LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lina. Sätib asjad hoolikalt paika. Jaotuskarp, kurgutabletid, plastkarp, suurendusklaas ja telefon leiavad jälle oma õige koha. Aadressiraamatuni jõudnud, jätab ta käe sellele puhkama. Ta ei ole raamatut enam ammu lahti teinud. Nüüd avab ta kaane ja näeb nimesid esimesel leheküljel. Kõik on maha tõmmatud. Serva peale on ta seda mitu korda kirjutanud. Ühte sõna. SURNUD.

Punane aadressiraamat A. ALM, ERIC

      NII PALJU ON NIMESID, mis eluaja jooksul mööda libisevad. Oled sa sellele mõelnud, Jenny? Kõik nimed, mis tulevad ja lähevad. Mis südame lõhki rebivad ja pisaraid toovad. Kellest saavad armastajad või vaenlased. Ma lehitsen vahel oma aadressiraamatut. Sellest on saanud otsekui minu elu tutvustav kaart. Ma kirjutan sulle sellest natuke. Nii et sina, kes sa ainsana mind mäletama jääd, mäletaksid ka minu elu. Omamoodi testament. Ma annan sulle oma mälestused. Kõige kaunima, mis mul on.

      Oli aasta 1928. Mul oli sünnipäev ja ma sain kümneaastaseks. Juba siis, kui ma paki sain, teadsin, et selles on midagi tähtsat. Nägin seda sädemest isa silmis. Tema tumedad silmad, mis muidu olid enamasti hõivatud millegi muuga, ootasid innukalt minu reaktsiooni. Kingitus oli mähitud ilusasse õhukesse siidpaberisse. Ma katsusin sõrmeotstega selle struktuuri. Õhuke pealispind, kiud, mis moodustasid segase mustri. Ja pael: lai punane siidpael. See oli kõige ilusam pakk, mida ma üldse näinud olin.

      „Tee lahti, tee lahti!” Agnes, mu kaheaastane elevil väikeõde, kummardus söögilaua kohale, mõlemad küünarnukid lina peal, ja sai ema käest noomida.

      „Jah, tee nüüd lahti!” Isegi isa paistis kärsitu.

      Ma libistasin pöidlaga üle paela, enne kui otstest tõmbasin ja sõlme lahti tegin. Pakis oli siledasse punasesse nahka köidetud aadressiraamat, mis lõhnas kirbelt värvi järele.

      „Sellesse kogud sa oma sõbrad,” ütles isa naeratades, „kõik, keda sa elus kohtad. Kõikides põnevates kohtades, kus sa käid. Et sa ära ei unustaks.”

      Ta võttis mu käest raamatu ja tegi selle lahti. A-tähe alla oli ta juba kirjutanud oma nime. Eric Alm. Ning siis aadressi ja töökoja telefoninumbri. Telefoni, mis oli äsja sisse pandud ja mille üle ta nii uhke oli. Kodus meil veel telefoni ei olnud.

      Minu isa oli suur mees. Mitte kehaliselt. Üldsegi mitte. Aga näis, et tema mõtetel ei ole kodus iialgi ruumi, need otsekui lendasid pidevalt üle maailma kaugele tundmatutesse kohtadesse. Mul oli sageli tunne, et tegelikult ei taha ta meie juures olla. Talle ei meeldinud väiksus, ei meeldinud argipäev. Ta janunes teadmiste järele ja täitis meie kodu raamatutega. Ma ei mäleta, et ta oleks palju rääkinud. Isegi emaga mitte. Ta lihtsalt istus oma raamatute seltsis. Mõnikord pugesin ma lugemistooli tema sülle. Ta ei pahandanud kunagi, lükkas mu lihtsalt kõrvale, et ma tähti ja talle huvi pakkuvaid pilte ära ei varjaks. Ta lõhnas magusasti puidu järele ja tema juukseid kattis alati lihvimistolmu kiht. Tema käed olid krobelised ja lõhenenud. Igal õhtul määris ta neid hoolikalt vaseliiniga ja magas siis, õhukesed puuvillased kindad käes.

      Minu käed. Neid hoidsin ma ettevaatlikult kallistades tema kaela ümber. Me istusime seal omaenda maailmas. Ma järgnesin tema mõtterännakutele lehtede keeramise taktis. Ta luges maadest ja kultuuridest, torkas nõelu seinale naelutatud suurele maakaardile. Otsekui oleksid need kohad, kus ta on käinud. Ühel päeval, ütles ta, ühel päeval sõidab ta laia maailma. Ja kinnitas siis nõelte kõrvale numbreid. Ühtesid, kahtesid ja kolmesid. Selles järjekorras, kuidas ta kohti reastas. Võib-olla oleks ta paremini maadeavastajaks sobinud?

      Kui poleks olnud vanaisa töökoda. Pärandust, mida valitseda. Kohustust, mida täita. Ta läks truult hommikuti töökotta ka pärast vanaisa surma ja seisis oma õpipoisi kõrval vängelt tärpentini ja lakibensiini järgi lõhnavas hämaras ruumis, mille seinu ääristasid lauahunnikud. Meie, lapsed, tohtisime enamasti ainult ukselävelt vaadata. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid, valged pargiroosid. Kui lehed maha kukkusid, korjasime need kokku ja panime veenõudesse: valmistasime endale ise parfüümi, mida kaelale piserdasime.

      Ma mäletan virnalaotud poolvalmis toole ja laudu; lihvimistolmu ja saepuru; tööriistu seinal konksude otsas; peitleid, tikksaage, puusepanuge, haamreid. Kõigel oli oma kindel koht. Isal oli oma kohal kruupingi juures kõigest ülevaade. Tal oli pliiats kõrva taga ja paks pruunist pragunenud nahast põll ees. Ta töötas alati niikaua, kuni pimedaks läks, nii suvel kui ka talvel. Siis läks ta koju. Koju oma tugitooli.

      Isa. Tema hing on ikka veel minuga. Ajalehehunniku all tema valmistatud toolil, mille istmekatte kudus ema. Kõik, mida isa tahtis, oli maailmas reisimine. Ja kõik, mida ta tegi, jättis jälje kodu nelja seina vahele. Käsitöö mälestussambad: peente kaunistustega ehitud kiiktool, mille ta emale meisterdas. Puidust dekoratsioonid, mida ta hoolikalt käsitsi välja nikerdas. Raamaturiiul, kus mõni tema raamat siiani alles on. Minu isa.

      2

      IGA VÄIKSEMGI LIIGUTUS nõuab sama palju mõttejõudu kui füüsilist pingutust. Ta nihutab jalga mõne millimeetri ettepoole ja peab siis vahet. Paneb käed käetugedele. Ükshaaval. Paus. Toetab jalad vastu maad. Haarab ühe käega käetoest kinni ja küünitab teise söögilaua poole. Kõigutab ülakeha edasi-tagasi, et hoogu võtta. Tool, millel ta istub, on kõrge ja pehme seljatoega, jalad plastist topsides, mis sellele mõne sentimeetri kõrgust juurde annavad. Ometi kulub palju aega, enne kui ta püsti saab. Kolmandal katsel läheb õnneks. Siis peab ta veel natuke aega paigal seisma, pea kumaras ja mõlemad käed laual, et pööritus üle läheks.

      Igapäevane liikumine. Korteri kahes toas kõndimine. Köögist läbi esiku, tiiruga ümber elutoa diivani, peatus, et aknalaual olevalt begoonialt närbunud lehed ära korjata. Siis edasi magamistuppa kirjutusnurka. Nii oluliseks muutunud arvuti juurde. Ta istub ettevaatlikult toolile, ka sellel on jalad plastist topsides. See on nüüd nii kõrge, et kintsud mahuvad vaevu laua alla. Ta tõstab arvutiekraani üles. Kõvaketas sahiseb vaikselt ja tuttavlikult, kui arvuti ellu ärkab. Ta klõpsab töölaual Exploreri ikoonil ja näeb avalehel Dagens Nyheterit. Iga päev imestab ta, et selles väikeses arvutis on terve maailm. Et tema, Stockholmis elav üksik naine, saab tahtmise korral ühendust võtta inimestega terves maailmas. Tehnika täidab tema päevi. See teeb surma ootamise pisut talutavamaks. Ta istub seal igal õhtupoolikul, vahel isegi varahommikul ja hilja õhtul, kui uni tulla ei taha. Eelmine hooldustöötaja Maria oli see, kes talle õpetas, kuidas kõik toimib. Skype, Facebook, meilid. Ta ütles, et keegi pole millegi uue õppimiseks liiga vana. Doris oli nõus ja ütles, et keegi pole oma unistuste teokstegemiseks liiga vana. Varsti pärast seda andis Maria lahkumisavalduse, et õppima minna.

      Ulrikale ei paista asi niisama palju huvi pakkuvat. Ta pole iialgi arvuti kohta midagi öelnud ega küsinud, mida Doris teeb. Pühib ainult möödaminnes sellelt tolmu, kui läbi toa tuhiseb, tegemist vajavate tööde nimekiri peas keerlemas. Võib-olla on ta siiski Facebookis. Enamik paistab olevat. Dorisel on konto, Maria tegi selle. Ja kolm sõpra. Maria on üks. Ja siis San Franciscos elav õetütre tütar Jenny ning Jenny vanem poeg Jack. Aeg-ajalt piilub ta nende ellu, jälgib sündmusi, vaatab pilte teisest maailmast. Ja mõnikord kiikab isegi nende sõprade ellu. Nende, kelle konto on avalik.

      Sõrmed töötavad endiselt. Need on natuke aeglasemad kui vanasti ja mõnikord on tal valus ning ta peab puhkama. Ta kirjutab, et mõtteid koguda. Et oma elust, olnust aru saada. Ta soovib, et see oleks Jenny, kes kõik üles leiab, kui Doris ise surnud on. Et tema on see, kes loeb ja fotosid vaadates naeratab. Et tema pärib kõik need ilusad asjad: mööbli, maalid, käsitsi maalitud kruusi. Ega neid ju ometi otse konteinerisse ei loobita? See mõte ajab talle judinad peale, ta paneb sõrmed klahvidele ja hakkab kirjutama, et mõtteid hajutada. Õues ronisid mööda tumepruuni puitfassaadi roosid, valged pargiroosid, kirjutab ta täna. Üks lause. Siis vaikus ja mälestustemerel seilamine.

Punane aadressiraamatA. ALM, ERIC SURNUD

      OLED SA KUNAGI tõelist põrgukisa kuulnud, Jenny? Meeleheitest valla pääsenud röögatust? Karjatust, mis tuleb südame põhjast ja kaevub igasse pisemassegi aatomisse, mis ei jäta kedagi ükskõikseks? Mina olen mitu korda kuulnud, aga kõik meenutasid mulle toda esimest, kõige kohutavamat.

      See kostis hoovist. Seal ta seisis. Isa. Tema röögatus kajas kiviseinte

Скачать книгу