LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tahab rohkesti ettevalmistusi, seega tehkem esimesel koosolekul lühidalt. Esiteks, nagu te olete kuulnud, säilitab lord Arther peaministri koha.” Ta noogutas mehele. „Minister?”

      Kirjutustahvel peos, astus Arther esile. „Välu maakonnas on nüüd kuusteist rüütlimõisa, emand, Taimetundjate Metsa lugemata. Üksteist tükki on käivitanud suurloitsud. Neli on hakanud maksma makse. Ülejäänutes valitseb … ebakindlus, kuna inimesed alles harjuvad uue elukorraldusega.”

      Valdavalt olid need rüütlimõisad moodustanud krasialaste küüsist põgenejad, keda voolas mullu ühtesoodu. Äramajutamiseks olid Välu maakonna piirid paisunud jõuliselt, münditi klatte, et lükata käima majandust ja pakkuda elu ülesehitamiseks ainelist tuge.

      „Puuraiduritega liituma saadavad rahvast kõik,” tähendas Gared. „Uusi võitlejaid värbame iga päev, mis on hea. Suurloitsualad tõrjuvad, aga ei hõrenda deemonite ridu. Kui üldse midagi, siis läheb asi hullemaks.”

      „Kilpide-relvade loitsimiseks kasutame valuvorme ja jäljendeid,” lisas Erny. „Käsitsi loitsimine on küll vähem tõhus, kuid lubab meil nõudlusele vastata. Me töötame ka riiderullidega, et toota hulgi nähtamatuse keepe.”

      Leesha noogutas. „Kuidas edeneb ratsaväe taastamine?”

      „Jon Hobusekasvataja tarnib ratsusid juurde,” ütles Smitt. „Puurüütlid …”

      „Välurüütlid,” parandas Leesha, vaadates Gamoni poole.

      „Ah?” imestas Smitt.

      „Puusõdurid on tänasest laiali saadetud,” ütles Leesha. „Kes soovib ühineda Välusõduritega, kantakse otsekohe nimestikku, auaste ja palk säilivad, tingimuseks truudusevanne maakonnale. Teised aga …”

      Gamon tõstis käe. Oli seda eelnevalt Artheriga arutanud. „Ma rääkisin meestega, emand. Angiers’sse ei soovi naasta keegi.”

      Leesha kinkis noogutuse. „Varsti näeme neid jälle tugevana, kapten.”

      Ta heitis pilgu Jonale, kelle kõrval istus jäigalt inkvisiitor Hayes. „Ülemkarjane, teie jumalasulased?”

      „Tugevus on visa taastuma,” ütles Jona. „Krasia sissetungijad hukkasid alati ühtviisi nii leitud hingekarjased kui ka noviitsid. Meid on vaid käputäis, rohkearvulises koguduses. Ma soovin teie õnnistust, et määrata inkvisiitor Hayes eestkõnelejaks Välu esimeses hingekarjaste nõukogus.”

      Leesha ja inkvisiitori pilgud ristusid. Too kandis koosolekul samuti prille. Eristades prilliklaasidel tantsimas loitsuvalgust, teadis Leesha, et tema aurat jälgitakse, nõnda nagu temagi jälgib inkvisiitori aurat.

      Seegi oli eelnevalt kokku lepitud. Sedasi ei püüa kumbki vastast lõksu, kuniks mõlemad etendavad nõukogu ees kohustuslikku näitemängu.

      „Mismoodi reageerib teie arvates hertsog Pether,” küsis Leesha, „kui te ütlete lahti Angiers’ kirikust ja annate vande sõltumatule Välukirikule, kus ülemkarjaseks Jona?”

      Hayes visandas õhku kärme loitsumärgi. Inkvisiitori oskused avaldasid muljet – Leesha nägi kõikjalolevat võlujõudu pühamärgist lainetamas. Mees ise ei suutnud keerata lainetuselt silmi.

      Leesha naeratas auras koitva mõistmise üle. Hingekarjased ei aimagi oma tegelikku väge.

      Hayes raputas endalt üllatuse. „Mina olin Petheri koolitaja. Ta suhtub sellesse isikliku reetmisena. Angiers’ kirik kuulutab mind ketseriks ja väljastab tõenäoliselt volikirja põletada mind elusalt, kui tõstan jala uuesti Angiers’ pinnale.”

      „Aga teie jääte kindlaks?” küsis Leesha.

      „Mind läkitati siia välja juurima ketserlust,” ütles inkvisiitor Hayes.

      „Selleks, et tuua maakond tagasi ülemkarjase Petheri ja Angiers’ kirikuvalitsuse alla. Ent siin teenitud kuude jooksul olen ma näinud rahva päratut usku ja vaprust, olen tunnistanud sündmusi, mida Angiers’ hingekarjaste nõukogu suudab üksnes kujutleda.

      Ma ei väidagi, et tean Looja plaani, kuid ma tean, et Ta pani mind siia põhjusega – seisma inimeste ja Maapõue vahel. Näitama, et Looja jälgib uhkusega oma rahvast.”

      Auras põles veendumus ning Leesha kummardas Jona ees pea. „Te ei vaja mu õnnistust, ülemkarjane, aga see on teil olemas.”

      „Tänan teid, emand,” vastas Jona. „Me alustame noviitside edutamist hingekarjasteks ja uute sõelumist, kuid võib minna aastaid, enne kui meie read on piisavad.”

      „Muidugi,” ütles Leesha. „Vahest on aeg edutada ka noviits Franqi?”

      Mõlema mehe aura lõi õhetama. Ärevalt piieldi teineteist ja Garedit. Õhetus levis pikkamisi ümber laua, kuni oli ilmne, et kaaslased teavad midagi, mida Leesha ei tea. Isegi Darsy.

      „Mis viga?” nõudis ta.

      „Franq on väike osa suuremast murest,” ütles Darsy. „Mure vohab maakonna südames nagu umbrohi.”

      „Maalingutega Lapsed,” taipas Leesha.

      „Nad ei kuula enam kedagi!” Gared laksas hiiglasliku peopesa lauale ja kogu kaadervärk vappus, loksutades tassides teed. „Rivistustel nad ei käi, nendega ei saa jutulegi.”

      „Elavad Taimetundjate Metsas,” ütles Smitt. „Keelduvad magamast nelja seina vahel.”

      „Justkui polekski nad enam inimesed,” urises Gared. „Justkui oleksid moondunud … millekski muuks.”

      Oli Leesha kord lauaplaati laksata. „Aitab, parun. Need ei ole deemonid, kellest me räägime. Need on maakonna lapsed, meie vennad ja õed. Nende hulgas on Evin ja Brianne’i poeg Callen.” Ta vaatas Smiti poole. „Sinu poeg Keet ja lapselaps Stela.”

      „Callen murdis Yon Halli käeluu,” ütles Gared.

      „Keeti ja Stela tabasin ma ühes oma laos varguselt,” kaebas Smitt. „Toit, relvad, tööriistad. Kui tahtsin neid takistada, virutas lihane poeg mu jalust.

      Ma panin laohoonele uue luku, ja kui nad jälle tulid, põrutati kuue tolli paksune kuldpuidust uks pilbasteks.”

      „Mis on sel pistmist noviits Franqiga?” küsis Leesha.

      „Minu tähelepanu juhiti asjaolule, et lapsed olid hakanud harjutama isepäi ja kujundama omaenese riitusi,” ütles Hayes. „Kartes kasvavat ketserluseohtu, saatsin Franqi neile jumalasulaseks. Kirjeldused viitasid, et nad himustavad õppida loitsukunsti, ja Franq on osav loitsutundja. Ta kasutas seda sisseimbumiseks.”

      „Ja edasi?” küsis Leesha.

      Hayes nohistas nina. „Emand, ta … liitus nendega.”

      Leesha oli hämmingus. „Kas te räägite mulle, et noviits Franq, üdini upsakas tegelane, kuulub nüüd Maalingutega Laste hulka?”

      Hayes noogutas süngelt. „Viimati, kui teda nägin, emand, oli ta võtnud kanda lihtsa pruuni rüü.”

      „See ei ole ju ebatavaline,” ütles Leesha.

      „Tema käised olid maha lõigatud, et paljastada käsivartele tätoveeritud loitsud,” mainis Hayes. „Lisaks haises ta higi ja deemonivere järele.”

      „Ma kohtun nendega,” otsustas Leesha. „Üsna varsti.”

      „Halb mõte, emand,” ütles Wonda.

      „Tõesti halb mõte, Leesh,” mõmises Gared. „Maalingutega Lapsed on äraarvamatud.”

      „Mina õpetasin neid,” ütles Wonda. „Nad kuulavad mind. Kindel värk.”

      Leesha raputas pead. „Mul on tarvis oma silmaga näha. Minu sõna teile, et me ei lähe ettevalmistamatult ja hoidume neid ärritamast, kuni oleme olukorda hinnanud.”

      „Ehk on võimalik,” pakkus Wonda, „läkitada keegi esialgseks kompamiseks.”

      „Harilikult oleks see heeroldi ülesanne,” ütles Leesha, „aga pärast Rojeri lahkumist meie seast on see ametipost

Скачать книгу