LITMIR.BIZ

      Carla Neggers

      The Spring at Moss Hill

      2016

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Krista Saar

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2016 by Carla Neggers

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11295

      ISBN (PDF) 978-9949-84-34-97

      ISBN (ePub) 978-9949-84-476-0

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Mu emale,

      kes õpetas mulle ja nii paljudele teistele, kuidas õmmelda

      Üks

      „Mis sa arvad, mida üks eradetektiiv tahaks lasta mul tema külmikusse ja sahvrisse varuda?“

      See provotseeriv küsimus tuli Ruby O’Dunnilt Swifti Jõe universaalkaupluses, Knights Bridge’is Massachusettsis vähemalt sajandivanuse ehitise kassaaparaadi ees. Ruby rääkis Christopher Sloani, kohaliku tuletõrjujaga. Kylie Shaw, kes seisis nägemisulatusest väljas veinisektsioonis, oli märganud neid kauplusse tulemas. Nüüd ta soovis, et oleks nende vestlusele suuremat tähelepanu pööranud. Eradetektiiv? Mis eradetektiiv?

      „Ta on Beverly Hillsist,“ vastas Christopher. „Mina alustaksin sellega.“

      „Ta töötab Beverly Hillsi ühe advokaadibüroo heaks. Ma ei tea, kas ta on tegelikult Beverly Hillsist.“

      „Piisavalt lähedalt.“

      „Oleks olnud lihtsam, kui ta oleks peatunud mu ema juures. Emal on täielikult varustatud köök.“

      „Emal on ka kitsed.“

      „Ära lase mul nüüd pihta hakata. Ma puhastasin täna hommikul nende latrid. Ema juures on hullumaja. Seal isegi paar päeva peatumist oleks palju paluda. Samblamägi on palju parem valik.“

      Kylie hoidis kõvasti kalli šampanja pudelist kinni.

      Samblamägi?

      Samblamägi oli endine 19. sajandi kübaravabrik, mis oli läbi teinud laialdase uuenduskuuri ja avatud märtsis kontorite, koosolekuteruumi ja korteritega. Ta oli kolinud ühte selle neljast pööningustiilis korterist viis nädala tagasi. Seni oli ta ainus üürnik. Ta leppis sellega, et teised kolm korterit ei jää kauaks tühjaks, aga ta polnud kunagi – mitte kordagi – kujutlenud, et sinna kolib eradetektiiv kasvõi ajutiselt.

      Tal jäi kuulmata, mida Chris Rubyle vastuseks ütles. Ruby jätkas juttu metsaseentest, käsitööjuustust ja artišokkidest, kuid Chris soovitas tal lõpuks keskenduda põhilisele. „Pane külmikusse üks kuuspakk,“ ütles ta. „See oleks tore.“

      Ruby pomises midagi, mida Kylie ei kuulnud, ja Chris lahkus ilmselt omaenda kuuspakiga.

      Kylie pani šampanja oma ostukorvi. Ta oli endale lubanud, et ootab tähistamisega, kuni nartsissid hakkavad õitsema, ja nüüd olid need kindlasti õites. Viimane kord, kui ta oli värske õhu kätte läinud ja proovinud midagi tähistada, oli olnud augustis. Ta oli siis viibinud Red Soxi mängul koos ühe negatiivse läbipõlenud puusepaga, kes nurises seitsme punktilöömisvõimalusega mängutuuri üle. Kylie oli tundnud kergendust, kui mäng ei läinud lisatuurile, ja öelnud mehele, et oli saanud kõne oma õelt, veterinaariatudengilt Tuftsis, selleks et pääseda tagasisõidust Knigths Bridge’i koos selle mehega. Kunagi enne seda oli ta jaganud pudelit veini ühe üleoleva skulptoriga Pariisis, tähistades oma esimest lasteraamatut nii autori kui illustreerijana. Need väikeste laste joonistused, mida sa teed, on armsad, Kylie, kuid… Mees oli õlgu kehitanud, jättes ta kujutlema ülejäänut, mille ütlemiseks ta teeskles liiga viisakas olevat. Ta ei suudaks illustraatorina elatist teenida, sest see ei olnud tõeline kunst, neist polnud mingit kasu, igaüks suudaks seda teha. Just seda laadi oli see õlakehitus olnud.

      Kylie suundus oma korviga kassaaparaadi juurde. Ta võib alati juua šampanjat üksinda rõdul ning öelda tänutundega toosti tähtedele ja kuule.

      Võibolla kutsuda ka too Beverly Hillsi eradetektiiv.

      See oleks alles päev. Ta ei kavatsenud teha midagi, et eradetektiivi uurivat huvi esile kutsuda.

      Ruby tõstis kassaparaadi kõrval parajasti korvi letilt maha. Kylie oli linnas – universaalkaupluses, raamatukogus, linnaametis, kus nende ema töötas – kohanud kõiki nelja O’Dunni õde, aga ei tundnud ühtki neist hästi. Ta oli Knights Bridge’i kolinud eelmisel suvel ja kinnitas endale pidevalt, et tahab siinseid inimesi tundma õppida, ent seni olid nad jäänud lihtsalt tuttavateks, mitte aga saanud sõpradeks. Ruby ja Ava, kahemunakaksikud ja O’Dunnidest noorimad, olid teatrikooli viimase kursuse tudengid, Ava New Yorgis, Ruby Bostonis. Naturaalne punapea nagu ta kolm õde, oli Ruby värvinud oma juuksed ploommustaks ja sidunud ereroosa salliga taha. Ta kandis pikka musta seelikut, valget T-särki ja teksariidest jakki mustade saabastega ja ilma mingite eheteta.

      „Oh, Kylie, tere,“ ütles Ruby. „Ma ei näinud sind seal taga.“

      „Ma ei suutnud veinile vastu panna.“

      „Ah. Šampanja, nagu ma näen. Suurepärane. Kas sa kuulsid Chris Sloani ja mind äsja rääkimas? Üks eradetektiiv tuleb homme Californiast siia. Ta peatub korteris, mis on sinu oma vastas üle koridori.“

      „Mida ta uurib?“

      „Üks tema klientidest korraldab järgmisel laupäeval Samblamäel meistriklassi,“ vastas Ruby. „Daphne Stewart – tal on juured siin linnas.“

      „Ta oli siin eelmise aasta septembris vintage-moe näitusel raamatukogus,“ ütles Kylie. „Hollywoodi kostüümidisainer. Ma mäletan.“

      „Kas sa käisid?“

      „Ei, ma ei käinud.“ Ta oli jännanud ühe projektiga, enne kui see ära saata. Töö oli talle alati ettekäändeks, et ta ei ole seltskondlikum. „Kuulsin, et sellel oli suur edu.“

      „See moenäitus kogus palju raha raamatukogu ja ajalooseltsi jaoks.“ Ruby tõstis oma korvi käsivarrele. „Daphnel on iseloomu. Russ Colton – see eradetektiiv, kes homme tuleb – kindlustab, et kõik on Daphne saabumiseks valmis. Sellest tuleb Samblamäe esimene avalik üritus. Sa peaksid tulema, Kylie. Sa elad otse sealsamas.“

      „Tänan. Ma mõtlen sellele.“

      Ruby tõstis korvi üles. „Ma pean selle täitma. Peaksin liikuma hakkama. Tore oli sind näha.“

      „Sind samuti,“ ütles Kylie, kuid Ruby oli märganud kedagi tuttavat ja hakanud juba piki konservtoidu vahekäiku minema.

      Kylie asetas oma korvi letile.

      Eradetektiiv ja lugupeetud pikaaegne Hollywoodi kostüümidisainer teel linna – Samblamäele.

      Just see, mida ma vajan.

      Ta hoidis oiet tagasi. Kui ta ei suutnud vaimustust teeselda, on kõige parem olla neutraalne.

      Ta võttis oma ostud korvist välja. Lisaks šampanjale oli ta valinud maitsestamata jogurti, Cheddari juustu, linaseemneleiva, kohvi ja kevadise segurohelise, kõik kohalikud tooted tema vaikses New Englandi¹ osas Bostonist läänes.

      Pärast

Скачать книгу