LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mitte.” Tarisa viis ta magamistoa tualettlaua juurde, noppis ära soengunõelad ning asus harjama Leesha juukseid. Sama kombetalitust olid nad sooritanud nii palju kordi, et Leeshas tärkas igatsev kahetsusvalu. Need olid Thamose eluruumid, Thamose kants ja teenijad. Ta oli kavatsenud jagada mehega kõike otsekui juturaamatu lugudes, ent tema printsi roll loos oli lõpule jõudnud.

      Teda ümbritsesid märgid mehest, parimas eas katkenud elu tegusad killukesed. Seinu ehtisid jahitrofeed ja odad koos kuningliku pere suurustlevate portreedega. Toa seinte ääres seisid püstalustel kolm lakitud sõjarüüd.

      Leesha pilk langes põrandale, aga nina reetis ta, haistes lõhnastatud õlisid, mida krahv oli kasutanud, lõhnaaineid, mis äratasid armu-, iha- ja leinamõtteid.

      Tarisa täheldas tema liigutust. „Arther tahtis toa tühjendada, et miski ei satuks te silma alla. Tahtis teid valust säästa.”

      Leesha kurgus pitsitas. „Mul on hea meel, et ta seda ei teinud.”

      Tarisa noogutas. „Ma ähvardasin ta ruunata, kui ta nihutab paigast ainsagi tooli.” Leesha sulges silmad. Vähesed mõnud elus trööstisid nõnda, nagu Tarisa juusteharjamine. Järsku meenus talle, kui väsinud ta on. Amanvah’ tervendav võlukunst oli toonud kaasa jõupuhangu, aga see hääbus, ning pealegi ei asendanud võlukunst õieti und.

      Ometi tuli tal esmalt lahendada mõndagi.

      Leesha praotas lauge, jälgis Tarisa aurat. „Kui kaua oled sa olnud hertsoginna-ema nuhk?”

      „Kauem, kui teie olete elanud, mileedi.” Tarisa aura teravnes, ehkki hääl oli rahulik. Trööstiv. „Tõsi, ma pole end iial salakuulajaks pidanud. Thamos oli veel mähkmeeas, kui mind kutsuti tema hoidjaks. Minu kohustus oli poisist ta emale aru anda. Tema Hiilgus armastas poega, aga hertsogkond vajas valitsemist ja Thamose isa nähti harva. Igal õhtul, kui noor prints oli magama jäänud, kirjeldasin ma hertsoginnale poisi päevaseid tegemisi.”

      „Isegi kui poisist sai täiskasvanud mees?” küsis Leesha.

      Tarisa turtsatas. „Eriti siis. Olive’i kasvades näete, mileedi. Emad ei lase lastel kunagi päriselt minna.”

      „Milliseid asju sa rääkisid?” küsis Leesha.

      Tarisa kehitas õlgu. „Enamasti armuelu seiku. Kuna Tema Hiilgus ahastas, kas prints ei naitu juba, soovis ta aruandeid poja seelikuküttimisest.” Tarisa kohtas Leesha pilku. „Ent Thamose tähelepanu õnnestus köita ainult ühel naisterahval.”

      „Paraku oli selle naisterahva minevik kirju,” oletas Leesha. „Pahandused lapsepõlves, jutud kõrbedeemoniga voodisse pugemisest …”

      Tarisa lõi pilgu jälle maha, aeglustamata juukseharja tasaseid trööstivaid silitusi. „Kumu, mileedi. Maa-aluste Kalmistul ja pühakoja pingiridades. Puuraidurite seas, ja Looja teab, et ka teenijakambrites. Mulle jutustati sageli, kuidas teie ja Maalingutega Mees teineteist vaatasite, ja kuidas te sõitsite Krasiasse kurameerima Ahmann Jardiriga. Keegi ei suutnud tõestada, et käisite nendega sängis, aga sosistamiseks pole inimestel tõendeid tarvis.”

      „Ei ole teps mitte,” möönis Leesha.

      „Ma ei läkitanud Tema Hiilgusele teateid, mida ta poleks kuulnud mujaltki,” ütles Tarisa. „Ent ma soovitasin tal mitte sõnakestki uskuda. Teie ja Tema Kõrgus prints vilistasite taktitundele. Kui teie pihikupaelad hakkasid pingulduma, mõtlesin, et see on Tema Kõrguse laps. Kõik mõtlesid. Teenijaskond armastab teid. Oma kahtlustest kirjutasin Tema Hiilgusele hertsoginnale vaimustusega ega jaksanud ära oodata, millal te räägite printsile.”

      „Meie aga läksime tülli,” märkis Leesha, „ning teenijad mõistsid, et mind armastada oli olnud kohatu.”

      Tarisa raputas pead. „Meie armastus ei lakanud, sest ei lakanud ka meie isandal.”

      „Thamos viskas ju mu välja,” ütles Leesha.

      „Jah,” nõustus Tarisa. „Ja luusis hiljem koridorides kummituse kombel, vahtides tundide kaupa teist tellitud portreed.”

      Leesha üritas edutult kugistada kurku kerkivat klompi.

      „Homme loodetakse kindlasti kuulda, et Thamosel on pärija,” lausus Tarisa, „unistades, et prints jättis sellesse majja osakese endast, mida armastada ja kalliks pidada. Kuid nähes Olive’it, ei pöördu teie vastu ükski hing.”

      „Seda on mul raske uskuda,” ütles Leesha.

      „Omaenese poega ei saanud ma tundma,” jätkas Tarisa. „Olin köögitüdruk vähetähtsa aadlipaari juures, ja kui proual ei läinud korda härrale lapsi sünnitada, maksid nad mulle, et heidaksin härra sängi ning loovutaksin pärast lapse.”

      „Tarisa!” Leesha oli kohutatud.

      „Mind koheldi õiglaselt,” ütles Tarisa. „Anti raha ja soovituskirjad, et abistada hertsoginna-ema noore prints Thamose amme ja palgalise kasvatajana. Thamos oli mulle võõraspoja eest.”

      Naine sirutas käe ja asetas hellalt Leesha kõhule. „Selles, missuguseid lapsi Looja meile kingib, pole meil sõnaõigust. Olgu teie laps kes tahes, majalised hakkavad teda armastama palavalt, mileedi.”

      Leesha pani käe Tarisa käele. „Aitab mileeditamisest. Palun ütle mulle emand või perenaine.”

      „Jah, emand.” Ümmardaja pigistas ta kätt ja tõusis jalule. „Praeguseks on vesi küllap kuum. Ma lähen teen teile vanni.”

      Kui Tarisa lahkus, söandas Leesha tõsta taas pilgu, et vaadelda tagaleinatud armastuse mälestusesemeid.

      Ta puhkes nutma.

      Päevalgi hoidis Leesha kardinaid koomal, jälgis Olive’it läbi loitsuprillide, imetledes lapse aura tugevust ja puhtust. Olive sõi näljaselt, magas vähe ning vahtis Leeshat siniste särasilmadega. Tundmused, mida kiirgas tema tütre võlujõud, ületasid armastuse, ületasid jumaldamise. Säärases puhtuses peitus midagi ürgset.

      Uksele koputati ja Leesha ärkas lummast võpatusega. Wonda läks avama, järgnes summutatud vestlus. Sulgenud ja lukustanud ukse klõksatuse saatel uuesti, pöördus Wonda tema magamiskambrisse.

      „Arther ootab koridoris,” ütles Wonda. „Ma seletasin talle, et olete hõivatud, aga tema tuleb muudkui tagasi. Tahab teiega rääkida mis hirmus.”

      Leesha ajas end istukile. „Hüva. Hommikumantli väel on ta mind ennegi näinud. Tarisa? Palun vii Olive meie kõneluse ajaks lastetuppa.”

      Tütre väikene rusikas klammerdus valulikult Leesha sõrme külge, kuni Tarisa kangutas selle lahti. Olive’i aura ähvardas murda Leesha südame.

      Lord Arther seisatas voodist lugupidavas kauguses ja kummardas. „Krahvinna Paberivalmistaja, vabandust, et sisse tungisin.”

      „Kõik on hästi, Arther,” vastas Leesha. „Usutavasti ei toiminud te nõnda tarbetult.”

      „Tõepoolest,” lausus Arther. „Minu õnnitlused tütre sünni puhul. Nagu ma aru saan, juhtus see … aimatust varem. Teie mõlema tervis on loodetavasti korras?”

      „Korras, tänan teid,” ütles Leesha, „kuigi tõenäoliselt rääkis Wonda teile juba.”

      „Muidugi,” kinnitas Arther. „Ma tulin ühes teises võrdlemisi pakilises küsimuses.”

      „Ja see oleks?” päris Leesha.

      Artheri selg nõksatas sirgu. Ta ei olnud pikka kasvu mees, aga korvas seda hoiakuga. „Kogu austuse juures, krahvinna, kui mind on majaülema kohalt vabastatud või vallandatud, pole minu meelest liigne palve, et mind teavitataks asjast otse.”

      Leesha hämmeldus. „Kas keegi teavitas teid kaudselt?”

      „Leedi Paberivalmistaja,” ütles Arther.

      „Leedi … Öö võtku, mu ema või?” päris Leesha.

      Arther kummardas jälle. „Leedi Paberivalmistaja kolis kantsi nädal tagasi, kui uudis teie pälvitud tiitlist jõudis maakonda. Tema tujusid rahuldada on … keeruline.”

      „Ja

Скачать книгу