aga ma kahtlen, kas ta on aastaid suurel kiirteel sõitnud.“

      „Tema puhul on raske öelda.“

      „Kindlasti oli tal oma autojuht kogu see aeg, kui ta sai seda endale lubada. Tal peab hästi minema, kuid mingil juhul ei ole tal selleks ka raha.“ Marty pidas pausi, et võtta tellimus veel ühelt kliendilt, haaras siis pindise klaasi ja laskis välja veel ühe õlle. „Lahe, et see koht talle meeldib.“

      Ja kuna Daphnele meeldis, mõtles Russ, töötas ta praegu Sawyer & Sawyeris detektiivina, elas Juliuse külalistetoas ja oli teel Massachusettsisse Knights Bridge’i. Russ oli Daphnet kohanud, kui ta oli tulnud veebruaris San Diegost, et Martyt üle vaadata ja veenduda, et ta ei ela silla all. Daphne oli istunud kaks baaripukki eemal kohast, kus Russ praegu istus, juues Prantsuse martiinit ja vihastades mingi olematu probleemi pärast. Ta oli avastanud, et Russ oli äsja laevastikust tulnud, tehes iseseisvat turva- ja uurimistööd San Diegos, ning viinud ta Juliusega kokku.

      „See koht sobib Daphne vastandlikule natuurile,“ ütles Russ.

      „Talle meeldib inimesi üllatada. Ka teen ma pagana head Prantsuse martiinit, kuigi ma seda ise ütlen.“

      Kolm noort naist tuli sisse ja tellis Margaritad, naerdes ja lobisedes oma plaanidest selleks õhtuks, kui nad istusid baaripukkidele Russist veidi eemal. Ta jättis venna oma tööd tegema ja viis oma õlle väikesesse kabiini. Ta tellis taco’d kalaga ja seadis end sisse järgmiseks tunniks, kuni Marty on vaba teda LAX-i viima. Vahetuseks saab Marty kasutada Russi Roverit, kuni ta on idas.

      Kui Russ oli oma taco’d lõpetanud, tõi Marty talle uue õlle ja asetas lauale pehme, siidpaberisse mässitud paki. „Kingitus sulle. Ära taco rasva sellele peale aja.“

      Russ keeras paberi lahti ja tõi nähtavale hästi õmmeldud Hawaii särgi. „Sellel on palmid, Marty.“

      „Pagana õige. Ma mõtlesin, et nüüd, kui sa oled tõeline eradetektiiv, vajad sa omaenda „Eradetektiiv Magnumi“ särki nagu Tom Selleck 80-ndatel – välja arvatud see, et sa ei ole nii pikk kui tema ja sul ei ole tema huumorisoont.“

      „Ma ei ela ka Hawaiil.“

      Marty naeris. „Veidi käigu-kuradile suhtumist ei teeks sulle paha, Russ. Selleck oli umbes sinuvanune, kui ta Magnumit mängis.“

      „Tänan, Marty. Palmipuudega Hawaii särk ei torka Massachusettsis Knights Bridge’is üldse silma.“

      „Lase käia, väikevend. Pane see selga, kuni ma lõpetan.“

      Russ tõstis särgi üles, kui Marty oli kadunud baarileti taha. Palmid olid suhteliselt sordiini all. Mida põrgut. Martyt teeks õnnelikuks, kui ta seda kannab, ja see oleks mugav pikal terve öö kestval lennul üle kontinendi.

      Ta

Скачать книгу