Sundabielu - Мелани Милберн

Скачать книгу

suult. “Ledermanile ütle, et sa armusid minusse. See riivab kindlasti tema uhkust, et sa tema asemel minu valisid.”

      “Keegi ei usuks, et ma sinusse armusin,” vastas naine sarkastiliselt, kuigi tema huuled alles surisesid mehe puudutusest. “Nad arvaksid, et ma abiellun sinuga ainult raha pärast.”

      “Eks me mõlemad peame lihtsalt oma näitlemisoskusi natuke värskendama,” oli mees veendunud. “Sinagi pole just minu unelmate naine. Ma küll ei hakkaks ütlema, et sa oled viimane naine maamunal, kellega ma koos tahaksin olla, kuid sa oled siiski nimekirjas kuskil tagapool.”

      Hayley vaatas mehele altkulmu otsa. “Nähtavasti oled sa samasugune mats nagu ennegi.”

      Jasper naeris ja astus naisest eemale, tehes oma tämbriga naise põlved nõrgaks.

      Hayley jälgis, kuidas mees kirjutuslaua juurde astus ja sealt oma isa foto leidis. Naine oli selle paar päeva enne mehe surma teinud. Jasper vaatas seda tükk aega, enne kui foto tagasi lauale pani. Ümber pöördudes ei väljendanud mehe nägu mingeid emotsioone.

      “Ma võtan sinuga varsti ühendust,” lausus Jasper. “Vahepeal ära tee midagi, mida mina ei teeks.”

      Hayley turtsatas pilkavalt. “Siis on valikuvõimalus ju suur. Mulle on jäänud mulje, et sa oled peaaegu kõigeks valmis, et oma tahtmist saada.”

      Mees saatis talle õhusuudluse. “Ma armastan sind ka, Hayley.”

      Kui uks tema selja taga sulgus, tundis naine külmajudinaid mööda selgroogu jooksmas. Jasper Caulfield tekitas temas alati mingi ohutunde. Kõigi nende aastate jooksul, mil ta meest tundis, ei olnud Hayley suutnud end tema seltskonnas kunagi turvaliselt tunda.

      Jasperiga abiellumine ei tulnud kõne allagi.

      Ta ei kavatsenud sellele isegi mõelda.

      Mitte mingil juhul.

      Hetkekski mitte.

      Ta lihtsalt ei tihanud…

      Teine peatükk

      “Kas me õhtustame täna koos, Myles?” küsis Hayley, seistes oma pisikese kesklinna üürikorteri vannitoa peegli ees. Ühes käes hoidis ta telefoni ja teisega kohendas samal ajal meiki.

      “Ee… täna vist siiski ei jõua, kallis,” vastas Myles. “Ma pean ühe uue kliendiga kohtuma. See tuli viimasel hetkel. Anna andeks, aga ma ei saa seda edasi lükata.”

      Hayleyt läbis valusööst ja ta tundis pettumust, mis peegeldus ka tema sinirohelistes silmades. See oli juba kolmas õhtu järjest, kui Myles nende kokkulepitud kohtumise ära jättis.

      “Pole midagi,” lausus Hayley, üritades oma pettumust varjata. “Mul ongi vaja mõned paberid läbi vaadata.”

      “Mul on sellepärast väga kahju. Ma helistan sulle homme. Äkki õnnestub meil siis kohtuda.”

      “Teeme nii,” vastas naine. “Loodan, et su kohtumine läheb edukalt.”

      “Jah… kindlasti läheb. Homseni.”

      Hayley oli just kõne lõpetanud, kui telefon ta käes uuesti helises. Kuigi number oli tundmatu, vastas ta kõnele. “Halloo, Hayley Addington kuuleb.”

      “Sa siis ikkagi räägid veel minuga,” ütles Jasper pilkavalt.

      Naine klammerdus telefoni külge. “Miks sa mulle helistad?”

      “Kas sa õhtustaksid minuga?” küsis Jasper, nagu ta polekski naise sapist märkust tähele pannud.

      “On see mingi nali?”

      “Ma tean ühte suurepärast kohta, mida me külastada võiksime,” jätkas mees. “See on tõeliselt uhke. Kunagi ei tea, keda seal kohata võid.”

      “Ma olen täna õhtul hõivatud,” vastas Hayley pingutatult.

      “Ei ole,” lausus mees. “Sa kavatsed üksipäini kodus nukrutseda ja igatseda oma kihlatu järele, kes on juba kolm õhtut järjest teie kohtingu tühistanud.”

      Naine klammerdus veel tugevamini telefoni külge. “Kuidas sa seda tead? Kas sa kuulad mu telefoni pealt?”

      Mehe madalat naeru kuuldes tuli Hayleyle kananahk ihule. “Ole nüüd mõistlik, kullake,” vastas Jasper. “Me vajame teineteist. Lähme lihtsalt sööma ja kui me juhtume sinu truudusetut kihlatut nägema, saad talle otse näkku öelda, et sa mõtlesid ümber ega soovi temaga abielluda.”

      “Myles õhtustab kliendiga,” ütles naine, üritades veenvalt kõlada, kuigi kahtlused hakkasid teda jälle vaevama. “Ta on hinnatud kinnisvaramaakler, kellel on palju tähtsaid kliente. Nende võõrustamine kuulub tööülesannete hulka.”

      “Sel juhul ei saa sul ju midagi selle vastu olla, et minuga samasse restorani minna,” mainis Jasper. “Kui Myles on tõesti vaid ärikohtumisel, siis usub ta ka seda, et me sööme koos õhtust nagu kasuvend ja -õde.”

      “Meie ei ole kasuvend ja -õde,” protestis Hayley tuliselt. “Vähemalt enam mitte.”

      “Muide, kuidas su emal läheb?” küsis mees. “Mitmes abielu tal juba käsil on – neljas või viies?”

      Kuues tegelikult, oli Hayleyl kiusatus öelda, kuid ta teadis, et see oleks asja vaid hullemaks teinud. Ta ei olnud ema juba mitu kuud näinud, kuid ta ei kavatsenud seda mehele öelda. “Sa oled ikka täielik jobu,” lausus ta hoopis.

      “Võtan sind kahekümne minuti pärast peale.”

      “Ära mitte mõtlegi.

      Jasper lagistas naerda. “Ära ahvatle, kullake. Sa ju tead, kuidas see mind üles kütab.”

      “Ma ei tule sinuga välja!” karjus naine. “Ei tule!”

      Jasper ei vastanud. Naine oleks tahtnud telefoni vastu seina visata, kuid ta suutis end vaos hoida.

      Õnneks.

      Selle asemel haaras ta autovõtmed ja tormas uksest välja.

      Uus populaarne sadamarestoran oli rahvast täis, kuid naine märkas Mylesi kohe. Mees istus ühes tagumises lauas ja hoidis käest kinni lopsakal blondiinil, kes vaatas talle armunult otsa. Myles naeratas, nagu oleks äsja miljoni võitnud. Tema ümarad põsed õhetasid mõnust, kui ta ettepoole kummardudes naise tulipunaseid pruntis huuli suudles.

      Hayley oli vaatepildist rabatud. Ta ei märganudki, et keegi ta selja taga seisab. Äkki tundis naine soojust ja kui ta ümber pööras, vaatas ta otse Jasper Caulfieldi tumedatesse põhjatutesse silmadesse.

      “Tere, tibuke,” lausus mees vaikselt ja võttis naisel käest kinni. “Hakkame siis peale. Ma reserveerisin meile koha temast paar lauda eemal.”

      Naine järgnes Jasperile, kuigi kõik tema sisemuses kisendas ja ta peas tagus ainuke mõte sealt võimalikult kaugele minna. Hayley surus ängistuse alla, kuna Myles pööras pead ja ta nägi, kuidas mehel neid nähes silmad ehmatusest ning häbist pärani läksid. Nad jäid Mylesi laua juures seisma.

      “Hayley…” hüüatas Myles punastades. “M-mida sa siin teed?”

      “Ma… ma…”

      Jasper pigistas naisel julgustavalt kätt.

      “Myles… ma olen otsusele jõudnud,” lausus naine hetkeks Jasperi sõrmi pigistades. “Ma… ma ei taha sinuga enam kihlatud olla.”

      Myles hüüdis ehmunult: “Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!”

      “Mõtleb küll,” vastas Jasper enesekindlalt. “Ta abiellub hoopis minuga.”

      “Sa teed nalja!” lausus Myles hämmeldunult.

      “Kõik on läbi, Myles,” ütles Hayley ja ulatas mehele kihlasõrmuse, tundes, et koos sellega loobus ta ka kindlast ja turvalisest tulevikust.

      Myles oli löödud. “Aga sa pead minuga abielluma! Sa pead!”

      “Miks?” jõudis Jasper küsimusega ette.

      “Sest…”

Скачать книгу